Kui Eesti oleks demokraatlik riik ja mitte liberalistide hunta, antaks rahvale võimalus osaleda rahvahääletusel ning toetada abielu loomulikku määratlust, mille võiks seejärel raiuda meie põhiseadusesse, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommenteerides viimaseid küsitlustulemusi.
Täna avaldas Objektiiv riigikogu liikmete Varro Vooglaidi ja Jaak Valge poolt tellitud küsitluse, millest selgus, et referendumi korral toetaks 51% kodanikest abielu määratlemist Eestis kehtivates seadustes üksnes mehe ja naise liiduna, "sooneutraalset abielumääratlust" aga vaid 33% vastajatest.
Ootuspäraselt valitseb vähemalt siinse kirjatüki kirjutamise ajal peavoolus selles küsimuses kõrvulukustav vaikus.
Tegu on äärmiselt kõneka ja olulise küsitlustulemusega, mis näitab, et valevalitsus surus pea aasta tagasi abielurüvetamise läbi rahva (ja muuseas ka olulise segmendi oma enda valijate) tahte vastaselt.
Liberalistide häälekandjad, ametlikud ja mitteametlikud, on üritanud edendada jutupunkti, nagu oleks abieluküsimuses kõik juba selge ning peale abielu rüvetamist oleks pinged ühiskonnas maha võetud.
Tõsi, ei saa alahinnata inimeste tülpimust nüristava stratkomi all, ent isegi peale propagandistlikku vaippommitamist ei kinnita küsimuse tulemused õukonnameedia ja poliitikute hüpoteese. Ühiskonnas valitseb sügav lõhe loomuliku ja ebaloomuliku abielukäsitluse vahel ning rahvahääletusel võidaks tõenäoliselt terve mõistus ja loomuseadus revolutsioonilise vale üle.
Selles olukorras on arusaadav, et kuna isegi täna toetab 51% vastajatest abielu ainult mehe ja naise liiduna ning abielurüvetamist vaid 33% vastajatest, miks tuli antud revolutsiooniline algatus läbi suruda kiirkorras valitsuse usaldushääletusega ning miks tuli 2021. aasta alguses kaporatuuri riigipöördega päev enne abielureferendumi hääletust riigikogus valitsus kukutada.
Liberalistid teavad, et rahva enamuse seas neil piisavat toetust ei ole ning seetõttu tuleb neil oma haiglased projektid tervemõistuslikule osale ühiskonnast peale suruda demokraatliku mandaadita, struktuuride abiga ning häbitutele valedele toetudes.
Kui siinne vabariik oleks tõeliselt demokraatlik riik ja mitte liberalistide hunta, antaks rahvale võimalus toetada rahvahääletusel abielu loomuseaduslikku määratlust, mille võiks ühtlasi raiuda meie põhiseadusesse.
Kuid demokraatiat oma algses tähenduses kardab revolutsiooniline eliit rohkem kui vanakurat välku, käies mööda maad ringi ja korrutades, kuidas nende endi türannia ongi tegelik demokraatia.
Hävitajate ja lagastajate ees tuleb aga kodanikel seista sirgelt, tunnistades, et me ei hakka valetajatega koos valet vanduma, olgu see kasvõi raiutud Eesti Vabariigi seadustesse. Vale on vale ja seda ei tee tõeks ühegi riigi seadusandlikud kogud.
Üks viis valele vastu hakata, on allkirjastada deklaratsioon abielu kaitseks, milles kinnitame ühemõtteliselt:
"et ei tunnista abieluna ühtegi ühendust, mis lahkneb abielu loomuseaduslikust tähendusest mehe ja naise liiduna;
et seisame otsustavalt vastu loomuvastase abielukäsitluse õpetamisele lasteaedades ja koolides ega luba oma lastel osaleda kooliprogrammides ja tundides, milles õpetatakse riigi poolt moonutatud arusaama abielust;
et käsitleme Eesti Vabariigi riigikogu otsust abielu ümber määratleda õigustühise ja rahvast sügavalt lõhestava riigivõimu kuritarvitamisena, millele astume vastu kõikide seaduslike vahenditega ning mille pöörame esimesel võimalusel tagasi."
Konservatiivsed poliitilised jõud peavad aga olema omalt poolt valmis kinnitama, et abielu valemääratlus kuulub tulevikus tühistamisele, kuna riigivõimul puudub autoriteet ümber mõtestada loomuseaduslikku tõde.
Riigil on vaid üks võimalus – temast endast kõrgemaid tõdesid tunnistada või põrmu variseda.