Eestis tekkinud vihakõneseaduse partei ja korruptsioonipartei liit võib tuua meile vaba sõna kriminaliseerimise, kui meil pannakse vangi mitte valitsusele lähedasi poliitikuid nende poolt sooritatud kriminaalkuritegude, vaid nende oponente nende poolt välja öeldud mõtete eest, kirjutab Ivan Makarov.
Kui keegi ütleb, et see kõik on ju täielik hullumaja, siis väidaksin vastu: ei, tegemist on hoopistükkis uue normaalsusega.
Kui senini tuli meil läbi ajada eestlasi noomiva portugallasega, siis hiljuti võttis Eesti Päevaleht appi filosoofia- ja eetikaõpetaja Miguel Pineda Ortega, kelle manitsuste järgi tuleks Eesti lastel võtta eeskuju Hispaania koolilastest, kes pidid olema maailma võimekamate hulgas "võrdõiguslikkuse õppeainetes".
Maaleht hülgas aastavahetusel sead-pullid-kaalikad ja hakkas Parise ja Kiisleri ametivennaks.
Minu silmis on Venemaa riigikanalitel üks väga suur eelis: nad räägivad eestlastest ja Eesti valitsusest halba ikka haruharva võrreldes ETVga.
Valitsuse infotunnil Marko Mihkelsoni küsimust kuuldes ei tahtnud ma uskuda oma kõrvu.
18. sajandi prantsuse näitleja ja oma ajastu parima soprani Madeleine-Sophie Arnould' hinnangul sarnaneb õigusemõistmine piigaga, keda ihaldab hageja, võrgutab prokurör, meelitab advokaat ja toetab kohtunik, kes kõik lõpuks magatavadki teda. Sama lugu ka eesti valijaga, kellel ei lubata valida presidenti ega hääletada referendumil, keda enne valimisi võrgutatakse ja magatatakse – pärast valimisi saadetakse aga aborti tegema, kirjutab Objektiivile Ivan Makarov.
Me oleme aastakümneid otsinud „eesti Nokiat“, aga see äriidee on just praegu nii lihtne: kes ülejäänud ärapööranud ja -hirmutatud Euroopast ning kaugemaltki ei tahaks tulla uudistama riiki, mis erineb drastiliselt teistest üheülbaliselt „erinevusega rikastatud“ maadest mitte ainult puhta looduse poolest, vaid ka sellega, et siin tulevad tänaval vastu mitte kõikjal vohavat black englisch’it, vaid oma kordumatut ilusat keelt rääkivad ja kultuuri säilitanud rahumeelsed ilusad inimesed, küsib Objektiivi kolumnis Ivan Makarov.
Loomaaia pesakondi ei tohi narrida ega sõimata, aga meie vasakpoolsed on juba pikemat aega halvustanud ja mõnitanud inimperesid, ja selleks üritavad nad nüüd oma juhtkonna eestvedamisel ära solkida ka sellist perekondlikku aastasündmust, nagu seda on jõulud, sidudes kogu linlaste jõulupuud poliitika ja teatud sorti seksiga, kirjutab Ivan Makarov.
Loomata ja laulmata imelistele ballaadidele mõtlemisest valusam on tõdemus, et tänases Eestis poleks Urmas Alendril muusikuna olnud tema väärilist kohta, kuna ta oli eesti rahvuslane.
