Pidades silmas välismaiste kaubanduskodade hiljutist pöördumist, küsib portaal Objektiiv, kas tegemist on spontaanse sallivusrünnakuga või hoopis osaga hübriidkultuurisõjast, mida peetakse eesmärgiga mõjutada avalikkust ja poliitikuid, et suruda läbi ideoloogiliselt ülimuslikuks arvatud kultuurilis-sotsiaalseid arenguid.
Kuidas me reageeriksime, kui meie idanaabri esindajad nõuaks Eesti valitsuselt "sallivuse" suurendamist Eesti ühiskonnas ja haridussüsteemis, sealjuures "fašismi ja natsismi ideoloogiast" puhastatud ajalookäsituse kehtestamist, inimõiguste (loe: vene keele ja "kaasmaalaste" huvide) prioriteetsuse austamist ning kõigi natsionalistlike ja russofoobsete isikute ja ühenduste talitsemist? Või kui meie valitsusele esitatakse lausa konkreetsed juhised, mida ja kuidas tuleks teha kohe ja edaspidi? Jah, me peaksime seda täie õigusega lugupidamatuse ja vaenulikkuse avalduseks Eesti ja eestlaste suhtes. Ja kuna idanaaber on taolisi nõudmisi juba aastaid esitanud, siis ongi meie suhted just niisugused, nagu nad on.
Sel nädalal sai laiem avalikkus teada, et analoogilise nõudmiste paketi koos 8-punktilise tegevusplaaniga on Eesti valitsusele esitanud lääne päritolu välisinvestorid, täpsemalt kaubanduskojad. Välismaised kaubasaksad nõuavad kategoorilises toonis sallivuse ja mitmekesisuse suurendamist Eesti ühiskonnas. Mainitud plaanis on punktide kaupa välja toodud, mida Eesti valitsus peaks tegema kohe, mida lähiajal ja mida pikemas perspektiivis. Teed peavad näitama Eesti riigijuhid: "Demokraatliku ühiskonna juhtkond tervikuna ei tohi aga vaikida, jääda neutraalseks ega tegevusetuks, kui need inimõiguste rikkumise üksikjuhtumid hakkavad paljastama laialdast sallimatust." Pöördujate arvates tuleks selleks, et Eesti rahvast sallivamaks ja mitmekesisust austavamaks muuta, teha meedias jõulist kampaaniat, eraldada koolitusteks ja kampaaniateks raha, täiendada koolide õppekavasid ning samal ajal pühenduda "agressiivselt" vähemuste kaitsele ja tegeleda ühtlasi isikute ja gruppidega, kes ei austa "põhilisi inimõigusi".
Kaubanduskodade pöördumise ingliskeelne tekst on dateeritud 16. novembriga. Paar päeva hiljem, 19. novembril, toimus riigikogus arutelu Eesti suveräänsuse üle. Selle algatajaid ja korraldajaid naeruvääristati ja süüdistati varjatud venemeelsuses. Meile kinnitati, et Eesti iseseisvuse tagab ainult liit läänega, kellega jagame samu väärtusi ja kelle eri nahavärviga sõdurid kaitsevad meie suveräänsust. Ja ometi näivad meie demokraatlikud liitlased – keda kaubanduskojad vähemalt üldises plaanis kahtlemata esindavad – suhtuvat meisse kui koloniaalvaldusesse, kus elavaid aborigeene tuleb nõudlikul toonil juhatada progressi ja tsiviliseeritud maailma väärtuste juurde.
Samamoodi on juba pikemat aega käitunud ka mõnede lääneriikide saatkonnad, mis teevad aeg-ajalt toetusavaldusi teatud teemal, heiskavad vikerkaarelippe või aitavad korraldada ideoloogilisi koolitusi, et anda selge signaal, milliseid samme nad Eesti võimudelt ootavad. 3. novembril võttis Eestit rassismi pärast "vanemlikult" manitseda USA saatkonna ajutine asjur. "Tavaolukorras ei sekkuks saatkond debatti, mis on ja peaks olema Eesti-siseseks aruteluks," kirjutas ajutine asjur Chever Voltmer. Nähtavasti ei ole siis Eestis enam tavaline olukord, et meie sõbrad nii otsekoheselt ja varjamatult sekkuma peavad.
Võib mõtiskleda selle üle, kas välismaiste kaubasakste pöördumist tuleks pidada spontaanseks sallivusrünnakuks või on see pigem osa koordineeritud hübriidkultuurisõjast – selle mõistega võiks tähistada püüdu kombineeritult mõjutada ühe riigi avalikkust ja poliitikuid diplomaatilise surve, majanduskontaktide, meedia, haridussüsteemi ja kolmanda sektoriga manipuleerimise kaudu ülimuslikuks peetavate kultuurilis-sotsiaalsete muutuste läbisurumiseks. Igal juhul on Eesti kistud laiemasse kultuurilis-vaimsesse konflikti, kus ründajate eesmärgiks on ühiskonnast viimseni välja juurida rahvuslike ja kristlike väärtuste ja rahva eneseväärikuse jäänused. Kuna nende mastaapne, sihilt globaalne projekt on viimasel ajal saanud mitmesuguste tagasilöökide osaliseks, on maskid hakanud langema, ja vähemalt see on hea.
Vt samal teemal ka Markus Järvi nädalakommentaari: