Täna tähistab Kreeka 200-aastast iseseisvust Türgi võimu alt. Kreeka minevikku ja olevikku lahkab Samose saarel elav Aldo Maksimov.
Täna möödub 200 aastat Kreeka vabadusvõitluse algusest. Täna on uhke olla kreeklane, uhke olla filhellen, olla selle maa sõber, austaja ja elanik. Neid inimesi on ka välismaalaste seas palju, on üsna palju, kokku kindlasti mõnigi tuhat ka eestlaste seas.
Usun, et eestlased armastavad Kreekamaad, selle saari, mägesid ja randu, väikseid kalurikülasid ja sooja mereõhku. Samuti selle maa ajalugu, filosoofe, antiikseid õpetusi, arhitektuuri, väärikust ja hindavad Vana Euroopa hiilgust, Ateenat kui maailma kultuuri hälli.
Täna on Kreeka pidupäev. Kreeka mõistagi ei ole 200-aastane riik, aga täna tähistatakse 200 aasta möödumist sellest päevast, kui algas edukalt lõppenud revolutsioon (επανάσταση) ja võitlus türklaste võimu vastu (αγώνας).
Kui Kreeka on üle elanud 368 aastat kestnud Türgi okupatsiooni, siis elab lootus, et ta suudab 100 aastat vastu seista ka Türgi suunalt tulevale migratsioonisurvele ja islami invasioonile.
Vaikus enne uut tormi
Sõja lõpuks võib tinglikult lugeda aastat 1827, mil peeti otsustav Navarino lahing ning veel kindlamalt päeva, mil Türgi astus uude sõtta Venemaaga. Siis oli selge, et Kreeka pääseb. Formaalselt tunnustati Kreeka riiki 30. jaanuaril 1830 Londoni protokolli alusel.
Miks me nii tinglikult kõneleme, on see, et Kreeka koosneb väga erinevatest piirkondadest, saartest, poolsaartest, endistest linnriikidest, omaette võimukantsidest.
Üks maanurk vabanes 1821, teine aasta hiljem, kolmas alles seitse aastat hiljem jne. Vahepeal Egiptuse valitsuskätes olnud Kreeta saar vabanes aga Türgi okupatsiooni alt lõplikult aastal… 1913.
Nii et kui Kreeka tähistab 200 aastast vabadust otomani ikke alt, siis Kreeta tähistas alles hiljuti sajandat tähtpäeva. Tõsi, kui mujal Kreekas võtsid türklased võimust ammu enne Kolumbuse Ameerika avastamist, siis Kreeta vallutati osmanite poolt alles 1669. Seega, kestis okupatsioon Kreetal siiski vaid 267 aastat kuna enamuses mujal Kreekas oli see 350-370 aastat (formaalselt 368 a).
Ülestõusu, revolutsiooni üritasid kreeklased vahemikus 1453 kuni 1821 koguni 123 korral. Need suruti veriselt alla.
Mõnes mõttes pole sõda Kreeka ja Türgi vahel lõppenud kunagi. Konflikte on kogu aeg, vahest mõneks aastaks jääb asi rahulikumaks, siis jälle lööb lõkkele. Diplomaadid, poliitikud, sõjaväelased ja ajakirjanikud teevad tööd.
Viimased poolteist aastat on olnud jälle väga ärevad, hetkel on taas mingi "vaikus enne tormi" hetk.
Hüpe tänasesse päeva
Autor ei ole ajaloolane, kaugelt sellest, seega püüame edaspidi ilma liigsete faktide ja numbriteta. Kreeka vabadussõja ajalugu pole pealegi mingi lihtne teema. Allpool on ka lingid sõja kroologiale ja lühikirjeldustele.
Kui hüpata korra tänasesse päeva, siis ega omavahelises suhtumises pole erilist sõprust ega lähenemist märgata. Kõige sõbralikumad ilmingud kahe riigi vahel on Konstantinoopoli (Istanbuli) kaudu toimuv lennuliiklus igasugu kolmanda ja neljanda maailmaga, sest Ateena lennujaamast päris kõikjale ei saa.
Kuna aeg-ajalt kuuldub Türgi praeguste ja endiste sõjaväeülemuste poolt taas lubadusi Kreeka saared tagasi võtta, siis pole ka mingit kliima soojenemist ette näha.
