Automaksu puhul pole mõtet rääkida keskkonna säästmisest. Kogu automaksu teemas mängivad rolli hoopis teised detailid, kirjutab René Allik arvamusloos.
Ära tuli! Eile rahandusminister Mart Võrklaeva pressikonverentsi kuulates tabasin end mõttelt, et kas on ikka veel inimesi, kes usuvad, et automaksu eesmärk on keskkonnahoid ja säästlik liikumine olukorras, kus automaksu üheks väidetavaks eesmärgiks on vähendada autode arvu pisku ehk 1-3% võrra?
Artikli kirjutamise ajal oli Eestis registreeritud 857876 sõidukit. Sellest on 1-3% on 8578-25 736 autot. Peaks ütlema, et üsna kehva saavutus eelnõu poolt, mille tulemusena satuvad löögi alla näiteks nii paljulapselised pered, maal elavad inimesed, need, kellel on talud ja kes seetõttu vajavad puhtpraktiliselt maasturit. Rääkimata sellest, et auto omamine muutub üldse luksuseks.
Igaüks saab aru, et ligi 850 000 sõiduki puhul rääkida ca 8500-25 000 sõiduki „kadumisest" pole just suur töövõit. Ja kust siis need autod eelkõige kaovad? Kindlasti ka linnadest, kus sellise arvu sõidukite kadumine on paraku väga marginaalne. Samas arvestades, et linnas on inimestel sissetulek oluliselt suurem võrreldes maal elavate inimestega, siis võib eeldada, et just linnainimesed on need, kes suudavad automaksu alla neelata.
Fotograaf Raigo Pajula kirjutab oma näoraamatu seinal: „Lubage juhtida tähelepanu, et automaksu eelnõus pole arvesse võetud suuri peresid. Alates kolmest lapsest tuleb osta suurem auto ehk minibuss. Need on reeglina raskemad ja suurema mootoriga, seega luksus ja läheb suurema maksu alla. Kas see on ikka päris see, mida tahetakse saavutada? Suurpered ei aja taga luksust, aga esmavajadused on neil erinevad ühe- või kahelapselisest. Ma arvan, et see pole päris aus riigi poolt."
Nii ongi, et erandi mittetegemine suurperedele on otsesõnu sigadus, millega rahandusminister on hakkama saanud. Ja see pole ka erand, millega oleks võimalik trikitada, peres ongi nii palju lapsi, kui on. Mind tõsiselt hämmastab, et rahandusministeeriumi ametnikud sellise eelnõu läbi lasid, kindlasti on neil olemas südametunnistus ja elutunnetus. Sellises olukorras on ametnikul, kes teenib riiki, lausa kohustus panna jalg ette poliitilisele tellimusele.
Automaks ei ole midagi muud kui sotsialistlik varamaks, millel tegelikult puudub igasugune kokkupuude rohelise mõtlemise või keskkonnahoiuga. Sul on suvekodu ja on vaja autot, et sinna perega minna? Pleki! Sul on veesõiduk, mida vead käru peal, et erinevaid Eesti veekogusid külastada ja vajad selle vedamiseks suuremat masinat? Pleki! Vahetad auto mootorratta vastu, sest mõtled roheliselt, kuna viimase saaste on ju marginaalne? Ikka pleki! Sul on maa ja mets, mille haldamiseks vajad ATV-d, mis 80% ajast muidu seisabki ega saasta? Pleki! Sul on neljalapseline pere ja Škoda Octavia jääb väikseks ning vaja on suuremat autot? Pleki!
Või siis ütled teisele vanemale, et tulgu bussiga maakodusse järgi, sest me ei mahu autosse ära ja suuremat ei jõua automaksu pärast soetada. Säästlik liikuvus…