Kolumn: oh, lapsed, ärge riielge!

Riid. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Eesti ei ole seni ratifitseerinud selliseid sätteid Euroopa sotsiaalhartast nagu õigus saada õiglast töötasu ja õigus eluasemele. Selle asemel tegeleb meie valitsus ühe väikese grupi isekate soovide rahuldamisega, mis on rahva sekka palju vaenu ja viha külvanud, nendib kolumnist Malle Pärn.

“Oh, lapsed, ärge riielge!” Nõnda õhkas kord kauges minevikus papa Jannsen. Tänapäeval on meie kodusõda vist isegi vihasem kui toona.

Muide, kas teil on ikka meeles, et meil on siiani ratifitseerimata 11 sätet Euroopa sotsiaalhartast? Sealhulgas: õigus saada õiglast töötasu ja õigus eluasemele.

Põhjenduseks on öeldud, et need olevat Eestile ülejõukäivad. Kuulsite õigesti: ülejõukäivad. Õigus eluasemele ja õiglasele töötasule? Kas ei ole need ometi kaks inimese igapäevases elus kõige olulisemat asja? Kas seda üldse saab riigiks nimetada, mis ei võimalda oma kodanikele kõige olulisemaid õigusi?

Selle asemel tegeleb meie valitsus ühe väikese grupi isekate soovide rahuldamisega, mis on rahva sekka palju vaenu ja viha külvanud.

Meie poliitikud ja meediaaktivistid võitlevad juba mitu aastat selle eest, et mehed saaksid abielluda meestega ja naised naistega, aga rahva vaesus ja kodutus ei lähe neile korda? Rahva heaolu eest hoolitsemine ei ole Eestile jõukohane?

Ja ometi ON sellele Eestile jõukohased: tohutud rahalised kingitused suurpankadele (Kreeka aitamise sildi all), Aafrikast Eestisse sissetoodavate islami eelvägede ülalpidamine ja meelelahutamine, lahtilastud riigikogulaste lahkumiskompensatsioonid, tippjuhtide ülemõistuse kõrged palgad, preemiad Eesti lennufirma põhjalaskjatele. Ja lisaks sellele lihtsalt igapäevane raiskamine, raha tuulde loopimine, mõttetud ringteed ja viaduktid keset põlde, kus peaaegu kunagi ei sõida ükski auto.

Kui on vaja oma haigeid ravida, siis ütleb tervishoiu minister otse ja avalikult, et Eesti on väga vaene riik, aga siis, kui Euroopa Liit meilt oma (meie meelest) mõttetu raiskamise katteks raha nõuab, ei kahtle ükski minister hetkekski selles, et Eesti on väga rikas riik?

Ja poliitikas ning meedias käib üks tohutu sõnasõda. Selle asemel, et ühise armeena sõdida nende vastu, kes meie rahvast nöörivad ja mõnitavad, loobime meie hoopis porikamakaid üksteise pihta?

Nimetame asju õigete nimedega: meile tahetakse välja pakkuda ühiskondlikke muudatusi, mis on rahva omavahel vihaselt tülli ajanud, mis meid kõiki puudutavad. Muidu ei oleks ju selliseid lahinguid?

Kui mingi ettevõtmine ebaõnnestub, siis tuleb ausalt analüüsida selle ebaõnnestumise põhjusi, mitte lõpmatult süüdistada neid, kes ei pea seda ettevõtmist õigeks. Sellise muudatuse väljapakkujad peaksid sammu tagasi astuma ja tõsiselt järele mõtlema, kus nad vea tegid. Kui see ettevõtmine on õige ja hea, siis on ju ometi võimalik seda kõigile selgeks teha? Me oleme haritud inimesed, oskame lugeda ja aru saada üksteise kõnest?

Võtaks õige ükskord ometi aja maha. Vaataks üksteisele otsa. Rahuneks.

Me oleme ju üks rahvas, räägime siiski (enam-vähem) üht keelt, elame ühel (seni veel) piiritletud territooriumil. Meil on ühised esivanemad, oleme kasvanud nende kultuuril ja vaimsusel. Meil on tegelikult ühesugused vajadused ja igatsused.

Vaatame peeglisse ja ütleme endale: ma austan ja armastan sind, sa väärid seda. Sa ei ole kaup tööturul, maksumaksja, tarbija, jäätmevaldaja, sa oled INIMENE. Väärikas, haruldane, hindamatu, kordumatu ime! Ka iga meie kaasinimene on kordumatu ime.

Vaatame peeglisse ja ütleme endale: ma austan ja armastan sind, sa väärid seda. Sa ei ole kaup tööturul, maksumaksja, tarbija, jäätmevaldaja, sa oled INIMENE. Väärikas, haruldane, hindamatu, kordumatu ime! Ka iga meie kaasinimene on kordumatu ime.

Süveneks natuke, vaimselt. Vaimulikult, nagu vanasti öeldi, siis, kui veel osati süveneda.

Usaldame üksteist, austame üksteist. Me ei vastandu üksteisele, me täiendame üksteist. Nautigem seda, et meil on erinevaid arvamusi ja elulaade. Nagu mees ja naine, see on ju imeline, et nad on erinevad. See on ainus erinevus, mis tõesti rikastab. Nende erinevuse kaudu saavad nad üheks ja loovad uue elu. Mis hakkab kunagi omakorda uut elu looma. Imeline.

Ainult siis on võimalik lahendada kõik valusad probleemid. Igaüks oskab midagi, teab midagi, mõistab midagi. Lehetoimetajad, andke meile võimalus seda teistega jagada, vahendage oma rahva vaimset rikkust, ärge takistage selle ühinemist. Ärge tehke valikuid oma isikliku kitsa aknakese järgi, ega oma ärimeestest või poliitikutest isandate soovi järgi. Ka teie olete rahva teenrid. Ajakirjandus peaks olema rahva südametunnistus ja õpetaja. Seda tehakse ju rahva jaoks, mitte omanike jaoks. Kuulake ja levitage tarku mõtteid, mitte rumalaid.

Meil on tegelikult ühine eesmärk: me tahame ju kõik, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Punkt. Iga plaani, iga tegevuse, iga muudatuse, iga uuenduse, iga “avanemise” kohta tuleb esitada küsimus: kas see aitab kaasa meie lastele ilusa ja turvalise kodu ehitamisele, või äkki hoopis kahjustab seda?

Kes teist julgeb öelda, et see ei ole tema südamesoov, et tal on ükskõik, missuguses maailmas tema lapselapsed kunagi elavad?

Miks on meie valitsejate hulgas nii palju neid, kellele see korda ei lähe?

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!