Samuti on kreeklaste seas populaarsed – hoolimata kõigest – mõned Türgi telenoveelad, sarjad. Tõsi, 2020 a kevadise piirisõja aegu (maismaal, Evroses) pandi mitmedki sarjad seisma. Ka muusika on osalt asi, mis neid rahvusi ühendab; näiteks sa võid Kreeka ööklubides kuulda Türgi poppi.
Kreeka-Türgi suhtlus ja õhk seal vahel on väga jahe. Ja nii ongi, rääkigu igasugu maailmaparandajad mida tahes. Kuna aeg-ajalt kuuldub Türgi praeguste ja endiste sõjaväeülemuste poolt taas lubadusi Kreeka saared tagasi võtta, siis pole ka mingit kliima soojenemist ette näha.
Hiljuti lekkis Kreeka meediasse dokument 1990. lõpust, kus merekaardil on Türgi poliitikute strateegiline plaan 126 Kreeka saare äravõtmiseks, mis türgi keeles kõlab pigem "tagasivõtmine". Ka praegused mitmed Türgi parlamendisaadikud kõnelevad samast asjast, nimetades "diplomaatilisemalt" võibolla 12-15 saart Egeuses, meie Samos nende hulgas.
Kreeklased reeglina ei käi Türgis. Isegi kui meritsi on vahet 3 km, siis ei käi, isegi odavaid kingi ja vaipu ei käi ostmas. On püütud elustada laevaliine nii suurte sadamate (Pireus, Rafina, Kavala) ja Türgi vahel, kui lokaalsemaid liine (Samos-Kusadasi, Rodos-Bodrum jmt) jne, aga lõppeks on sel vaid väga hooajaline tähtsus, kasu turistidele, kes põikavad Efesost ja bazaare vaatama.
Ajalooline taust on tänaseks selline, et lepitusest eriti isegi ei räägita. Lepitus, suhtlemine toimub lihtsalt teatud seltskondade, huvigruppide vahel, peamiselt haritumas klikis (teadlased, koreograafid, spordiklubid jms) – aga sedagi sordiini all ja vähe.
Ei tehta nägu, et töö käiks suhete parandamise nimel, pigem püütakse sõda ära hoida – aga isegi siin on hääli, kes leiavad, et olukorra aitaks rahvusvaheliselt paika panna valatud veri. Muidu maailm ei kuule.
Ülestõus algas väljastpool Kreekat
Nii et aastail 1453-1821 oli enamus Kreekast otomani impeeriumi osa.
Ärksamad kreeklased olid aga 18. sajandil emigreerunud mujale Balkanile ja kaugemalegi, leides võimaluse ennast harida, omandada revolutsioonilist pisikut ning konsolideeruda.
Kreeklaste diasporaa lõi õitsele Viinis, Bukarestis, Odessas, Pariisis, Budapestis, mujal Ungaris, Belgradis ja mujal. Tekkisid mõttekeskused ning nn põrandaalune võimusvastane tegevus.
Mitmed vabadussõja peaideoloogid nagu näiteks Adamantios Korais, Rigas Feraios (Velestinlis) ja Alexandros Ypsilantis tegid oma plaane just Kreekast väljaspool. Üks kesksemaid mõttekeskusi oli Viin.
Edukalt peetud iseseisvussõda algas põranda all 1790ndail, sai rünnakutega Türgi sümboolika vastu mitmel pool Euroopas alguse 1820 aasta sees ning algas lahingutega Kreeka pinnal kevadtalvel 1821. Sõjategevus lõppes suurte lahingutega (Navarino) 1827.
Külastasin aastaid tagasi Areopoli linnakest Manis (Peloponnesos), mis sai vabadusvõitluse avaakordi epitsentriks. Manil koordineeris iseseisvuslasi Filiki Eteria (sõprade selts – eesti k), mille puhul on tegu 1814 a Odessas loodud salajase organisatsiooniga ning nende eesmärk oligi osmanite võimu kukutamine ja iseseisva Kreeka riigi loomine.
Väljast sai Kreeka abi ka sõja ajal. Nii otsustasid Kreeka vabaduspüüdlusi toetada Venemaa, Suurbritannia, Iirimaa, samuti Prantsusmaa, Sebia ja Rumeenia. Türgit aga abistasid Põhja-Aafrika vasallid (Alžeeria, Tuneesia ja Tripolitania), samuti Egiptus.
Välisabi sai Kreeka ka Euroopa avalikkuselt – teame eelkõige lord Byroni osalemist ja panust. Vabadusvõitluse egiidi all tõid noored, jõukad, haritud poeedid, võitlejad ka Ameerikast endaga nii emotsionaalset kui märkimisväärset rahalist tuge.
