Intervjuu Varro Vooglaidiga: oma veendumuste eest seismine nõuab kristlastelt ohvreid

SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid. Foto: SAPTK

“Kristlased peaks endale teadvustama elementaarse eeldusena, et kaasaegses ühiskonnas nõuab kristlike veendumuste eest seismine ohvreid ning et valmidus neid ohvreid tuua on oluline osa kristlaseks olemisest. Loomulikult on oluline, et kristlastena oleme kutsutud seisma tõe eest armastuses, ent käsitlus armastusest on kindlasti väärastunud, kui sellega hakatakse õigustama tõe mahasalgamist, selle moonutamist või otsest koostööd valega,” ütleb Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juht Varro Vooglaid veebiajakirjale Meie Kirik antud intervjuus.

Avaldame täismahus 1. juunil 2017 veebiajakirjas Meie Kirik ilmunud intervjuu. Küsimusi esitas veebiajakirja Meie Kirik ja portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri.

Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid, tahaksin täna sinuga vestelda kristlaste, kirikujuhtide ja usuühenduste ühiskondlikust vastutusest. Kõigepealt küsin aga, kas Eesti on sinu kui juristi arvates rangelt ilmalik riik, nagu äsja väitis president Kersti Kaljulaid (eeldades mingisuguse konstitutsioonilise laitsismi olemasolu), ja mis piirid see seab kristlaste poliitilisele aktiivsusele?

Presidendi väide, nagu oleks Eesti Vabariik rangelt ilmalik riik, on otseselt väär. Eesti Vabariigi ideelised alused on määratletud põhiseadusega, mis ütleb paragrahvis 40, et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, et kuulumine kirikutesse ja usuühendustesse on vaba ning et riigikirikut ei ole. Aga see on ka kõik, mis põhiseaduses selles küsimuses on öeldud.

Mitte kusagil põhiseaduses ei ole sätestatud Prantsuse revolutsioonist saati lääne ühiskonnas süstemaatiliselt juurutatud ja ka nõukogude ajal järjepidevalt korrutatud range ilmalikkuse ehk sekularismi ideaali, justkui ei võiks religioonil olla ühiskondlike ja riigieluliste küsimuste lahendamisel olulist tähtsust ja mõju või nagu ei tohiks Eestis ühiskondliku elu ja riikliku korralduse ülesehitamisel religioossete kaalutlustega arvestada. Nii ei sea põhiseadus kristlaste poliitilisele aktiivsusele mingeid laitsistlikke piire ning Eestis on riigil ja usuühendustel võimalik teha ükskõik kui tihedat koostööd, mille kinnitusena ongi riik delegeerinud mitmeid avalikke ülesandeid usuühendustele.

Absurdne on rääkida Eesti Vabariigist kui rangelt ilmalikust riigist, kui laulame riigihümni viimases salmis “Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!” ning kutsume Jumalat Eesti riiki kaitsma ja rohkelt õnnistama.

Asjakohaseks näiteks selles osas on abielude sõlmimine. Ajalooliselt kiriku pärusmaaks olnud funktsioon on küll riigivõimu poolt usurpeeritud, ent sellest hoolimata saavad ka vaimulikud Eestis riigi nimel abielusid sõlmida. Seevastu nt Prantsusmaal, kus on juba põhiseaduse esimeses paragrahvis sätestatud otseselt kristliku usu ning kiriku suhtes vaenulik ranget ilmalikkust postuleeriv sekularismi ideaal, saavad õiguslikult kehtivaid abielusid sõlmida vaid riigiametnikud. Ka kaitseväes ja samuti vanglates kui riiklikes struktuurides tegutsevad Eestis kaplanitena usuühenduste esindajad, mis ei oleks range ilmalikkuse korral mõeldav.

Igal juhul on absurdne rääkida Eesti Vabariigist kui rangelt ilmalikust riigist, kui laulame riigihümni viimases salmis “Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!” ning kutsume Jumalat Eesti riiki kaitsma ja rohkelt õnnistama. Iseenesest on muidugi ühtaegu veider ja kõnekas, et Eesti Vabariigi presidendiks on inimene, kel puudub elementaarne arusaam sellest, mida põhiseadus Eesti riigi ideeliste aluste kohta ütleb. Aga kohati tundub, et vastav arusaam puudub ka kristlastel, kes käituvad viisil, nagu ei oleks neil õigust ühiskonna suundumusi puudutavates küsimustes kaasa rääkida.

Sa ütlesid hiljuti Pereraadios eetris olnud saates “Objektiiv”, et kristlased peavad hakkama aru saama, et kui me oma tõekspidamiste eest seisma ei hakka, siis ühiskond laguneb lihtsalt ära ja et see toimub paljuski kristlaste vastutusel. Samas on kristlased Eestis üsna väike vähemus – mida kristlased saaksid (lisaks palvetamisele ja isiklikule eeskujule) ära teha, et ühiskonnas hakkaksid teatud asjad muutuma?

Olgu alustuseks mainitud, et kristlaste esmaseks missiooniks ei ole pühendumine poliitikale, vaid evangeeliumi rõõmusõnumi kuulutamine ning töötamine hingede pöördumise ja pääsemise nimel. Ent hingede pöördumise ja pääsemise seisukohast on oluline seista ka selle eest, et ajalik ühiskond oleks seda eesmärki toetav, soosides inimeste vooruslikku kasvamist ja pürgimust igavesele elule ning pärssides kõike, mis seda ohustab ja kahjustab. Inimene on loomult ühiskondlik olend ning vajab oma loomuse teostamiseks ühiskondlikku toetust. Kristlik elu õitseb kristlikus ühiskonnas.

Eelnevat silmas pidades on kristlased olnud ühiskondlike protsesside suunamisel juba pikka aega lubamatult ükskõiksed ja passiivsed. Näib, et laialdaselt on võetud omaks valeõpetuslik seisukoht, et religioon ja kristlik elu on pelgalt isiklik asi, millel puudub ühiskondlik mõõde. Tõtt-öelda on praegusel ajal Eesti ühiskonnas toimuvat vaadates raske jõuda teistsuguse järelduseni. Kristlikud usuühendused on sisuliselt loobunud püüdlusest mõjutada ühiskonna suundumusi ning on avalikust elust selles tähenduses pea täielikult taandunud, keskendudes peaasjalikult elule koguduste sees, mitte neist väljaspool.

Ühelt poolt on see kahetsusväärne, aga teiselt poolt ka ootuspärane. Lääne kultuuriruumis on juba aastasadu toimunud sihiteadlik ja süstemaatiline kristliku ühiskonnakorralduse ja kristliku elutunnetuse lammutamine ning religiooni avalikust elust väljatõrjumine. Prantsuse revolutsionääridele oli see keskseks eesmärgiks ja samamoodi oli otseselt kristliku korra hävitamisele suunatud kommunistlik revolutsioon. Selles osas ei ole ka liberalism põhimõtteliselt erinev – tegu on väärastunud vabadusekäsitlusel rajaneva ja kristliku elutunnetusega fundamentaalselt vastuolus oleva ja seda kõrvale tõrjuva ideoloogiaga.

Kristlastena peame me sarnaselt eelmiste põlvedega endilt küsima, millise hoiaku me selles olukorras võtame. Põhimõtteliselt on valikuid kaks: ühelt poolt võitluslik hoiak, mis jääb oma põhimõtetele kindlaks ja kaitseb neid ohvrivalmilt kasvõi elu hinnaga, teiselt poolt aga leige konformistlik ja pragmatistlik hoiak, mis vastavalt olukorrale ütleb põhimõtetest kompromisse tehes samm-sammu haaval lahti ja võtab valitseva ideoloogia vaikselt omaks, soovimata taluda võitlusega kaasnevaid ebamugavusi, pingeid, raskusi ja ohvreid.

