Iguumenja Arsenia (Vospjanskaja). Pravmir.ru

Milles seisneb naisterahva õnn – perekonnas või eneseteostuses? Mis takistab naisel olla õnnelik? Kas võib õnnelikkust õppida? Nendele ja teistele “naisteka” küsimustele vastab Jumalaema ikooni “Rõõm ja lohutus” auks püstitatud Olšanski kloostri ülem iguumenja Аrsenia (Vospjanskaja). Ema Arsenia kogemus on selle võrra hinnalisem, et ta on hariduselt nii ajakirjanik kui psühholoog. Ta on pärast täienduskoolitusi praktiseerinud aastaid psühhoterapeudina.

“Ilma naisarstideta, -telegrafistideta, -advokaatideta, -õpetlasteta ja -kirjaniketa saame me hakkama. Aga emadeta, sõbrannadeta, lohutajateta, naisteta, kes armastavad mehes kõike seda head, mis temas on, ja kes oskuslikult, märkamatult, kutsuvad esile seda parimat – selliste naisteta on ilmas paha elada,” kirjutas Lev Tolstoi artiklis, mis käsitles Tšehhovi loomingut. Klassikuga on raske mitte nõustuda, ent kus nähakse siin naise õigust õnnele? Seevastu psühholoog A. Krepats oli juba ammusel 1893. aastal seisukohal, et “kõrgem haridus ja iseseisvus annavad naisele võimaluse otsida ja leida oma õnne mehest sõltumatult”.

Kas võib naine olla õnnelik, kui ta ei armasta ja ta ei ole armastatud? Millisest “oskuslikust, märkamatust esile kutsumisest” Lev Tolstoi rääkis? Ja kuidas panna end armastama nagu Puškini surev kangelane? Sellest ja paljust muust räägimegi. Viktoria Mogilnaja küsimustele vastab kloostriülem iguumenja Arsenia (Vospjanskaja).

Kurss õnnele

– Ema Arsenia, sõnakooslus „naise õnn“ kõlab tänapäeval sageli just nimelt eneseteostamise kontekstis. Ent kus võiks seda otsida perekondlikus elus?

– Iga naine, kes oma elustrateegiaks valib vaimse maailma, mitte mugavuse ja ükskõikse rahutunde, vaid just nimelt rahu ja vaikuse – ja hakkab selle kallal tööle, valib endale õnne. Eelkõige isikliku. Abielus naise jaoks aga on õnnetunne lihtsalt hädavajalik. Sest kui temake on õnnetu, on seda ka kõik tema ümber – mees, lapsed ja sugulased. Sellistel naistel on üldse kogu elu “laipadega üle külvatud” ja nende lapsed on “surnud lapsed”. Seepärast peab ta üritama olla õnnelik ja hoida peret rahu kursil.

Kodu on koht, kuhu kõik peaksid soovima tulla tagasi. Nii lapsed kui mees, ükskõik, kuhu elu neid koduse lävepaku tagant viib. Nad peavad teadma, et isegi kui neid hurjutatakse, on nad ikkagi oodatud, neid toetatakse ja neid aidatakse muredest üle saada. Kui nad näevad, et Issand on andnud perekonna kui omamoodi päästesadama, siis üritavad nad omalt poolt sama heaga vastata.

– Millest peaks alustama naine, kes tahab saada tõeliseks “kodukolde hoidjaks”?

– Eelkõige on väga oluline teada, mida ta tegelikult tahab. Meie, naiste jaoks, on see kõige keerulisem küsimus. Kui naine ütleb, et “ei ole mul vaja seda, ei teist”, ei tähenda see absoluutselt, et talle tõesti ei ole miskit vaja. Vahel palvetab neiu aastaid mehelesaamise eest, ent oma hinges ei tee ta selle heaks midagi, vaid teeb karjääri, elab enda jaoks. Aga ka abielus olles peab teadma, mida me tahame. Kui soovime miskit, mis meie maailma lammutab, peame sellele ütlema “ei”. Näiteks hakkab abielus naisele meeldima teise naise mees. On selge, et südametunnistus ütleb talle kohe: “Kuhu sa lähed?” Mis rahust ja õnnest me siis rääkida saame?

Õnn on rahulik südametunnistus ja rõõm perekonnas, soojus ja üksteise austamine

– “Ma tahan, et minu lapsed austaksid mind.” Sellist fraasi võib kuulda selliste emade suust, kes näevad kõrgemas hariduses hädavajalikku tingimust, et kasvatada endast auväärne inimene. Nad pühenduvad õpingutele või tööle, lükates laste saamise üha edasi…

– Kas tõesti selleks, et kasvatada vääriliselt oma poega või tütart, on vaja ka piisavalt haridust? Karjäärile peetavas ajujahis jääb märkamata, et on haihtunud kogu lootus perele ja järgi on jäänud vaid üksik kass korteris.

Naised on sageli pahased oma laste peale: “Nad ei austa mind.” Ent, lubage! Tegemist ei ole 20-aastaselt lapsendatud olevusega. Mis tähendab – “ei austa?” Ilmselt oleme ise oma kasutu, tühja eluga andnud põhjust meid mitte austada või ei ole andnud põhjust austuseks. Me ei või, parafraseerides Puškinit, “jultunult nõuda armastust”. Et aga “sundida end armastama”, selleks, uskuge mind, ei ole ema haridustase üldsegi mitte määrav.

– Kuivõrd sobivad kokku naiste karjerism ja kohustused naisena, emana?

– Kujutage ette, et teid kutsuti kontserdile ja te nõustute: “Muidugi, ma lähen sinuga.” Aga hiljem, keset etendust, lahkute sõnadega: “Tead, ma tahan sõbrannadega lobiseda, vaata ilma minuta edasi…” Kui läheme teadlikult mehele, siis mõistame, et võtame endale teatud kohustused mehe ees. Mitte lihtsalt olla talle truu, vaid luua temaga perekond, olla tema meeskonnakaaslane. See on globaalne enesesalgamine, tõsine suhtumine Jumalasse, enda usaldamine Temale: “Issand, ma ütlesin, et minust saab tema naine. Kõik, olengi tema naine. Tähendab, võin alla kirjutada kõigele mida see endas sisaldab.” Elada samas korteris inimesega, kes kujutab endast ainult proua professorit? Kes sellega nõustuks? See on samasugune pettus, kui mees heidaks kohe peale pulmi diivanile ja veedaks kogu ülejäänud elu selle oma neljajalgse sõbraga või jooks lakkamatult. See oleks täielik loobumine oma kohustustest. Aga iga vale käitumine perekonnas on abielusalasuse või -tõotuse rikkumine.

– Milles nimelt võib naine olla mehele “meeskonnakaaslaseks”?

– Eelkõige võib ta oma meest innustada elama täisväärtuslikult. Kas mäletate Moosese sõnu Iisraeli rahvale? “Ma pakkusin sulle elu ja surma, õnnistust ja needust. Vali elu, et elaksid sa ise ja sinu järeltulijad.” Naised on kutsutud valima ja alal hoidma elu ja innustama mehi tegema sama, et nad võiksid täisväärtuslikult areneda, et ta võiks tulla õhtuks kodusoojusse, kus teda võetakse vastu sellisena, nagu ta on.

Jumal on meid loonud rõõmuks ja täisväärtuslikuks eluks, sest Ta ise on “tõeline rõõm” ja täiuslikkus, kõige täius. Ja kui me oma maise teekonna lõpus naaseme oma Looja juurde, ehk ei küsigi ta meilt, miks me piisavalt hästi ei paastunud või palvetanud, ent ehk ütleb: “Andsin sulle sellise imelise elu, kogu maailma ilu, kõik võimalused rõõmuks. Mida sa selle eluga tegid?” Võimalik, et meil on sellele küsimusele väga raske vastata.

– Inspireerides meest võib astuda üle selle piiri, kus naine ei märka enam iseennast. Kas on vaja oma territoorium kätte võidelda?

– Perekonnasiseselt midagi endale teiste arvelt kätte võidelda on üsna arusaamatu lähenemine. Naine võib tegutseda teisiti, väljendada oma soove armastusega. Iga naine, kes ei vaata oma meest kui vahendit isikliku heaolu ja mugava äraolemise tagamiseks, vaid näeb temas kordumatut inimest, kelle ta ise valis paljude teiste seast, püüab teda mitte kaotada. Ja kui soovib, et perekonnas oleks rahu, palvetab ta selle eest, leiab mooduse kuidas esitada oma mõte nii, et see mehele “kohale jõuab”. Olen selles kindel. Jumala arm “ravib kõik nõrkused ja aitab nõrkenu jalule”, ning Issand annab naise palvete peale talle jõudu, mõneks asjaks kannatlikkust, mõnes asjas tarkust sõnadeks, et jõuda eesmärgini. Naine võib tegutseda teisiti, väljendada oma soove armastusega. Kui pealetükkivus viib ebatervete suheteni, agressioonini, mittemõistmiseni, siis on muidugi targem vait olla ning kasvõi oma vaimuliku nõuandjaga mõelda selle üle, kuidas “haarata vaenlast tagalast”. Kui aga on lõpuks paras moment käes ja mees on valmis kuulama ja vastu võtma naise mõtteid, siis saab ka rääkida.

– Kahjuks, paljud meie seast ei ole leplikkusega “sina peal”, arvates, et mees on see, kes on ebaõiglane ja üleüldse peab end solvaval moel üleval…  

– Kahjuks ei tule meile sageli pähegi vaadata olukordadele teisest vaatevinklist: milline on minu isiklik panus probleemi? Mida olen valesti teinud? Selline rakurss on isegi munkadele-nunnadele raske, ometigi on see meie vaimuliku elu alustala. Oma armetuses üritame pidevalt tõestada, et meie ei ole süüdi, õigustame end ja süüdistame oma “vastast” või olukordi. Vähe sellest – tõestame oma süütust iseendile iga päev. Paljude probleemide puhul on ebameeldivas olukorras süüdi just nimelt naine: “saagis” mehe kallal, kuni see ei pidanud enam vastu ja avas pudeli või leidis endale kellegi, kes suhtub temasse teisiti…. Ja naine ei näe, et on ise olukorra tekitaja. Naine ei rääkinud oma mehega, ei teinud talle õhtusööki, valas oma pettumust laste peal välja või ei olnud neid lapsi isegi mitte soovinud siia ilma, tülitses mehe sugulastega. Naine ise on mattunud töösse või vastupidi – ei taha midagi teha oma perekonna heaks.

Üleüldse on armastus liiga kõrge mõiste, et seda teha meie tavaliste vestluste teemaks. Seepärast võtame nüüd veidi paatost vähemaks ja mööname esmalt Issanda sõna järgi, et “kannatlik saab lõpliku võidu”, ja teiseks: “Tõmba palk välja enda silmast.” Kuidas me pääseme? Oma südame puhastamisega ja eelkõige mõistuse puhtusega. Mida tähendab – puhastada oma mõistus? Igasugune halb mõte tuleb hingevaenlaselt. Absoluutselt iga viimane kui üks.

– Мõte sellest, et mu mees on halb, on hingevaenlase sisestatud. See on sama hea, kui öelda, et mu parem käsi, va vastik selline, on jäänud haigeks. Mees ja naine on üks liha, kui me aga ühe oma kehaosadest kuulutame kõlbmatuks, siis on ju kogu keha haige. Kas ei ole nii?

Igal juhul ravime vajadusel oma kätt nii kuidas suudame. Abikaasasse suhtutakse sageli kui millessegi võõrasse, võõrkehasse. Näib, et ainut temast lähtuvad kõik probleemid ja lähebki mehevahetuseks. Vahetasime uue vastu, aga probleemid korduvad. Kas siis ongi kõik mehed sellised, nagu ühes tuntud fraasis? Kolmas, viies – kõik mehed osutuvad ühesugusteks, sest probleem ei ole nendes.

Ja me ei räägi praegu patoloogiatest, vaid teovõimelistest inimestest, normaalsetest peredest, kus praktiliselt kõigis leidub n-ö funktsioonihäireid. Seepärast oleks hea, kui raskete olukordade puhul vaataksid situatsioonile nii mees kui naine objektiivselt: ka mina olen andnud oma suure osa sellesse. Ja kustkohast ma üldse võtsin, et “ainult tema” on kõiges süüdi?

Nii on juba seatud, et praktiliselt kõik, mida mehed teevad, teevad nad naiste pärast. Seepärast reageerivad nad tundlikult meie, naiste, tegevusele. Kui naine läheb mehele, ei muutu sageli tema jaoks midagi. Mees leiab end aga vanematekodust lahkudes sageli hoopis uuest olukorrast. Seejuures nõutakse temalt koheseid muutusi. Muidu jäetakse ta kõigist elurõõmudest ilma. See on ju äärmus, vanglale sarnane olukord. Niiviisi hukutatakse kõik soovid, millega perekonna loomisele asuti. Pealegi on kahjuks halb kasvatus, jõhkrus ja primitiivne matslikkus saanud peaaegu alternatiivituks suhtumiseks ellu ja inimestesse.

Jumal kasvab, mina kahanen

– Tihti võib täiskasvanud inimesi kuulda rääkimas sellest, et nad käituvad ühte- või teistmoodi, sest lapsena mind ei armastatud või kasvatati valesti. Mina olen selles olukorras kannataja, süüdi on minu vanemad…

– Kui me oleme juba 25–30 aastat vanad, siis mis vanematest me räägime? Isegi mõistes, et papa ja mamma on midagi valesti teinud või tegemata jätnud, peame ise puudujääkide suhtes vajalikud sammud ette võtma.

Mida peaksid aga tegema need, kelle vanemad on hoopis maha jätnud? Või kelle ema on alkohoolik ja isa vanglas? Kas nende lastele on kõik lubatud? Mõistate – meil ei ole ühtegi õigustust, ei ühtegi. Mitte miski ei või olla takistuseks püüdlemisel Jumala armuandide ja armastuse poole. Ei miski – ei haigus, ei halb lapsepõlv, ei halvad elutingimused, ei sõda. Kinnitan seda täiesti julgelt ja minu sõnu võib kinnitada igaüks, kes on lugenud pühade inimeste elulugusid, olgu siis tegemist vanadel aegadel elanutega või uusmärtritega. Võtke või Athose mäe Panteleimoni kloostri isake, Athose püha mäe munkade elulood ja nende õpetus – milliseid elulugusid sealt leiab, millistes oludes on inimesed leidnud tee Jumala juurde!

Kogu lugu on selles, et meil on traagilisel moel mastaabid sassi läinud. Kui inimene mõistab, et peamine elus on pääsemine Jumalas, siis Issand, piltlikult öeldes, suureneb oma mastaabilt ja inimene väheneb. Kui seesama Jumal lükatakse teisele või kümnendale kohale oma elus, muutuvad inimese mõõdud vastavalt suuremaks. Iga vistrik tema näol ja hingel, iga ebameeldiv asi, mis talle öeldi, iga asi, mis talle andmata jäeti viib teda sellisesse seisundisse, mis saab reaalseks takistuseks normaalsele elule. Veel enam aga takistuseks iseenda muutmisele.

Probleem on ka selles, et elame ebateadlikku elu, nagu Straussi “Nahkhiires” – olen kodus aga mitte iseendas. Me ei anna aru endale oma tegudest ega mõtetest. Küsige inimeselt, millest ta rääkis tund aega tagasi, kuidas ta seejuures istus või seisis, mis teda ümbritses. Sellele vastamine ei ole talle tihti jõukohane. See on meie teadmatuse ja nõrkuse esimene sümptom ning eriti täheldatav naiste juures, kelle jaoks emotsionaalsus, kired ja afektid on saanud lausa kultuseks.

