Sakslased lahkuvad oma isamaalt. Selle üle, kas Euroopa südames asuval Saksamaal on praeguse surve all jõudu veel paarkümmend aastat vastu pidada, mõtiskleb kolumnist Roland Tõnisson.

Äsja saime lugeda meie portaalist Ungari perepoliitika positiivsetest tulemustest ja sellest, milline on Ungari ja selle elanike poliitiliste otsuste mõju rahvusriikluse vastastele. Ungaris toimuv paistab tõesti silma eriti Saksamaal toimuva taustal, kus sageli leiab elamispinna otsija kuulutuse: “Koerte ja lastega üüriletahtjaid palume mitte tülitada”.

Saksamaa üritab ikka veel endast väljapoole anda kujundit kui kultuurikandjast ehk Kulturträger’ist, ent seekord mitte kirjanduse ja teaduse tarnijana, vaid sekulaar-ateistliku uusliberalismi kultiveerijana. Samas on globalismi kasvulava Saksamaa põlvili moslemite ja nende nõudmiste eest. See, et koolide ja päevakodude menüüdest kaob sealiha, on vaid selle probleemi väike, veepealne virvendus. Olulisem muutus on see, et sakslastest koolinoored on paljudes õppeasutustes saanud vähemuseks, kellele saab igapäevaselt osaks füüsiline ja verbaalne alandus moslemite poolt, millele ei julgeta vastu astuda isegi mitte ametiasutuste tasandil. Ja see tähendab juba oma inimeste hülgamist ja rahva vaimu viimsegi väärikuse mahatallamist. Poliitikud on teinud sakslastele selgeks, et riigis toimuvaga rahulolematud võivad sealt minema sõita, ning seda ka tehakse. Piisavalt on kirjutatud näiteks ka siirdumisest Ungarisse, kus 2011. aasta seisuga elas juba eelnevalt pea 132 000 sakslast, Austria-Ungari impeeriumi kodanike järeltulijat.

Ühel väikerahval on kindlasti keeruline samastuda ühe suurrahva mentaliteediga, kui räägime suure kultuuri ja keele levikust geograafiliselt ja mentaalselt. Mida aga üks väikerahvas võib tähele panna ja jälgida, on ühe suure kultuuri hääbumine ja kadumine. Nii nagu me seda praegu näeme sakslaste puhul Euroopas. Asjaolu, et põliselanike demograafiline olukord on katastroofiline, järeltulev põlvkond on kaitseta, rahval ja poliitikuil puudub tahe kaitsta oma maad ja kultuuri ning üleüldse toimub väljaränne nii suurel määral, et ei jää kahtlust, et sakslaste keel ja kultuur on oma sünnimaal vabalangemises, mida on keeruline peatada.

Gatestone’i Instituudi andmeil on viimase aastakümne jooksul Saksamaalt lahkunud 1,5 miljonit põliselanikku. Põhiliselt emigreerutakse inglisekeelstesse maadesse. Selle üle ei ole vaja imestada, sest Ameerika Ühendriikides on läbi aegade olnud suurimaks etniliseks grupiks saksa päritolu inimesed. Minnesota osariigis moodustavad nad praegu umbes poole elanikkonnast ja sealse Rahvuskaardi liikmetel on paljudel rinnas sildid nimedega nagu Schulz ja Krause. Luterlikud kogudused koosnevad põhiliselt skandinaavlaste, soomlaste ja sakslaste järeltulijatest.

Aastal 2003 kohtasin sakslastest abielupaari, kes oli läinud pensionipõlve pidama Kanadasse. Nad olid eluga igati rahul ja nende sõnul on neil seal võimalik elada täiesti saksakeelses keskkonnas – laulukoor ja bridžiklubi koosneb emigreerunud ning kohapeal sündinud sakslastest ning bratwurst koos hapukapsas sauerkraut’iga pidi mekkima sama hästi kui kodumaal. Ainus mure oli kurb tõsiasi, et peale Budweiseri ei olevat Kanadas head õlut. “Kanadas on palju rahulikum ja vabam elada,” ütlesid nad. See kõik oli muidugi ammu enne seda, kui globalistide käpiknukk Trudeau oma islamofiilset lammutustegevust alustas. Ühte Kanada sakslaste laulukoori olen aga ma ka ise isiklikult näha saanud ja peab ütlema, et see oli kena kuulata.

Sakslased on muidugi olnud üsna ekspansiivne seltskond. Oleme seda Eesti- ja Liivimaal oma esivanemate nahal küllalt tunda saanud. Teisalt – kas ei olnud mitte britid need, kes lõid impeeriumi, “mille kohal päike eales ei loojunud” – ehk siis päike säras alati mõne inglaste valitsetava territooriumi üle. Prantslaste, hispaanlaste, hollandlaste, belglaste, portugallaste kolooniad üle terve planeedi ei jäta just eriti kahtlust selles osas, kas sakslased on ainsad, kellele võiks panna külge intervendi ja vallutaja sildi. Mõõka täristanud, maale maalinud ja vaimustavat muusikat on nad samuti kõik kirjutanud.