Prantsuse revolutsiooni kriitikuna tuntud Edmund Burke on tabavalt öelnud, et kurjuse triumfiks ei ole tarvis muud kui heade inimeste tegevusetust. Sama mõtet on kaudselt väljendanud ka Lenin, öeldes, et kui 1917. aastal olnuks Peterburis kas või mõned tuhanded mehed, kes teadnuks, mida nad tõeliselt tahavad ja olnuks valmis selle eest ka seisma, siis ei oleks bolševikel eales õnnestunud Venemaal revolutsiooni ellu viia, tsaaririiki kukutada ja ise võimu haarata. Tasub mõelda, kui tihti on ajaloos sedavõrd otsustavad lahingud kaotatud mitte kurjuse jõudude ülekaalu, vaid heade inimeste võltsvagaduse rüüsse maskeeritud arguse, mugavuse ja loiduse ning sellest tingitud tegevusetuse pärast. Kui me kristlastena ei taha või ei suuda seista meile oluliste põhimõtete eest, siis pole millegi üle imestada, kui need põhimõtted tõrjutakse meie ühiskondlikust korraldusest kõrvale ja asendatakse uute, revolutsioonilisest ideoloogiast lähtuvate (antud juhul vasakliberaalsete) põhimõtetega. Seega, kristlased peavad mõistma, et lihtsalt heasüdamlikkusest ega ka headest tegudest ei piisa – tarvis on ka aktiivselt kurjale vastu seista, selle vastu võidelda, nii enese sees kui ka ühiskonnas.

Tasub mõelda, kui tihti on ajaloos otsustavad lahingud kaotatud mitte kurjuse jõudude ülekaalu, vaid heade inimeste võltsvagaduse rüüsse maskeeritud arguse, mugavuse ja loiduse ning sellest tingitud tegevusetuse pärast.

Mõeldes, mida kristlased saaksid ära teha, et ühiskonnas hakkaksid asjad muutuma, on õige, et kõik algab palvetamisest ja isiklikust eeskujust, nagu küsimuseski osutatud. Ent samas jäetakse tihti tähelepanuta, et sellega ei tohiks piirduda ning et usk ja veendumused peavad väljenduma tegudes, nii isiklikus kui ka ühiskondlikus elus. Aastaid tagasi sööbis mulle mällu üks juhtmõte, mis võtab selle küsimuse hästi kokku: palvetage, nagu oleks teie teod kasutud, ja tegutsege, nagu poleks palvetest abi. Sellest maksiimist juhindudes tuleks suunata palved mitte sellele, et Jumal tuleks ja lahendaks probleemid meie eest ära, ilma et peaksime ise lillegi liigutama, vaid sellele, et Jumal annaks meile julgust, tahtekindlust, ohvrimeelsust ja püsivust kanda oma risti ja võidelda neid võitlusi, mis isiklikus ja ühiskondlikus elus meie ette asetatakse. Tegu on väga põhimõttelise erinevusega suhtumises, mille kohta psühholoog Viktor Frankl on öelnud, et küsimuseks pole see, mida meil on elult oodata, vaid see, mida elu ootab meilt.

Pidades silmas ühelt poolt seda, et revolutsioonilist, st kristliku korra kukutamisele ja hävitamisele suunatud ideoloogiat kehtestatakse ühiskonnas paljuski läbi nn avaliku arvamuse suunamise ja vormimise, ning teiselt poolt seda, et avaliku arvamuse mõju sõltub vähemalt näilise ühiskondliku konsensuse kujundamisest ja hoidmisest, on võimsaks revolutsioonivastaseks jõuks ainuüksi tõe julge väljaütlemine, mis algab kategoorilisest keeldumisest teha tõe arvelt kompromisse ja valega koostööd. Olulises osas on meie olukord sarnane sellele, mida kirjeldas 1974. aastal kuulus nõukogude dissident Aleksander Solženitsõn oma essees “Elagem ilma valeta!”, selgitades, et muutused algavad meist endist, mitte kõigist teistest:

“Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi – süüdi oleme meie ise, ainult meie! […] Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame, kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast – valest! […] Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: isiklik osavõtmatus valest! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu minu vahendusel! See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist – kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida ainult inimeste seas. […] Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid – ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.”

