Tere tulemast juhitud demokraatiasse!

Täna, 9. oktoobril, kinnitas riigi­kogu ühiskonna lõhestanud kooselu­seadust vastu võttes ametlikult, et Eestis kehtib juhitud demokraatia. Teisiti pole võimalik defineerida riigi­korda, kus kahe kolmandiku rahva fundamentaalset seisukohta (ja mitte hetke­meeleolu) arvesse ei võeta põhjendusel, et seadus­andja ei tohi sörkida avaliku arvamuse sabas, vaid peab seda juhtima.

Kuid asja teeb hullemaks veel see, et “valgustatud juhtimine” ei lähtu võimul­­olijate enda paremast (ehkki ekslikust) ära­tundmisest, mis rahvale hea on, vaid Eesti Vabariiki juhitakse sisuliselt välis­saatkondadest ning meie liidrid täidavad võõrisandate, hm, “soovitusi”.

Aastal 2012 jõudis avalikkuse ette pöördumine nimega Harta 12, milles hulk ühis­konnas rohkem või vähem tuntud inimesi kritiseeris riigi­võimu muutumist eba­demokraatlikuks:

Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasi­side võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õigus­päraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimu­kandjad naeru­vääristavad demokraatia mängu­reegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: “Meil on mandaat.” “Meile pole alternatiivi.” See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.

Selle pöördumise – ehkki mitmed alla­kirjutanutest (Ahto Lobjakas, Tarmo Jüristo, Rein Raud, David Vseviov) on täna riigi­võimu kaaperdajate leeris – sõnum on täna aktuaalsem kui kunagi varem. Kui riigis kehtestatakse vähem kui poolte (101-st vaid 40) rahva­esindajate häältega ühiskonna alus­väärtusi puudutav seadus, mille vastu on uuringute kohaselt kaks kolmandikku elanikest, siis demokraatiast selle sõna sisulises ja tõelises mõttes ei ole enam võimalik rääkida.

Eesti riigivõim on kaotamas legitiimsust. Juhitud demokraatia ei ole kooskõlas praegu kehtiva põhi­seadusega ja selle aluseks olevate ideaalidega. Kui väidetavalt demokraatlikus riigis ei võeta tervet ühiskonda puudutavas küsimuses enamuse põhjendatud seisu­kohta arvesse, siis mis probleem meil selle Putini Venemaaga oli?

Mis edasi? Kooselu­seadus sellisel kujul tuleb igal juhul tühistada või ära muuta, kuid on selge, et lahendada tuleb ka kaaperdatud riigi­võimu (Jüri Estami väljend) probleem. Siin tuleb tervel ühiskonnal sekkuda ja lahendus­teid otsida. Ühinema peavad kõik, kellele selle maa saatus korda läheb.

Ja viimaks: olgu tänusõnad öeldud kõigile neile, kes jäid rahu­meelselt kindla­meelseks ning julgesid vale ja hirmutamise abil läbi ­surutud nurjatusele väärikalt ja otsustavalt vastu seista. Julgust, väärikust ja otsustavust läheb ka edaspidi vaja. Võitlus pole läbi, see alles algas.

Portaali Meie Kirik juhtkiri 09.10.2014

Allikas: meiekirik.ee

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!