Teadlikkus inimese kohast Jumala maailmas ei ole aga sugugi takistuseks õrnusele, armastusele ja austusele. Vastupidi. Teadliku ellusuhtumise juures saavad hinges kasvada olulisimad isikuomadused. Aga see vaht, mis on seotud kirgedega, huvitumisega millestki, kolmetunniste telefonilobisemistega – see on pseudoelu. Kui siseneda teadlikkuse seisundisse, võib kogu oma elu näha hoopis teisiti – kuidas oma elu elan, kuidas näevad seda teised. Palju imelist võib inimese ees selle läbi avaneda.

Vaikida ei tohi kunagi

– Juhtub, et naine on valmis oma abielu säilitamise nimel vaikima, isegi kui mees kasutab suhtes vägivalda, teda petab ja teeb muud väära. Psühholoogid panevad sellistele otsustamist pelgavatele inimestele kiirelt diagnoosi, aga naised jäävad edasi kannatama. Öelge, kas armastus on tõesti võimeline võitma kõik?

 – Kuna tõeline armastus “ei lakka kunagi”, võib ta säilida ka sellistes ekstreemsetes olukordades. Ka sada petmist ei või seda tappa. Mõneks ajaks nad šokeerivad ja desorienteerivad naist, ent sellega võibki piirduda. Ent petmistest ei sooviks ma rääkida, sest see on põhjuseks ja võimaluseks abielu lahutada. Isegi laulatatud abielu puhul. Iga konflikti puhul tuleb aga meeles pidada, et mitte kunagi ei ole vaja vaikida.

Tingimata on vaja rääkida, sest justnimelt vaikimine lõhub suhete peenmateeria, praktiliselt hävitab lähedase inimese, teeb ta omamoodi olematuks. Ent jällegi, mida rääkida ja kuidas? Sotsiaalses, suhteid käsitlevas psühholoogias kirjeldatakse kahte arvamusavalduse viisi: “mina-ütlus” ja “sina-ütlus”. Esimesel puhul räägib inimene oma tunnetest tekkinud situatsioonis, oma valust, hirmust, kahtlustest ja muust. Teisel puhul, piltlikult öeldes, suunatakse rong teise suunda – süüdistused, isiklikud solvangud. Tingimata on vaja kasutada “mina-ütlust”. Siis, kui on raske, valus, kui teevad liiga ämm või äi. Ent on mõttetu öelda mehele, et “sinu ema on vana nõid, Baba-Jagaa” või kasutada teisi epiteete. Kas normaalne mees vastab: “Jah, mu ema on selline?” Aga kui ütlebki, siis mis mees see on, kes sarjab oma ema, ükskõik milline ta ka poleks… Seejuures on abikaasadel oluline meeles pidada, et perekond on kinnine süsteem ja teiste inimeste – sõprade, sugulaste – sissetung sinna peab olema piiratud. Kõik küsimused peavad saama lahendatud mehe ja naise vahel.

Ometigi on situatsioone, mille puhul naised eelistavad vaikida. Need on kõige valusamad pereprobleemid, mis on näiteks seotud abikaasa joomarlusega, eriti kui on tegemist “tipsutamisega”, alkoholismiga, mis jääb kõrvalseisjatele märkamatuks. Kirikuinimestel on eriti raske öelda, et mees joob või peksab teda ja lapsi või aeleb ringi. Ja kirikus käivatel meestel on raske tunnistada, et naine on sõnakuulmatu, kasvatab halvasti lapsi, ei tee köögis midagi, keeldub abielukohustest, ja et nainegi võib olla alkohoolik. Ei peagi kõigile oma elust rääkima, ent kas meie kõrval ei ole inimest, kellega jagada? Tööl? Kirikus? Või on selleks inimeseks vaimulik? Häda ei ole probleemide olemasolus, vaid selles, et inimesed vaikivad konfliktid maha ka iseenda sees. Keegi ei võta nendega miskit ette nimelt seepärast, et kui sellest ei või rääkida, salatakse kogu probleemi olemasolu maha. Selles olukorras on oluline meeles pidada, et igal probleemil on mitu lahendustasandit, nagu ka inimene ise ei koosne ühest tükist. Me ei ole monoliidid ja igas eluraskuses on olemas vaimulik, hingeline ja sotsiaalne essents. Vahel ka füüsiline: näiteks mees või naine ei või saada lapsi. Siin on põhjused puhtalt füsioloogilised, ent ka neile on kindlasti olemas nii vaimulik kui ihulik lahendus. Võimalik, et arst aitakski takistuse kõrvaldada, ent inimene ütleb iseendale: “Nii on Jumal andnud, jäägu siis nõnda.” Kui inimeses on jõudu seda teadmist endas kanda, on muidugi hea, ent kes meist on nii tugev? Nii muutuvadki naised tigedaks ja mehed kalgiks… Loomulikult võib siin aidata vaimulik isa. Mõistes oma rolli selles olukorras võib temagi soovitada, millise spetsialisti poole pöörduda.

Targutamine on alandav

– Ütlesite, et inimesed tigestuvad. Ent on ju ka alandlikkusele juhatav tee?

– Kahjuks on naised keerulistes eluoludes sageli passiivsed mitte selle pärast, et ei tea, kuhu või kelle juurde abi järgi minna, vaid kuna “lepivad” olukorraga selle halvas mõttes. Halvas, sest kui oskaksime tõeliselt olla alandlikud ja kuuletuda, oleksid ka elusituatsioonid meil teistsugused, ja meie elud kulgeksid teisiti ning raskustes käituksime teisiti.

Pühal Sarovi Serafimil oli vaimulik poeg, väga vaga mees. Ja siis ühel ajal ütles talle pühamees, et õpilasest saab kõva joodik. Mees imestas: “Kuidas? Ma ju ei joo üldse?” Vastus oli: “Issand annab selle sulle alanduseks.” Ja tõesti, inimene jõi pärast mitu aastat, hirmsa pühendumusega. Võimalik, et vaatamata tema kõrgele vaimsele tasemele nägi pühamees tema südame sügavuses auahnust, inimlikku nõrkust. Õpilane aga võitis selle alandlikkuses ning lõppkokkuvõttes sai joomisest lahti sama äkki, kui sellega alustas.

Issand annab meile vahel raskused, mille päritolu on meil raske mõista, ent meie võimuses on käituda sellises olukorras leplikult. Vahel käitub naine aga passiivselt just nimelt nõrkuse ja ükskõiksuse tõttu. Oleme väga emotsionaalsed ja seetõttu kindlad, et ükskõiksuse all me kohe kindlasti ei kannata. Aga osavõtlik inimene üritab oma elu muuta, seejuures konstruktiivselt, ja muutuda ka ise. Aga meie võtame sageli laiskust ja ükskõiksust alandumise ja leplikkuse pähe. Oma emotsioonid, nagu juba öeldud, tõstame aga lausa kultuse staatusesse. Näiteks kui apostel Paulus rääkis sellest, et naine vaikigu kirikus, kas ei pidanud ta silmas seda, et meil on kombeks kõiki õpetada. Ja mis kõige olulisem – teame kõigist paremini, kuidas peab elama. Kõige alandavam on naise jaoks see, kui ta hakkab targutama. Siis saavad kõik tema puudused ja vead avalikuks. Uskuge – tarkuri rollis oleme me väga naljakad. Ärgem siis alandagem ennast.

Ühes raamatus kohtasin järgmist näidet. Ükskord alustas keegi külaline leviidi (juudi preestri) peres juttu sellest, kes võõrustava perekonna kolmest vaimulikust – isa ja kaks poega – on parim jutlustaja. Vestlusse sekkus noorim, kes ilma kahtlusteta ütles: “Ta on praegu köögis”, ja näitas ema peale. Ta ei teinud sünagoogis suud lahti, ent jutlustas pidevalt oma tegudega “kodukirikus” – perekonnas.

– Tuleb välja, et naine ongi ise oma õnnetu olukorra allikaks?

– Mitte alati põhjustaja, ent Jumala abiga võib ta iga olukorra parandada, kui läheneb asjale õigesti. On ju raskusi, mis ei ole seotud naise käitumisega. Näiteks siis, kui mees lahkub kodunt pärast haige lapse sündi. Teisalt võib naine näida vaikse ja vagusana, sisemiselt aga keeb. Selliseid toidavad kaks lõppematut allikat: tunne, et ollakse igati õige (“ma ju ei petnud teda kordagi, isegi mitte mõtetes – järelikult olen pühak, tema aga ei ole väärt minu kõrvalgi seisma, osutan talle niigi suurt au, et veel olemas olen”) ja ühiskondlik arvamus, mis on tavaliselt naise poolel – tema on ju leplik, puhas ingel. Sellised “inglid” on mehe ja perekonna jaoks surm.

Abielu kaine arvestuse alusel

– Kas lubate veel küsimuse. Kuidas suhtute väljendisse “tee tööd, siis tuleb ka armastus?” Kas on sellel eluõigust?

– Muidugi. Kui ei olegi teie vahel tekkinud ladinaameerikalikku kirge, siis tõeliselt õnnelikuks võivad inimese teha vastastikune austus ja sõprus, ning need tunded on palju tugevamad ja kestvamad. On hea, kui teie eluteele on sattunud just nimelt selline mees, keda on võimalik austada, kes on huvitav ja mis peamine – jagab samu põhiväärtusi. Isegi kui arvestus on olnud õige, tuleb iga paar varem või hiljem sellise piirini, kus otsustavaks saab oskus andestada.

Ent mis tähendab andestamine? Mida andestada? Oletame, et naine andestas abielurikkumise, võttis mehe perre tagasi ja nüüd saeb ta kallal. Mis mees teeb? “Aitäh, Mari, head aega…” Miks oli sellisel juhul üldse vaja meest tagasi võtta? Oleks parem läinud, kuhu tahab. Issandal on iga inimese jaoks oma tee ette valmistatud. Kas me tõesti arvame, et kui mees läheb küla peale, Jumal hülgab ta?

Peab paluma endalegi mõistust: “Anna, Jumal, andeks minu Mihklile, ja anna mulle kainet meelt, et suudaksin mõistlikult perega hakkama saada.” On selline armastusemõõt, mille puhul naine ei lase mehel lihtsalt minna, vaid ütleb: “Olen sinu jaoks teinud armastusega kõike, mis suutsin. Kui sa seda ei vaja, mine ja ole õnnelik.” Andestada tähendab katta armastusega kõige surmavam solvumine.

– Ja viimane küsimus. Neile, kes ei ole veel abiellunud: kuidas otsida sugulashinge, kellega elada külg külje kõrval kogu elu, kui Pühakirjas on öeldud, et “kõik inimesed on valelikud”.

– Tänu Jumalale, et Ta on andnud inimesele võime armastada. See on otsekui uinuti meie liigse nõudlikkuse ja egoismi vastu. Sest kui meis hakkab tööle teise inimese hindamiseskaala – kõrgemat haridust ei ole või puudub atleetlik välimus, palk on väike või vanemad ei ole heal positsioonil – siis on see armastuse puudumise tunnuseks. Kui armastust ei ole, hakkab kõik ümberringi omama tähtsust. Kui on armastus, nähakse teises kõike paremat. Armastada võib kõige kõlbmatumat, austada aga mitte igaühte. Kirglikult põleda on lihtne, ent peab endale esitama ausa küsimuse: “Kas ma olen võimeline seda meest austama?” Tähtis on just nimelt austada, saada talle lähedaseks, sest kui armunarkoos haihtub, ei jää enamasti muud üle. Kui aga inimene on mulle lähedane, tähendab see palju. Meie temaga oleme üks. Ja Jumal on meiega.

Viktoria Mogilnaja küsimustele vastas kloostriülem iguumenja Arsenia (Vospjanskaja)

Tõlkinud Roland Tõnisson