Kristlastel tasub tõsiselt nende sõnade üle mõelda, seda enam, et teatud mõttes on tänapäeval olukord raskemgi kui nõukogude ajal. Paljude inimeste jaoks on liberalismi, individualismi, konsumerismi, sotsialismi ja hedonismi ideoloogiate inimvaenulikkus raskemini läbinähtav, olulises osas selle tõttu, et elu on nõukogude ajaga võrreldes tunduvalt mugavam. Aga seda olulisem on endale teadvustada ohtu vajuda mugavusest toituvasse letargiasse ning muganduda meid ümbritseva ideoloogilise kliimaga, selle asemel, et säilitada vaimne ärksus ja moraalne tundlikkus ning seista kindlalt igavikuliste põhimõtete eest, mille oleme südametunnistuses ära tundnud õige, ilusa ja heana.

Saab väita, et elame sekulaarses riigis, kus ühiskondlikke küsimusi ei otsustata religioossete arusaamade, vaid ratsionaalsuse alusel, mistõttu Piiblile või Jumala tahtele viitavatel kristlastelt on juba ette argumendid ära võetud.

Kahjuks on paljud kristlased võtnud omaks suhtumise, et me kõik oleme justkui väikesed liivaterakesed, kellest ei sõltu ühiskondlikus elus mitte midagi. See on mugav hoiak, sest kui minust ei sõltu mitte midagi, siis ei ole mul ka mingit vastutust midagi ette võtta, mis tähendab, et ma võin teha oma eluga täpselt seda, mida ise tahan, selle asemel, et juhinduda kohustusest teha seda, mida tuleb teha. Ometi on see illusioon, millega inimestele meeldib enda tegevusetust õigustada, ent mille omaksvõtmine on tegelikult inimväärikust alandav, taandades inimese kaduvväikeseks osaks massist, selle asemel, et näha teda personaalsetes suhetes teostuva isikuna.

Reaalselt elame me kõik ühiskonnas inimsuhete võrgustikus, puutudes nii perekonnas, töökohal, sõpruskonnas kui ka mujal kokku paljude inimestega ning omame tõe eest seistes võimalust kujundada ideelisi hoiakuid ja tendentse enda ümber, laiemalt või kitsamalt. Seega ei tohi sõna ja tõe jõudu alahinnata, sest inimese käsutuses pole võimsamat relva kui tõde, mis suudab ausalt kõlama panduna hetkega hävitada valede võrgustiku.

Palved tuleks suunata mitte sellele, et Jumal tuleks ja lahendaks probleemid meie eest ära, vaid sellele, et Jumal annaks meile julgust, tahtekindlust, ohvrimeelsust ja püsivust kanda oma risti ja võidelda neid võitlusi, mis isiklikus ja ühiskondlikus elus meie ette asetatakse.

Kuid selleks, et ausalt ja sirgjooneliselt tõe eest seista, ei tohi liigselt mõelda tagajärgede peale ehk sellele, mis siis saab, kui ma tõe avalikult välja ütlen. Tuleb võtta omaks suhtumine, et ma ütlen oma parima arusaamise pinnalt kujundatud seisukohad viisakalt, ent ausalt välja, nii selgelt kui ma oskan, sõltumata võimalikest tagajärgedest. Sellist suhtumist nõuab truudus tõele, mis omakorda toitub veendumusest, et tõde on inimese isikliku elu ja ka ühiskondliku elu keskne telg, selle nurgakivi, ilma milleta korrumpeerub kõik ja moondub inimvaenulikuks jubeduseks (Jh 8:32).

Kahtlemata võib tõetruuduses elamine tingida vajaduse tuua ohvreid. Kuid sügavamas tähenduses nõuab ohvreid iga otsus, mille langetame või langetamata jätame. Tõe väljaütlemine ei pruugi olla turvaline, aga kas pole järele mõeldes tõe väljaütlemata jätmine veelgi ebaturvalisem? Milline kaotus võiks olla isikliku väärikuse seisukohast suurem kui see, et inimene peab endale tunnistama, et ta on põhimõtteliselt eneseaustuseta ori, kes elab värisedes mitte tõe, vaid talle peale surutud ideoloogia kohaselt, julgemata selle vastu avalikult sõna võtta ning tundes seetõttu nii enese kui teiste suhtes aina suuremat põlgust? Mis hävitab inimese eneseväärikust totaalsemalt kui lahtiütlemine tõest?

Kristlased peaks endale teadvustama elementaarse eeldusena, et kaasaegses ühiskonnas nõuab kristlike veendumuste eest seismine ohvreid ning et valmidus neid ohvreid tuua on oluline osa kristlaseks olemisest. Loomulikult on oluline, et kristlastena oleme kutsutud seisma tõe eest armastuses, ent käsitlus armastusest on kindlasti väärastunud, kui sellega hakatakse õigustama tõe mahasalgamist, selle moonutamist või otsest koostööd valega.

Mis on need küsimused, mille eest just nimelt kristlased peaksid kuuldavalt ja nähtavalt seisma?

Praegusel ajal on revolutsiooniline ideoloogia jõudnud nii kaugele, et rünnaku objektiks pole enam mitte ainult kristliku ühiskonna struktuurid (kirik, monarhia, eraomand jne), vaid inimese enda loomus. Seetõttu on eriti oluline, et kristlased seisaksid oma sõnavabadust kasutades nähtavalt, kuuldavalt ja vankumatult loomuseaduse ja inimliku väärikuse kaitsel, keeldudes kompromissidest inim- ja ühiskonnavaenuliku ideoloogiaga. Kui kristlikus maailmakäsituses on inimene Jumala enese poolt tema näo järele ning tema sarnaseks loodud hindamatu väärikusega olend, siis revolutsiooniline ideoloogia käsitleb inimest sisuliselt ühena paljudest loomadest.

Kristlased peaks teadvustama elementaarse eeldusena, et kaasaegses ühiskonnas nõuab kristlike veendumuste eest seismine ohvreid ning et valmidus neid ohvreid tuua on oluline osa kristlaseks olemisest.

Minu veendumuse kohaselt on meie aja kõige põletavamaks moraalseks probleemiks austuse puudumine inimelu pühaduse vastu. Nagu paavst Johannes Paulus II on oma ringkirjas “Elu evangeelium” tabavalt selgitanud, on meie ajal kulmineerunud pikk ajalooline protsess, mille tulemusel ühelt poolt pühalikult kuulutatakse inimese võõrandamatuid õigusi, teiselt poolt aga eitatakse ja tallatakse jalge inimese kõige elementaarsemad õigused: “Kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega, eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks.”

Nii olemegi jõudnud olukorda, kus meie ühiskond on n-ö seksuaalse vabaduse ehk ihadele andumise võimaluse nimel taandunud kristliku tsivilisatsiooni ühest kõige kesksemast põhimõttest, mille kohaselt ei tohi süütuid inimesi mitte mingil tingimusel tahtlikult tappa. Selle tagajärjena elame ühiskonnas, kus laialt levinud väärastunud vabadusekäsitlusest lähtudes tapetakse Eestis igal aastal ühiskonna vaikival heakskiidul ning riiklikult sanktsioneeritult ja rahastatult ligikaudu viis tuhat last veel enne, kui nad jõuavad sündidagi. Nii perversne kui see ka ei ole, on hakatud oma laste tapmist pidama vabaduse ilminguks, eneseteostuse tagatiseks ning inimõiguseks. See on tõde, mille pea täieliku mahavaikimise ja aktsepteerimise eest lasub tõsine vastutus ka kristlaskonnal – fakt on see, et niisugune metsikus toimub kristlaskonna vaikival heakskiidul.