Lord Byroni, kelle elust on vändatud filme nii briti, ameerika kui kreeka näitlejatega ning mida näidatakse neil päevil koos "Papaflessasega" järgemööda Kreeka kanalitelt, sümboolset mõju ei saa alahinnata.
Byroni Kreeka vabadusvõitluse kirjeldused, tema oreool, need jõudsid aastakümnete ja -sadadega tervesse maailmasse ning kinnistasid selle püha epanastasi paleuse.
Byron dekadendina seisis selles sõjas mitte ainult Kreeka vaid ka Britannia ja ka enda eest. Eurooplase väärikuse, meie kultuuri ja kogu Õhtumaa traditsiooni eest. Byron suri 1824 Messolonghis, olles vaid 36-aastane.
Kui me täna anname ära Kreeka, anname homme ära Prantsusmaa ja Saksamaa ning ülehomme anname ära ka oma kodukolde ja oma tütred, ütleb talupojaloogika… Sellest aga Euroopa Liidu juhid ei taha aru saada.
Vana aja inimesed olid natuke targemad ja ettenägelikumad.
Miks just Mani?
Miks Mani? Paar lihtsat põhjust. Esiteks teatav iseseisvus oli Manil olnud koguaeg, rohkem kui mujal. See on hästi mägine ala, raskesti ligipääsetavad linnad ja külad, kõrgete mägede, orgude, kanjonite ja mäelõhede vahel – kes on sõitnud see teab.
Põhimõtteliselt on Manis 50-100 km suurune ala võimalik ühes kanjonis tulejoonega kinni panna nädalaks, et mitte öelda kuudeks. Ka olid manioodid saavutanud 1776 aastal mingitmoodi pool-iseseisvuse Kapudan Pasha käest. Ka olid /on manioodid päris terased tüübid.
"Manioot on osmanite parim kiusaja ja luupainaja ning Mani kreeklaste pelgupaik," ütleb pärimus ja sedastavad laulusõnad.
Manioodid olid võitluse peaarhitektid ka lihtsalt sellepärast, et Mani sõdalased oli ka ainus kogenud, paadunud militaarne seltskond Peloponnesosel. Kohalike elanike äge maine koos piirkonna ja selle maastiku suhtelise sõltumatusega, mis võis olla nii baas kui ka varjupaik, oli teinud Manist kõige sobivama koha revolutsiooni alustamiseks.
Manioodid petsid Türgi pašat. Oma jälgede varjamiseks saatis Petros Bey Mavromichalis sõnumi, et ta on haige, ja saatis poja Anastasiose teda Tripolisse esindama.
Tegelikult aga siirdusid võitlejad Petros Bey Mavromichalise kutsel Areopolisse. Revolutsiooni väljakuulutamine Mani Areopoli peaväljakul toimus kohaliku suulise traditsiooni kohaselt 17. märtsil 1821. Seejärel vabastati suur sadamalinn Kalamata, see on ca 60 km eemal.
Mavromichalis oli kuidagi edukalt suutnud varjata pealike kohalolu ja liikumisi selles piirkonnas. Revolutsiooni ettevalmistused viidi läbi salajas Ida-Manis, kus Otomani vägede kohalolek praktiliselt puudus.
Nädal hiljem, 25. märtsil jõuti niikaugele, et Patra peapiiskop Germanos tõmbas vabadusvõitluse lipu (valgel taustal sinine rist, kirjaga "Vabadus või surm") Manil oleva Agia Lavra kloostri tornitippu. Tegu oli tehtud ja tagasiteed enam polnud.
Areopoli Mani põhjaosas aga on kaunis väike linnake tänaseni, väga rahulik, ilma rahvahulkade ja turistide meluta. Keset maalilist plaatanitest ääristatud peaväljakut seisab vana maitsekas puust putka, kus müüakse palju isesesvusteemalist sümboolikat, kirjandust, brošüüre, lippe. Uhke koht.
Sõja lõpp ja mõju tänasesse
Kogu sõda tervikuna polnud muidugi nii muinasjutuline ja kirjanduslik. Kreeklased kohtasid tagasilööke, kogesid suuri kaotusi (Hios, Messolonghi, Ateena) ning kui poleks olnud tugevat Saroonide laevastikku (Hudra, Spetses, Psara jt) ning vene/briti/prantsuse sõjalist toetust – mõeldes just Navarino merelahingule, võiks Euroopa kaart tänaseks välja näha sootuks teistsugune.
