Kolumn: Gaystapo hirm ja arm

"Ära pabista, me tahame ainult võrdsust." Tundmatu autori looming.

Homoaktivistid küsivad, kuidas riivab enamuse õigusi see, kui vähemustele antakse teistega samasugused õigused. Vastus on, et ei riivagi, sest meil kõigil ongi samasugused õigused. Riivab aga see, kui teatud grupile jagatakse eriõigusi ning kogu ülejäänud ühiskond peab oma vabadusi koomale tõmbama. Just seetõttu ei saa homoagendale mitte üheski punktis järeleandmisi lubada, kirjutab Veiko Vihuri.

Alustuseks kordame üle: Eestis ei ole homoseksuaalsus kriminaliseeritud ning see, kes kellega läbi käib või koos elab, on igaühe enda asi. Homoseksualismi pole vaja legaliseerida, sest see on juba meie liberaalses demokraatias legaliseeritud. Isegi kirikus tohivad homoseksuaalsed inimesed käia ning keegi neid sealt ära ei aja.

Kuid hoopis teine asi on see, kui ühiskonnalt tervikuna nõutakse homoseksuaalsete suhete tunnustamist avaliku institutsioonina (partnerlus, abielu) või üritatakse näiteks ettevõtjaid, usulisi ühendusi ja teisi kohustada aktsepteerima homoseksuaalset eluviisi vastuolus oma kõlbeliste veendumustega.

Viimastel päevadel ja nädalatel oleme võinud näha, kuidas homoasja pressitakse ühiskonnale peale erinevate meetodite abil.

Esimene meetod on hirmutamine. Hiljuti esitles Eesti Inimõiguste Keskus nn pealekaebamisäppi ehk rakendust, mis võimaldab raporteerida LGBT-inimeste vastu suunatud vihakõnest või vaenuõhutamisest. Esialgu tegeleb kaebuste menetlemisega inimõiguste keskus, mitte veel prokuratuur või politsei.

Teadmine, et kui sa peaksid välja näitama vastumeelsust homoseksuaalse käitumise suhtes, võidakse sinu peale kuhugi kaevata, mõjub distsiplineerivalt. Kuna vihakuriteo mõiste on lai ja ähmane, hakkavad inimesed rakendama enesetsensuuri – parem mitte oma mõtteid ja vaateid avaldada, sest kunagi ei tea, mis võib sellele järgneda. Pealegi kantakse näidishukkamiste abil selle eest hoolt, et sõnum ikka pärale jõuaks.

Paralleelselt püüavad homoaktivistid koos oma poliitiliste liitlastega läbi suruda uusi õigusnorme, mis hõlbustaksid nn ksenofoobide ja homofoobide vastutusele võtmist. Seda esitletakse kui ühiskonna jätkuvat humaniseerimist ja liberaalsemaks muutmist, kuigi tegelikult tugevdatakse vaid ranget ja sallimatut poliitilist ortodoksiat. Just seetõttu ongi sallimatu homoaktivism pälvinud hüüdnime Gaystapo.

Teine meetod homoõiguste edendamisel on inimlikule kaastundele apelleerimine. Selle ilmekaks näiteks on Liisa Tageli artikkel Eesti Päevalehe laupäevaväljaandes LP, mis on suunatud eriti Eesti luterliku kiriku (EELK) mõjustamisele – aga kirikud on meie ühiskonnas traditsioonilise perekonna ja abielu mõiste ühed kindlamad kaitsjad. Seetõttu on oluline murendada EELK suhteliselt ühtset positsiooni.

LP artiklist võib lugeda, et niinimetatud geikristlased ei soovi muud, kui pidada oma jumalateenistusi kirikuhoonetes ning võtta osa kiriku elust ja tegevusest, ilma et nad peaks oma elus midagi muutma. Nad ei pea õigeks, et kirik kutsub neid (nagu kõiki inimesi) meeleparandusele ja elama kooskõlas Jumala ilmutatud sõnaga. Nende meelest peaks kirik oma aegunud seisukohti revideerima. Seega ei peaks kiriku õpetuse ja eluga kohanduma homoseksuaalse kalduvusega kristlased, vaid kirik peaks just nende soovide järgi ümber kujundama oma õpetuse ja arusaamad.

Artikli juures esitatakse isiklikke lugusid. See meetod on alati vilja kandnud, sest apelleeritakse inimlikule kaastundele – me ju ei soovi, et kedagi kiusatakse, tõrjutakse, häbimärgistatakse… Homod on ka Jumala loodud, ka nemad tahavad kogeda õnne ja armastust nagu me kõik. Jne.

Muide, mis kaastundesse puutub, siis kaks aastat tagasi viidi USA-s homoabielu registreerimast keeldunud ametnik kohtusaalist kinnipidamiskohta homoaktivistide hõisete saatel: “Armastus võitis! Armastus võitis!” Kui armastuse võit tähendab oponentide vanglasse saatmist või muul viisil karistamist, siis oleme tagasi esimese punkti juures.

Homoaktivistid on küsinud, kuidas riivab enamuse õigusi see, kui vähemustele antakse teistega samad õigused. Vastus on, et ei riivagi, sest meil kõigil ongi samasugused õigused. Riivab aga see, kui teatud grupile jagatakse eriõigusi ning kogu ülejäänud ühiskond peab oma vabadusi koomale tõmbama. Seetõttu tuleb Gaystapole meenutada liberalismi aluspõhimõtet: ühiskonnas võib ühele isikule või isikute grupile lubada seda, mis ei kahjusta teiste ühiskonnaliikmete õigusi.

Just selle printsiibi tõttu ei saagi homoagendale mitte üheski punktis järeleandmisi lubada.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!