Euroopa Liit elab sotsialistlikus utoopias, kuid sellest ei järeldu, et kõik on kadunud. Kaugeltki mitte. Lenin ei suutnud läbi suruda sõjakommunismi. Kas meie oleme kehvemad ja allume eurokommunistidele? Kas me soovime oma lastele elu “eurobarakis”, kus nomenklatuur ja pööbel on põhjakorealikult üksteisest lahutatud? Ma arvan, et sellest peab veel rääkima, leiab kolumnist Roland Tõnisson.

Hea lugeja teab populaarset väljundit “käed vajuvad rippu”. Uuem versioon on “karp vajub lahti”. Mõlemad väljendavad totaalset hämmingut ja mõneti ka jõuetust kellegi seisukohtade või tegevuse ees, mida on keeruline mõista või millest arusaamine kutsub esile totaalse ahastuse. Raske on uskuda uudist Rootsi noorsotside ettepanekust legaliseerida nekrofiilia või teateid teisest globalistide laborist, mida nimetatakse Kanada riigiks, teateid, mille järgi on sellel maal lubatud seks loomadega, ent laste kasvatamine traditsiooniliste pereväärtuste vaimus olevat ohtlik lapse arengule – seega inimesele kahjulikum kui suguühe loomaga. Suur osa eurooplasi häbeneb oma identiteeti ning teeb seda orjalikult naeratades, manades neid, kes argliku lakeilisusega kaasa ei lähe. Jah – karp vajub lahti, ent kui mõelda sellele, et meil on tegemist sihipärase tegevuse viljadega, siis ei peaks ju keegi üllatunud olema.

Kõigel on eellugu ja tänast päeva ei oleks eilse ja üleeilseta. Nimetagem seda eellugu sotsialismiidee metamorfoosiks ja tõdegem, et ühes kirjatükis on võimatu kõike algusest peale ära rääkida. Esiteks – mastaabid on uskumatult suured, ja teiseks – võib öelda, et alles meie ajal on hakanud kooruma tõde sellest, mida on püritud saavutada Euroopas ja Ameerikas viimase pooleteise sajandi vältel.

Pealegi on vahe sotsialismil ja sotsiaaldemokraatial. 19. sajandi Saksamaa sotsiaaldemokraadid pürgisid mõjutama poliitilisi protsesse legaalsel moel. Sotsialistid – kellest kujunesid hiljem Spartacus-Liiga ja Kommunistlik Partei, olid seisukohal, et mida ei saa nõuga, saab jõuga. Võiksime rääkida sotsiaaldemokraatia üllast ideest töörahva põlve uueksloomiseks ja otsati oleks meil isegi õigus. Tegelikult peame aga rääkima sotsialismist kui projektist, mille aluseks ei olnud initsiatiiv alt, rahva seast, vaid kõrvalt, ja peame tõdema, et sotsialistid on suuresti saavutanud selle, mille jaoks see oli loodud – toonaste monarhiate ja senise elukorralduse likvideerimine. Saksa sotsiaaldemokraadid hääletasid 1914. aastal riigi sõttaastumise poolt mitte patriotismist, vaid seetõttu, et kogu masinavärk oli juba telgitaguste jõudude poolt paika pandud ja käima lükatud. Saksa viimane keiser võis küll olla narri loomuga ja poliitiliselt ettearvamatu, ent ei tema ega Vene keiser Nikolai ei soovinud Venemaa ja Saksamaa omavahelist sõda. Selle eest oli hoiatanud ka Otto von Bismarck, kes oli tuntud veendunud rojalistina. Teatmeteosed nimetavad teda muidugi tagurlaseks ja progressi vaenlaseks. 1847. aastal valiti ta ühe eraldiseisva sakslaste riigi – Preisimaa – parlamenti. Järgmisel aastal haarasid kogu Euroopat ja ka Preisimaad illuminaatide korraldatud riigipöördekatsed, mis näitasid vähemalt Preisi kuningakoja nõrkust ja veensid Bismarcki selles, et on olemas jõud, mis soovivad kogu senise elukorralduse pea peale pöörata.

Sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid on tõesti olnud kaks eraldiseisvat seltskonda. Ajaloolane Jaak Valge tõdeb intervjuus meie portaalile:

“…vasakpoolsed hoiakud olid väga levinud … vasakpoolsed olid kõige järjekindlamad ja radikaalsemad sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse nõudjad ja Vene tsaaririigi vastased. Ent see vasakpoolsus oli teistsugune kui tänane vasakliberaalsus. Asutavasse Kogusse kõige rohkem hääli saanud sotsiaaldemokraatide eesmärgiks oli küll kaugemas tulevikus riigistatud majandus, ent nad olid ühtlasi ka rahvuslased. Sotsialism ja rahvuslus ei olnud vastuolus. Tööerakond, 1920. aastate algul veel sotsialistliku programmiga erakond, Asutavas Kogus esindatuse suuruselt teine, oli aga tänases mõttes isegi rahvusäärmuslik. Tänase peavooluideoloogiaga kõlas kõige paremini kokku aga hoopis toonane kommunistide programm – piirideta maailm, piiramatu migratsioon, rahvuse pidamine tagurlikuks, esialgu ka radikaalne feminism ja perekonnavastasus.”

Meie jaoks on tänapäeval olulise tähtsusega see tõsiasi, et Euroopa Liit viib ellu poliitikat, mida võiks täie tõsidusega nimetada trotskistlikuks. Lev Trotski, õigemini Leiba Bronštein, oli õpetuse pidevalt jätkuvast ehk permanentsest revolutsioonist võtnud 19. sajandi sotsialismi peaideoloogilt ja teoreetikult Aleksander Parvuselt, kelle õige nimi on Israel Gelfand.

Lev Trotski üheks kinnisideeks oli Euroopa Ühendriikide rajamine. Loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” põhineski arusaamal, et tuleb luua riikideülene solidaarsus töörahva parema elu nimel. Meie ei või aga mitte naiivsed olla ja arvata, et see oligi põhieesmärk. 1848. aasta üle-euroopalised rahutused, Venemaal toimunud riigipöördekatse aastal 1905 ja lõpuks õnnestunud riigikukutamine 12 aastat hiljem ei olnud organiseeritud kohalike inimeste poolt. Eesti mõisapõletamiste ajal 1905. aastal sõitsid mööda Eestit ringi märatsejate banded ja suurem osa mõisatest põletati aladel, mis jäid raudteede suhtelisse lähedusse, meile on aga jäetud mulje, nagu oleks olnud tegemist kohalike inimeste protestiga oma kurnajate vastu.

Loomulikult ei saa mitte miski, mis on seotud inimestega, olla täiuslik. Ka monarhiaid on olnud väga erinevaid, ent antud juhul peame rääkima globalistlikest projektidest, mille eesmärk on muuta maailma. Veel enam – muuta inimloomust, selle olemust. Ega me muidu võikski rääkida Kanada ja Rootsis toimuvatest absurdsustest. Tegemist on pidevalt jätkuva revolutsiooniga kuni saavutatakse kogu planeeti hõlmav ühtne valitsus. See oleks ehk kenagi, kui ei oleks teada, et Trotski-Gelfandi idee kohaselt planeeriti sellest tulevikumaast midagi sellist, mille näiteks tänapäeval on Põhja-Korea, kus trotskistlik-marksistlikke ideid viiakse praktikas ellu. Hea lugeja võib ju imestada ja kahelda, kas see nii on, ent kahelda ja imestada võib vaid juhul, kui ei teata, milliseks kujundati Nõukogude Venemaad riigipöördele järgnenud esimestel aastatel. Selle nimetuseks oli sõjakommunism. Vikipeedia annab meile lühikese selgituse:

“Sõjakommunism oli Nõukogude riigi majanduspoliitika kodusõja ajal 1918–1921. Kõigi töötasu peaaegu võrdustati, välja arvatud juhtivatel töötajatel. Talupojad pidid kogu vilja, mida nad valitsuse arvates ei vajanud, ära andma. Pärast kodusõja lõppu asendati sõjakommunism uue majanduspoliitikaga NEPiga.”