Türgi on alati Kreekat ihaldanud, Türgi on tahtnud laieneda läände, merele. Türgi on väga soovinud endale maalilisi laike Egeuse meres, saari, mida tal ka Lätile sarnaselt ei ole.
See on väga valus teema ja see pole isegi anekdoot vaid väga tõsine asi. Mõelgem kasvõi kogu Küprose problemaatikale, mis täna kandub ka Kastellorizole, Dodekaneesidele, mahitatud rändesurvele Türgi poolelt just Lesbosele, Hiosele, Samosele, Lerosele.
Nii kui Euroopa Liit, Ameerika ja Venemaa natuke diplomaatilist rusikat lõdvendavad, on Türgi Egeusel kohe oma retoorika ja provokatsioonidega kohal – laevad, lennukid rikuvad süsteemselt piiri, millele lisandub diplomaatiline manipulatsioon ja ähvardamine pagulasvoogudega (mis teistpidi on rahapumbaks Brüsselist – et kui paneme kinni, send money ja kui ei pane kinni, siis ujutame teid üle; migrantidelt aga võetakse muidugi mitu nahka, lisaks Brüsselile). Mitmetasandile bisnis, mis on liiga hea selleks, et seda välja surra lasta.
Viimasel ajal on Kreeka üheks suurimaks sõjaliseks partneriks saanud Prantsusmaa. Seda globaalses seisus, kus Venemaa ei tea mida teeb, EL on aeglane ja nõrk ning Ameerika on sunnitud eelkõige tegelema oma muredega.
Loe sõjategevuse ülevaadet SIIT, SIIT ja SIIT.
* * *
Kreeklane mäletab ja on uhke
Kreekal olid omad rahvuskangelased, suured võitlejad, väejuhid – Koloktronis, Karaiskakis, Papaflessas, aga muidugi ka võimas naine – Laskarina Bouboulina Spetseselt.
Bouboulina oli naine, kes oli vabaduse lipu väidetavalt välja toonud juba 13. märtsil, veel enne kui revolutsiooni faalanksis olnud maniootid. Vägev Bouboulina väikselt Spetseselt.
Bouboulinast sai tõeliselt vägev väejuht, kell laevastikku saatis suur edu. Ilma tema ja tema laevadeta võinuks Kreekas vabadus olla saavutamata. Muuseas, tal oli 24 sõjalaeva ning seitse last. Üks tema järeltulijaist peab tänagi Spetsesel tema majamuuseumi ning "Reisile minuga" saade Linnar Priimägi isikus tegi sellest päris sisuka saateosa – vaata Jupiterist.
* * *
Üks vabadussõja suurkujusid oli väejuht ja strateeg Alexandros Ypsilantis, kelle kogu tegevus jäi väljaspoole Kreekat. Tema tegi vajalikku eeltööd, olles Vene armee juhtohvitseride seas lahinguväljal, mille tõttu me võime oletada või kindlad olla – ühines ka Venemaa viimaks Egeuse ja Joonia merel Türgi vastu.
Ypsilantis oli mitme kreeklaste Türgi-vastase liikumise liige, ning Filiki Eteria üks asutajaid. Vene armees pidi ta saama täiusliku väljaõppe, olemaks üks Kreeka suuri juhte. Tema võitlused jäid aga edukalt väljaspoole Kreekat, olude sunnil jätkusid tema võitlused hoopis Moldova ja Rumeenia aladel.
Ypsilantise süda aga kuulus Kreekale, nii nagu tema vennast Demetrios Ypsilantisest sai üks Kreeka vabadussõja suuri väejuhte Kreekamaal.
Alexandros suri eksiilis Viinis, haiguses ja viletsuses 1828. aastal, teades, et Kreeka on vaba.
Sõduri viimase soovi kohaselt pidi tema süda jõudma Kreekasse. Lõpuks, pärast igasugu vintsutusi, jõudis Ypsilantise süda Ateena 1964. aastal, 136 aastat pärast tema surma, ning see puhkab Syndagma väljaku lähedal Amalieioni kirikus.
Autor elab Kreekas, Ida-Egeuse meres paikneval saarel ning peab seal Samose Loomekodu- ja Puhkemajasid. Ühtlasi on ta endise pikaaegse ajakirjaniku ja kommunikatsioonispetsialistina MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht.