Carl Schmitt kiristas juba 1923. aastal hambaid "parlamentaarse demokraatia" arengute teemal. Tema teos(t)e lugemise peale jääb ainult imestada, kuidas ta oskas Eesti esindusdemokraatiat, seda rohkem kui sajand tagasi, nii täpselt kirjeldada?
Avatus ja arutelu on kaks põhimõtet, millest sõltuvad läbinisti loogilises ning kõikehõlmavas süsteemis põhiseaduslik käsitlus ning parlamentarism. Toonase ajastu (XIX saj.) õigluse tunnetuse kohaselt paistsid need põhimõttelise ja asendamatuna. Mida tagati garanteeritud avatuse ja arutelu tasakaaluga polnud midagi vähemat kui tõde ja õiglus ise.
Usuti, et toorest võimust ja vägivallast – mis kujutas liberaalse Rechtsstaat (õigusriigi) mõtlemise kohaselt puhast kurjust, "loomastunud kooselu" (live together by no other rules but that of beast), nagu arvas John Locke – võib saada üle ainult avatuse ja arutlemisega ning niisugusel moel jääb õigus vastasseisus jõuga võitjaks.
Sellist laadi mõtlemist nimetatakse äärmiselt tüüpiliselt: "arutelu jõu kasutamise asemel". Osutatud vormistuses pärineb niisugune arvamus inimeselt, kes pole kindlasti väga arukas ja isegi mingil viisil tähtis. Tegemist on tavalise, tõenäoliselt kodanliku monarhia jüngriga. Selles ütluses on võetud kokku terve põhiseadusliku ja parlamentaarse mõtlemise õmbluste ning tõmbluste keeruline kangas: kõik progress, kaasa arvatud ühiskondlik progress, toimub "rahvaesindajate institutsioonide kaudu, mis tähendab, et seda reguleerib vabaduse aluseks oleva avaliku arutelu põhimõte ehk teisiti sõnastades mõistus."
Demokraatia on ennast tõestanud kõige tõhusama lahendusena, kuidas kaotada võimude lahusus ja koos sellega loobuda endisaegse parlamentarismi aluseks olevatest põhimõtetest.
Parlamentaarne ja parteide poliitiline elu ning avalikud veendumused on tänaseks sellistest uskumustest väga erinevad. Suured poliitilised ja majanduslikud otsused, millest sõltub inimkonna saatus, ei sõltu täna (kui need üldse kunagi on seda teinud) avalikus väitluses arvamuste tasakaalustamisest ja vastuväitlemisest. Sellised otsused ei sünni enam parlamentaarsete arutelude tulemusel. Rahva poolt esinduskogusse valitud poliitikute osalemine valitsuses – parlamentaarses valitsuses – on tõestanud ennast kõige tõhusama lahendusena, kuidas kaotada võimude lahusus ja koos sellega loobuda endisaegse parlamentarismi aluseks olevatest põhimõtetest.
Täna tomivad asjad viisil, et poliitikat pole võimalik teha ilma komisjonideta ja sealjuures järjest väiksema liikmete arvuga komisjonideta. Millisel viisil triivib parlamentaarne pleenum aste-astmelt eemale selle eesmärgist (see tähendab, avalikkusest) ja muutub paratamatult ainult fassaadiks.
Võib-olla polegi [sellistele arengutele] praktilist alternatiivi. Kuid niisugusel juhul paks inimesel jaguma vähemalt piisavalt teadlikkust ajaloolise tausta osas, et mõista, kuidas parlamentarism sellisel kujul hülgab selle intellektuaalse vundamendi ja mõtte kaotab terve süsteem, mis koosneb nii sõnavabadusest, poliitikas osalemise õigusest, ajakirjandusvabadusest, avalike koosolekute korraldamise õigusest, pralamentaarse immuniteedist kui eelisõigustest.
Pisikesed ja valitud liikeskonnaga komisjonid, mille moodustavad parteid või parteide koalitsioonid, langetavad otsuseid suletud uste taga ja mida [need] suurte kapitalistlike huvide esindajad otustavad kõige pisemates komisjonides, mõjutab tõenäoliselt miljonite inimeste saatust märksa enam kui ükskõik milline poliitiline otsus.
Tänaste poliitilikategemise saladuste kõrval paistavad seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi kabinetipoliitika objektid äärmiselt ohutute ning idüllilistena.
Kaasaegse parlamentarismi idee, rahvaesindajate vastutus, ning usk avatusse ja avalikustamisse kasvas välja absoluutsete valitsejate salajaste poliitikate vastasest võitlusest. Rahvahulkade vabaduse ja õigluse tunnetus sai kurjaks müstiliste otsuste peale, millega pandi paika rahvaste saatus. Kuid saatusega, mis on täna kaalul ja millega kaasnevad kõikvõimalikud saladused, paistavad seitsmeteistkümnenda ning kaheksateistkümnenda sajandi kabinetipoliitika objektid äärmiselt ohutute ja idüllilistena.
Sellise tõelisusega silmitsi seistes saab usk avalikesse aruteludesse rängalt kannatada. Täna jagub kindlasti hulgaliselt inimesi, kes soovivad öelda lahti vanadest liberaalsetest vabadustest, eriti sõna- ja ajakirjandusvabadusest. Kuid vähemalt Euroopa maailmajaos pole enam järel palju inimesi, kes usuvad, et sellistest vabadustest on midagi järel seal, kus need võivad ohustada inimesi, kelle käes on tegelik võim.
Lisaks äärmiselt pisike on seltskond, kes usuvad, et õiglaste seaduste ja õige poliitikani võib jõuda ajalehtede artiklite, kõnede, meeleavalduste ning parlamendi arutelude kaudu. Kuid just niisugune on parlamendiusu tegelik sisu. Kui parlamendi tegevuse tegelikud asjaolud, selle avatus ja arutelud on muutunud tühjaks ja tühiseks formaalsuseks, siis parlament, nagu see kujunes välja 19. sajandil, on kaotanud endise aluse ning tähenduse.
Katkend on võetud Schmitti raamatust (lk 48–50) "Parlamentaarse demokraatia kriis" teise peatüki "Parlamentarismi põhimõtted" viiendast alapeatükist "Aruteludesse uskumise üldine tähendus". Mida kujutab endast korporatism, saab lugeda siit. Tähele võiks panna, et tänane korporatismi tüvi on sama, mis Mussolini "kolmandal teel" ja Hitleri natsionaalsotsialismil, kuid see on nimetatutest märksa oligarhide kesksem. Samuti saab Objektiivist lugeda, mida üldjoontes tähendab liberalism ehk mondialism. Demokraatia olemusest annab aimu ühiskonnateoreetiku H. I. Menckeni raamat "Märkused demokraatia kohta", mille üks tabavamaid mõtteid kõlab: "Demokraatia on teooria, mille kohaselt tavaline inimene teab, mida ta tahab ja ta väärib seda võimalikest kõige nauditavamal kujul." (Mencken kasutab sealjuures sõnavara, mis seostub hoogsa ja toreda suguühtega.)
Tõlge: @KarolKallas