Ka abielu ja perekond kui otseselt inimloomusest lähtuvad ning selle avaldumist ja teostumist toetavad institutsioonid on praegusel ajal lääne ühiskonnas ränga rünnaku all ilma, et kristlased kaugeltki piisavalt nende kaitseks välja astuks. Homoliikumise pealetungi kontekstis pole küsimus enam üksnes abielude purunemises, perekondade lagunemises ja laste kohase hooleta jätmises, mis on kolossaalse mastaabiga ja nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis äärmiselt traagiliste tagajärgedega probleem, vaid vastavate ideaalide hülgamises, nende radikaalses ümberkujundamises ja pea peale pööramises ning seeläbi inimeste kõlbelise tunnetuse moonutamises.

Homoideoloogia ja sooideoloogia rünnaku objektiks on tegelikult mitte ainult abielu ja perekond, vaid inimloomus ehk inimese antropoloogiline reaalsus kui selline, mille kohaselt on inimesed loodud meheks ja naiseks, kelle intiimse kokkukuuluvuse kaudu osaletakse jumalikus loomises ja inimelu edasiandmises. Seepärast on eriti oluline, et kristlased pühenduksid abielu ja perekonna kaitsele, sest just nende institutsioonide kaudu antakse edasi inimelu, kasvatatakse lapsi terves keskkonnas ning tagatakse ka kultuuri järjepidevus. Kui lõhutakse abielu ja perekonna institutsioonid, siis lõhutakse inimliku ühiskonna ja kultuuri alused ehk struktuurid, mis on vajalikud inimese kui vaimse ja ühiskondliku olendi loomuse teostumiseks ennastandvale armastusele rajatud inimsuhete rüpes.

Moraalseid probleeme, millele kristlaskond peaks tähelepanu pöörama, on palju. Sündimata laste massiline tapmine, biotehnoloogilised manipulatsioonid inimeluga, kontratseptiivse mentaliteedi laialdane levik ja juurdumine, perekondade purunemine, abielude lagunemine, laste hülgamine ja pilastamine, vanurite hooletusse jätmine, alkoholism, liigkasuvõtmisele ja ekspluateerimisele rajatud majandussüsteem, vaesus, narkomaania, koduvägivald, pornograafia, prostitutsioon, inimkaubandus, hooramine, kuritegevus selle erinevates vormides – kõik see on paljuski kristliku ühiskonna lagunemise tagajärg. Seega on kristlaskonnal tegelikult tohutu vastutus hoiatada ühiskonda inimvaenuliku ideoloogia omaksvõtmise katastroofiliste tagajärgede eest ning kuulutada tõde inimliku ühiskonna aluste kohta. Tõsiasi on see, et kristlus ei vaja Eesti ühiskonda, vaid Eesti ühiskond vajab tervenemiseks, edasikestmiseks ja püsima jäämiseks kristlust.

Praegu on veel kristlaskonnal meie ühiskonnas võimalik kasutada sõnavabadust, et oma tõekspidamiste ja põhimõtete eest seista. Muu hulgas tuleks seda vabadust kasutada selle vabaduse säilitamiseks, seistes vastu sallivuse ja vihakõne väljajuurimise loosungite kattevarjus ideoloogilise diktatuuri kehtestamisele.

Sa koputasid viidatud saates ka usuühenduste juhtide südamele, et nad valitsusega heade suhete hoidmise (kui omaette eesmärgi) asemel näitaksid karjastena eeskuju ega kardaks teatud printsiipide eest välja astuda. Teisalt – kui meenutada, mida Eesti Kirikute Nõukogu on öelnud näiteks abordi või kooseluseaduse kohta, siis ei ole usuühenduste juhtide seisukohad mingilgi määral poliitikat mõjutanud.

Ühelt poolt on tõsi, et kui vaadata katusorganisatsioonina suuremaid usuühendusi koondava Eesti Kirikute Nõukogu ühisavaldusi seonduvalt abordiprobleemi, kooseluseaduse või homoseksuaalsete suhetega, siis neis on aastaid tagasi õiged põhimõtted välja öeldud. Iseenesest on see tänuväärne, sest paljudes teistes riikides on ei ole usuühendused oma juhtkonna tasandil enam suutelised isegi õigete põhimõtete artikuleerimiseks. Ent teiselt poolt on tarvis palju enamat kui ühekordseid deklaratsioone, kus on õiged põhimõtted esile toodud: tarvis on igapäevast, järjepidevat, süstemaatilist ja organiseeritud tegevust selleks, et seista ühiskonnas selgelt ja julgelt õigete põhimõtete eest ning kutsuda kõiki hea tahtega inimesi seda tegema, et meie ühiskond oleks reaalselt rajatud nendele põhimõtetele. Nagu on öelnud Jean Ousset: “Ei ole peenekoelisemat ja samas õõvastavamat väärastumist kui enesega rahulolev kristlus, mis ei hooli sellest, kas tõde on viljakas või triumfeerib hoopis kurjus.”

Kuigi kõik kristlased on kutsutud seisma ühiskonnas kristlike põhimõtete eest, lasub eriti kaalukas vastutus tõepoolest usuühenduste juhtidel, kuna nende ülesanne on oma eeskuju ja üleskutsetega kristlaskonda juhtida – kari järgneb ju karjastele. Usuühenduste juhtidel on endiselt päris suur autoriteet, aga paraku nad peaaegu üldse ei kasuta seda ühiskondlike protsesside suunamiseks – võimalik, et olulises osas kartusest oma autoriteeti kaotada. Samas usun, et reaalsus on vastupidine: kui seda autoriteeti kasutataks, siis see vaid kasvaks – tõsi, mitte võimulolijate, vaid kristlaste ja paljude teiste lihtsate loomuseadust austavate inimeste silmis –, sest paljud ootavad pikisilmi, et autoriteedi positsioonil olevad inimesed astuksid õigete põhimõtete kaitseks julgelt ja selgelt välja. Seejuures on juhtide vastutus tõesti suur: pidades silmas, kui palju on Eestis kristlasi, saaks nad olla ühiskondlike (sh poliitiliste) protsesside suunamisel väga suureks ja oluliseks jõuks, kui neid kutsutaks juhtide poolt seda tegema ning kui neid juhitaks selles osas organiseeritult.

“Ei ole peenekoelisemat ja samas õõvastavamat väärastumist kui enesega rahulolev kristlus, mis ei hooli sellest, kas tõde on viljakas või triumfeerib hoopis kurjus.”

Oluline on mõista, et kristlastel on mitte õigus ja võimalus, vaid moraalne kohustus täita oma prohvetliku rolli ja kuulutada kristlikku tõde, mõtlemata sellele, kas võimu juures olijad seda kuulda võtavad või sellega arvestavad või mida nad üldse kristlastest arvavad. Nõnda peaks just usuühenduste juhid mõtlema tõsiselt püha Pauluse sõnadele, kui ta ütleb (2Tm 4:2): “Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!”

Näiteks abordiprobleemiga seonduvalt peaks see tähendama, et kristlased ja eriti kristlaste juhid tunnetavad oma moraalset kohustust seista sündimata laste eluõiguse eest ja öelda igal võimalusel välja, et nende massiline tapmine ja selle valitsuse poolne rahastamine ei ole absoluutselt vastuvõetav. Reaalsuses ma aga ei mäleta, et ühegi usuühenduse juht oleks mõnes oma individuaalses avalikus sõnavõtus üldse kunagi seda välja öelnud, mistõttu pole ka imestada, et kristlaskond laiemalt seda ei tee. Minu veendumuse kohaselt peaks usuühendused keelduma kategooriliselt igasugusest koostööst sündimata laste tapmist rahastava valitsusega, selle asemel, et otsida niisuguse valitsusega tihedama koostöö võimalusi ja nõnda otsene kuritegevus kaudselt heaks kiita. Otsese ja jõhkra kurjuse suhtes ei tohi silma kinni pigistada, et selle toimepanijaga heades suhetes olla. Niisugustes kohtades ei tohi sentimentalismile, konformismile ja pragmatismile vähimatki voli anda.

Lõpetuseks, kas sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kavandab uusi aktsioone ja kas on kavas omalt poolt sellele kaasa aidata, et kristlased julgeksid senisest söakamalt oma veendumuste ja tõekspidamiste eest välja astuda?

Kogu meie sihtasutuse tegevus on paljuski suunatud just sellele, et julgustada ja innustada kristlasi ja teisi loomuseadust austavaid inimesi seisma nende elementaarsete põhimõtete eest, mis moodustavad meie moraalse ja kultuurilise identiteedi aluse. Loodetavasti on meie senine tegevus ka tõestanud, et revolutsioonilisele ideoloogiale saab kodanikuühiskonna tasandil organiseeritult vastu astuda ilma, et sellega kaasneks mingid kohutavad tagajärjed. Samas anname endale muidugi aru, et see, mida me suudame ära teha, on kaugel sellest, mida kõike tuleks kristlaskonnal ühiskondliku elu suunamiseks ette võtta.

Paraku oleme aga oma töös näinud, et hirmul on suured silmad ning et väga paljud inimesed tõesti kardavad avalikult oma põhimõtete kaitseks välja astuda. Kardetakse oma sissetuleku või positsiooni ohtu seadmist, samuti kardetakse sattuda konfliktidesse või lihtsalt vaenulikult meelestatud avaliku tähelepanu alla. Meie ühiskonnas on kahetsusväärselt laialt levinud enesetsensuur – inimesi polegi vaja vaigistada, sest paljud vaigistavad end ise. Ma ei ütle seda sugugi kergekäeliselt, aga ilmselt on pikk orjapõlv ja ka nõukogudeaegne rõhumine jätnud meie rahva eneseteadvusesse väga ränga trauma, mille tõttu on raske käituda vabade kodanikena. Seepärast on raske inimesi mobiliseerida jõudu koondama ja ühiselt oma põhimõtete eest seisma, seda enam, et ühiskonnas on võtnud maad ükskõiksus, lootusetus ja letargia. Väga väheks on jäänud peremehetundega kaasas käivat sirgeselgsust ja võitluslikku väärikust, mis peab põhimõtteid kõige olulisemaks ega talu nendest taganemist. Selle asemel, et võidelda, eelistatakse ära kannatada ja muganduda, lootes alalhoidlikult, et ehk ei lähe olukord hullemaks.

Meie ühiskonnas on laialt levinud enesetsensuur – ilmselt on pikk orjapõlv ja ka nõukogudeaegne rõhumine jätnud rahva eneseteadvusesse väga ränga trauma, mille tõttu on raske käituda vabade kodanikena.

Aga igas ühiskonnas ja igal ajal leidub neid, kelle jaoks igavikulised põhimõtted on olulisemad kui isiklik kasu ning kes on valmis nende põhimõtete eest ka seisma, vastavalt oma võimalustele. Just nende inimeste koondamisele, julgustamisele ja mobiliseerimisele on meie pingutused suunatud. Nagu öeldud, tahaksime me teha ära palju rohkem, aga tegutseme paratamatult nii oma enda võimete kui ka meie käsutusse usaldatud rahaliste võimaluste piires.

Järgmistest suurematest ettevõtmistest rääkides püüame hakata koondama laia rahvalikku toetust abielu institutsiooni kaitseks, sest viimasel ajal on näha üha enam märke, et see tahetakse homoliikumise eestvedamisel korrumpeerida ja pea peale pöörata. Meie eesmärgiks on saavutada sarnaselt Läti, Leedu, Poola, Ungari, Horvaatia ja paljude teiste riikidega abielu mõiste määratlemine põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise liiduna, et hoida sedasi ära abielu institutsiooni vastu suunatud ideoloogilisi rünnakuid, ennekõike nn homoabielu seadustamise näol, millega kohtud on omavoliliselt juba algust teinud. Kindlasti oleks selle eesmärgi poole püüeldes tarvis kristlaskonna laialdast koostööd. Samuti tahame hakata senisest rohkem pöörama tähelepanu noortele, et tõsta nii koolides kui ka üliõpilaste seas esile õigeid põhimõtteid ning kutsuda neid ühiskonnas nende põhimõtete eest seisma.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!