Sakslastegi panus maailma kultuuripärandisse ja tsivilisatsiooni arengusse on olnud tõeliselt vägev. Mis seal salata – ka meile nii omaks saanud laulupeod on tegelikult Saksa laulu- ja mänguseltside traditsiooni kopeerimine. Nad on jätnud tugeva jälje ka vene keelde – aisberg, šlangbaum, buterbrod jne. Neid sõnu me teame. Vähem aga seda, et detsembris 2016 kokkuloetud 68 miljonit sakslast oma kodumaal on vaid osa sellest rahvast. Saksa päritolu inimesi on umbkaudselt maamunal praegu umbes sada või sada viiskümmend miljonit. On loomulik, et emigreerutakse eelnimetatud Ühendriikidesse ja Kanadasse – rahvuskaaslasi elab neis vastavalt 46 miljonit (aastal 2000 oli see arv veel 40 miljonit) ja 3,3 miljonit. Peale selle on maailma suurim saksa päritolu inimeste kogukond Brasiilias – 12 miljonit ehk umbes kümnendik riigi elanikkonnast (aastal 2000 toimunud loenduse järgi – toim). Argentiinas arvatakse elavat 3,5 miljonit saksa päritolu inimest. Kuigi Natsi-Saksamaa hävingu tõttu on kadunud kogukonnad Rumeeniast ja Sudeedimaalt, on sakslaste kultuur mujal veel üsnagi elujõuline. Kas ka siis, kui Berlinabadis suletakse viimane saksakeelne kool ja kirik? Seda saavad näha meie lapsed või lapselapsed.

Ajavahemikus 1820–1870 kolis Ühendriikidesse 7,5 miljonit sakslast, kahekordistades selliselt riigi rahvaarvu. USA ajaloos on olnud ka selline aeg, mil mitteametlikuks ametlikuks keeleks oleks võinud saada saksa keel. (USA-s ei ole inglise keelel veel praegugi ametlikku staatust.) Milliseks oleks võinud toona kujuneda Ühendriikide ja maailma ajalugu, võib vaid oletada. Selline võimalus oli kuni Esimese maailmasõja lõpuaastateni, mil sõtta astusid Antandi poolel ka Ühendriigid. Siis sai teravaks küsimuseks sakslaste truudus asukohamaale. Koostati 480 000-st isikust koosnev nimekiri võimalikult ebalojaalsetest sakslastest ja enam kui 4000 nendest ka vangistati. Tuhandeid sunniti ostma riigilaenuobligatsioone ustavuse kinnituseks. Punane Rist ei värvanud saksa perekonnanimega inimesi. Nimetati ümber linnu ja tänavaid, keelati muude kui inglise keele kasutamine avalik-õiguslikes asutustes ja avalikel üritustel. Ja Ameerika sakslased alistusid võimude nõuetele neile iseloomuliku kuulekusega.

Tänu sellisele kuulekale agarusele lõppes riigi survele alla andes ka saksakeelne kirikuelu Ühendriikides. Riigitruudust üles näidates oldi 1930ndate aastate keskpaigaks pea täielikult üle mindud inglise keelele. Kummalisel kombel laienes inglise keelele ülemineku nõue ka skandinaavlaste kogudustele. Kindlasti aitas sellele protsessile kaasa vahejuhtum ühe Minnesota pastoriga, keda veeretati tõrvas ja kaunistati sulgedega pärast seda, kui keegi oli kuulnud, mis moodi ta palvetas sureva naise eest nende mõlema emakeeles ehk siis saksa keeles. Sama karistus sai osaks ka saksa päritolu farmerile Johann Meintzile, kes keeldus ostmast sõjalaenu obligatsioone. Tänapäeval on selle ajastu märgiks endistes sakslaste ja skandinaavlaste protestantlikes kogudustes (mis nüüdseks on siis juba ammu inglisekeelsed) Ühendriikide riigilipp, millel on kindel oht altari kõrval. Katoliiklaste ja presbüterlaste kirikuis neid ei näe, sest need kogudused on koosnenud enamasti inglastest, prantslastest ja itaallastest, kelle kodumaad võitlesid Saksamaa vastu.

Teise maailmasõja eelsel perioodil lahkus Saksamaalt Ühendriikidesse 114 000 inimest, põhiliselt juudid ja antifašistid. Nende hulgas Albert Einstein ja kirjanik Erich Maria Remarque. 1940. aastal kohustusid Saksa kodakondsusega Ühendriikide elanikud end registreerima ning neile kehtestati piirangud reisimisel ja kinnisvara omamisel. Sajad tuhanded sakslased võitlesid samas Ühendriikide armees oma esiisade maa vastu. Nende hulgas kirjanik Kurt Vonnegut, kindral Dwight Eisenhower, admiral Chester Nimitz ja õhujõudude juhataja Carl Andrew Spaatz.

Viimase aja olulisematest saksa päritoluga sõjaväelastest võib kindlasti nimetada kuulsat kindralit Norman Schwarzkopfi, esimeses Lahesõjas osalenud liitlasvägede ülemjuhatajat, kes oma memuaarides (“It does not take a hero”) mainib esimestel lehekülgedel ära oma emalt lapsepõlves saadud manitsuse: “Norman! Sulle on osaks saanud parim, mis ühele inimesele võib juhtuda. Sa oled sündinud Ameerikas, sa oled sakslane ja luterlane. Aga see ei anna sulle põhjust tunda end teistest inimestest kõrgemana!”

Küllap selline mentaliteet iseloomustabki seda suurt, kõrget ja ka kõrki kultuuri, mis on nüüd omaenese taaga – küünilise ja materiaalse elukäsitluse ja välise surve all sellises olukorras, millises ta Euroopas varem ei ole olnud. Sada aastat tagasi piisas Ameerikas kahest dekaadist, et teha sakslastest kui suurimast rahvusgrupist üks kõige vähem tähelepandavaid. Rahva eneseteadvus peideti kaugele ära ja avaldub praegu hapukapsas, praevorstis ja lauludes. Ka saksakeelne telekanal sai alguse Uues Maailmas alles umbes viisteist aastat tagasi. Kas Euroopa südames asuval Saksamaal on jõudu vastu pidada kahte aastakümmet praeguse surve all? Looja, rahvaste Isand, vaid üksi teab.

Päisefoto: Bigstockphoto.com

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!