Loomulikult ei karda riik ajakirjandust. Miks peaks riik kartma oma palgalisi suuvoodreid, küsib Ivan Makarov.
Eesti on veel nõukogude ajal olnud kuulus kui korda armastavate, punktuaalsete ja viisakate inimeste maa. Selline maine oli tegelikult kõigil Balti riikidel, tollal veel NSV-del. Sellesse suhtuti Venemaa töölisklassi seas teatud pieteedi ja tänulikkusega, kuigi intelligentsi osakaalu poolest niigi Leningradile alati alla jäänud Moskva privilegeeritud kihti see vahel lausa ärritas.
Ähmaselt meenub ühe üleliiduliselt kohustusliku telesatiiriku esinemine Kesktelevisioonis, kus pilgati lätlast, kellelt Moskvast Riiga tulnud turist küsis, kus asub mingi pood. Ja nende selgituste protsessis kasutas lätlane kümmekond korda sõnu „prostitte pasalusta" ja „isvinitte pasalusta". Nalja nabani.
Tollal ei olnud rahvuspõhine pilkamine ametlikult lubatud, kuid baltlaste aktsenti parodeeriti millegipärast päris tihti. Ja see jõudis tänasesse päevagi – ka näiteks Vladimir Putin, vastates veel enne neid Krimmi jamasid toimunud pressikonverentsil Astrid Kanneli kohmakale lapsikule küsimusele, imiteeris eesti ajakirjaniku hääldust. See oli ebaviisakas ja mage, nagu enamus selle vaimukusele pretendeeriva kagebešniku nalju, aga rahvas truualamlikult itsitas.
Loomulikult vajutas eestlaste kohusetundlikkusest tingitud truualamlikkus oma pitseri ka meie kohapealsetele parteijuhtidele, kes olid usinad ja „poliitiliselt küpsed". EKP KK aparaat hoidis ohjes ka oma ajakirjandust (teist siis sisuliselt ei olnudki), peatoimetajad olid agarad viisaastakuid ja kommunistlikku ülesehitustööd toetama ja ka võitlema natsionalistidega. Palju hiljem selgus, et nõnda õõnestasid kommunistid Nõukogude Liitu seestpoolt, kuigi tol ajal sellist tunnet küll ei olnud.
Algas uutmine, toimus Laulev revolutsioon, Eesti Vabariigi taassünd, aga mitte miski ei vääranud põhimõtet „uued tuuled, vanad puhujad": meie riiki juhib ikka samaväärsete järglastega õnnistatud Siim Kallase nimeline struktuur ja Marju Lauristini nimeline „neljas võim" ehk peavoolumeedia, mida praeguses Eestis ajakirjanduseks parem mitte nimetada.
Endised „ajastu aju, au ja südametunnistuse" partorgid hakkasid riigimeesteks, ettevõtjateks ja arvamusliidriteks. Kui endine ENSV Kirjanike liidu (nüüd J. Smuuli nimeline) partorg materdab omaenda kommunistlikku minevikku, nimetades seda tabavalt „punaseks uduks", tekitab see mõnusa hullumaja tunde, nagu ka see, et „presidendi" nõunik on endise hüüdnimega „Kristjan", valitseva reformierakonna üks põhiasjapulk on laste pornopiltnik ja eestlastelt julmas sõjas kannatavatele ukrainlastele kogutud miljonid on jokkskeemitatud ja süüdlasi ei tuvastatud.
Eestil ei ole paraku oma Robin Hoodi, kes neid kaake seadusesilmade kiuste püüaks ja paneks nende sigaduste eest reaalselt maksma. Täna on EV seaduse seasilma seisukohalt nii „Salk" kui ka Lehtme igati ausad tegelased.
Minu arvates peaks praegune presidendiametnik nendele pedofiilidele, varastele ja valetajatele jagatud ordenite koopiaid oma rinnal kohustuslikus korras kandma, sellise palga eest ei oleks see ülemäära raske töö. Alar Karisel oleks juba praegu rind plekki täis, mis veel rohkem rõhutaks tema välimist ja olemuslikku sarnasust Leonid Brežneviga.
Kui rääkida Eesti tänasest meediast, siis see orjalikkus ja lömitamine Moskva ees ei ole võrreldes nõukogude ajaga mitte sugugi vaibunud, vaid hoopis progresseerunud. Meil lõpetati õigusega, kuigi mitukümmend aastat hiljem, kui oleks pidanud seda tegema, Kremli propagandakanalite ülekandmine, aga Aktuaalse kaamera, Reporteri ja muude „uudistesaadete" menüüs on lausa kohustuslikud Venemaa televisioonist võetud episoodid, kus Putin mõnitab ukrainlasi ja läänlasi, Šoigu vaatab uusi vene tanke, Prigožin röögib, nagu kümme Žirinovskit jne.
Kui vene AK-s loetakse eestikeelsetele sõnadele vene tõlge peale, siis eestlased peavad kuulama kõike originaal-, ehk samuti vene keeles. Üksnes ühe sellise eetrisse lubatud saastaepisoodi eest peaksid igasugused Samostid-Roosed kinga saama, aga võta näpust – me peame kuulama seda Kremli okupatsioonikeelset jama eesti tele-eetris pikalt, nagu NLKP XX kongressi ajal.
Kas te ka panite tähele, et meil Eestis ei ole keelatud mitte verejanuline Solovjovi-Kiseljovi-Skabejeva propaganda, mida kannavad meie pahaaimamatutele eestlastest televaatajatele ise kandikul meie kohalikud samostid, vaid meil on täiesti tühistatud igasugused vähegi konservatiivsed või muud alternatiivsed väljaanded?
Neid ei mainita, nende seisukohti varjatakse, nende poolt avastatud fakte ignoreeritakse. Kui homme kukuks mõni valitsev punapea Raekoja platsil võõrast last sadade inimeste nähes käperdama ja seda filmiks näiteks Objektiiv, oleksid peavoolu väljaanded ka selle asja maha vaikinud vähemalt seni, kui ei oleks tulnud kõrgemalseisev luba. Nii nüridaid parteitruid närilistest „ajakirjanikke" leiab ehk ainult Venemaa ja Põhja-Korea televisioonis.
Mulle tegi kõvasti nalja ERR-i poolt filmitud mammutintervjuu Priit Hõbemäega, kus temaga vestles Anvar Samost. Meie peavoolu propagandajuhid vestlesid tund aega eesti ajakirjandusest nii, nagu meil oleks ainult riigimeedia, Postimees, Delfi ja Õhtuleht.
„Ajakirjanduse olukord on minu meelest hea. Inimestel on, mida lugeda. On kaks suurt meediakontserni, mis on enam-vähem ühesuurused ja mida inimesed kasutavad. On väga tugev avalik-õiguslik ringhääling. On Äripäev, kes teenindab ärikeskkonda ja on ka Õhtuleht. Rohkem või vähem on kogu väljak kaetud," väitis praegune Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi.
Kogu kena vestlus Hõbemäe, kes on juhtinud ükskõik mida, vahet polnud – kas liberaalset või konservatiivsemat omavahel konkureerivaid väljaandeid, ehk kord Eesti Ekspressi, kord Postimeest – ja endisest parteilasest riigimeedia bossi Anvar Samosti vahel kulges just selles võtmes, et Eesti ajakirjandus seisab viie nende poolt nimetatud vaala peal, üks kollasem kui teine. Mingil hetkel hakkas Hõbemäe suust eriti rammusat paksu musta suitsu tulema, nagu põlevast prügilast Suur-Sõjamäel, kui Hõbemägi ütles: „Suures üldises plaanis oleme meie Põhjamaade grupis selline korporatiivne ajakirjandus — hoitakse üsna kaugele erinevatest erakondadest, ei taheta neile liiga lähedal olla."
Nojah, saades valitsuselt ja teatud erakondi toetavatelt mogulitelt miljoneid hoiate te papi üleandmise hetkel „üsna kaugele". Selles mõttes et saate ülekandega oma meelsuse eest raha.
Toomas Hendrik Ilves väitis, et nõukogude ajal polnud restorane, Kersti Kaljulaid aga kurtis, et nõukogude ajal ei olnud lapsepõlve. Paistab, et ka Priit Hõbemägi saab ükskord „presidendiks", sest temagi väidab, et N. Liidus ei olnud ajakirjandust.
„Nõukogude ajal ei olnud ajakirjandust. Kes väidavad, et nõukogude ajal oli mingi ajakirjandus, siis see on täielik jama — see oli propagandaaparaat, mis allus kommunistlikule parteile, keskkomiteele, KGB-le ja Glavlitile ja nii edasi. Mingit ajakirjandust ei olnud. Mis iganes seal kuskil maakonnalehes mõni tore reporter vahvaid lüpsireportaaže kirjutas — see ei olnud ajakirjandus," väidab kunagine ajakirja Noorus töötaja.
Muide, ühed meie kultuuriruumi silmapaistvamad muusikaajakirjanikud – varalahkunud Nikolai Meinert ja nüüdseks Eestis elav Artemi Troitski – on oma kõige põhjapanevamat tööd teinud just nõukogude ajal, kui kujunes vene ja eesti protestimuusika, kui sündis meie rahvuslik rock. Ja kui Hõbemägi väidab, et ka nende tehtu on „täielik jama", et nad allusid komparteile, KK-le, KGB-le ja Glavlitile, siis on ta kas täielik profaan või siis pahatahtlik valetaja. Vaat meie „president" allub küll praegugi oma kantselei KGB-lasest nõunikule, aga Postimees sellest ju ei kirjuta…
Ma ei hakka siin väitma, et Samosti ja Hõbemäe väljaanded on täielik ajakirjanduslik saast, kuigi selline mõte, jah, tuleb, kui näen ETV ekraanil taas nürida näo ja häälega džinni armastavat roolijoodikut, kommertskanalitest aga narkomaffiat aastakümneid toitnud räpakat liberaalist narkarit.
Ei, ETV teeb häid kultuuri- ja loodussaateid, seal on ka professionaale. Kes, tõsi küll, ei tohi liiga suureks ja vabasõnaliseks kasvada, vastasel juhul lendavad riigimeediast tänavale, nagu Urmas Ott ja Mart Ummelas, Urmas Vaino. Või Postimehest, nagu visati päevapealt välja Varro Vooglaid koos Ahto Lobjakaga. Ka Postimehes ilmuvad vahel kaalutletud konservatiivsema soonega maailmavaatelised lood. Aga kõik see mattub poliitilise kallutatuse ja erapoolikuse massi alla.
See, mis on juhtunud minu lemmiklehe Postimehega, on ju päris kurb. Paar viimast Juku-Kalle Raidi üllitist ei kõlbaks avaldada isegi tema enda Kes Kuse veergudel. Ja kuidas saab Postimehe auväärse nime all üldse avaldada selliseid lugusid, nagu „Kristina Pärtelpoeg oma stiilivalikust: minu arust seksikas, aga inimesed mölisevad" või „Grete Griffin hakkab pärast sünnitust oma platsentat sööma"?
Kui te nimetate seda „ajakirjanduseks", siis sellist „ajakirjandust" nõukogude ajal tõesti ei olnud. Siis oli tõesti nii, et peaaegu kõike kontrollis partei keskkomitee, komsomoli komitee, aga olid ka näiteks ametiühingute ja asutuste-tehaste-loomeliitude lehed.
Nüüd aga kaks pühvli selga maandunud kärbest, kes sõltuvad paarist väliskontsernist ja siinsest süvariigist, kiidavad teineteise nabasid, tehes nägu, nagu nemad olekski ajakirjandus. ERR-i pikk lugu kannabki pealkirja „Priit Hõbemägi: riik ei karda enam ajakirjandust".
Miks peaks riik kartma oma palgalisi suuvoodreid?
Ja ajakirjandust tehakse enamasti ikka ilma teieta. Teie osutate teenuseid. Enamasti madala kvaliteediga, aga palju.