Kuigi eestikeelne Vikipeedia on kogu teemale pühendanud vaid ühe lühikese lõigu, ei maksa meil arvata, et tegemist oleks olnud vaid tähtsusetu episoodiga, ja sellesse teksti tasub süveneda, sest siin me näeme nomenklatuuri kohest teket, kes eraldati pööblist. Moskva Kremlisse loodi parteiladviku teenindamiseks kõik vajalikud tingimused ja seda ajal, mil kogu maa oli pööratud pea peale. Valitsuse arvates ei vajanud talupojad ka seemnevilja ja uue poliitikaga mittenõustujad löödi lihtsalt maha. Mõrvaorgia mastaabid on verdtarretavad. Lenin, Trotski ja teised “Suure Prantsuse Revolutsiooni” üllaid ideid (tappa maha kõik, kes on uue korra vastu, hoolimata vanusest ja soost) juhistena kasutavad seltsimehed ei pilgutanud silmagi, allkirjastades kümnete tuhandete inimeste surmaotsuseid. Punane terror elas plaanimajanduse järgi. Kremlist anti käsk N kubermangus maha lasta näiteks 10 000 inimest, ja see number oli jagatud kategooriate vahel – kui palju on vaja tappa kodanlasi, kui palju talupoegi, kui palju “endisi” – s.t aadlikke ja tsaaririigi ametnikke.

Uus majanduspoliitika NEP ehk turumajanduse ja riigisektori kummaline kooslus, kehtestati mitte Lenini armust, vaid tõdemusest, et sõjakommunism ei ole elujõuline ning elanikkonda ei ole terrorist hoolimata võimalik täielikult allutada.

See oli aeg 100 aastat tagasi, mil üritati anda ajaloole uus käik ning mille verises segaduses sündis Eesti riik.

Elame nüüd aastal 2018. Euroopa Liit ei ela küll sõjakommunismis, ent sotsialistlikust utoopiast rääkides me ei eksi. Sarnasusi Nõukogude Venemaa eluga aastal 1918 on üllatavalt palju. Eesti Vabariigiks nimetatud ühiskondlikul moodustisel on karistamatu nomenklatuur (VEB-Fond, Autorollo), kes ei vastuta Eesti eelarvega kahjurliku ümberkäimise eest. Meie rahvale sajandeid omane olnud maailmanägemus üritatakse likvideerida riiklikul tasandil viljeldava ajupesuga (Kaljulaid: “Kuulake Junckerit!”, ERR räägib hapuksläinud rahvuslusest), sest eesmärk saavutatakse siis, kui on maha surutud igasugune soov hakata vastu ülevalt poolt tulevatele korraldustele. Ja nagu näha – Euroopa Ühendriike loovate Merkeli, Macroni, Sorose ja nende taga olevate jõudude haare tugevneb (tsensuur, sõnavabaduse piiramine, tsentraliseerimine). Globalistide jooksupoisteks on muudetud presidendid, valitsused, ministrid ja piiskopid. Isegi katoliku kiriku pea, praegune paavst, ja paljud teised piiskopid-vaimulikud, ei jutlusta mitte evangeeliumi, vaid Jumala Sõnaga looritatud globalistliku maailmavalitsuse jutupunkte.

Sellest ei maksa järeldada, et kõik on kadunud. Kaugeltki mitte. Lenin ei suutnud läbi suruda sõjakommunismi. Kas meie oleme kehvemad ja allume eurokommunistidele? Jätame käed rippu ja “karbid lahti”? Kas me soovime oma lastele elu “eurobarakis”, kus nomenklatuur ja pööbel on põhjakorealikult üksteisest lahutatud? Ma arvan, et sellest peab veel rääkima.

Fotol: Nõukogude Liidu sümbolitega maskis meeleavaldaja 15. jaanuaril 2018 USAs Portlandis sotsiaalse õigluse marsil. Scanpix.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!