Politseile valetunnistusi andnud Mary Krossi ning end laste ees paljaks koorinud feministi Mare Tralla karistamatus ei trambi üksnes õiglusriigi põhimõtetel. See haavab sügavamalt rahva õiglustunnet ja selle aluseks olevat õigluse ideaali, mille olemuseks on anda igaühele seda, mis talle kuulub – heategijale tänu, väärikale austust ja süüdlastele kohane karistus, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Pole mõtet teha nägu, nagu oleks inimkonna vaimsetel eeldustel võimalik luua täiuslikku ühiskonda. Peame leppima kibeda tõsiasjaga, et elame patuste inimeste maailmas, kus õiglus jääb parimateski tingimustes ideaalist mõned sammud maha. 

Hoolimata sellest säilib mõistlikes ühiskonnakorraldustes vähemalt püüdlus selle poole, et kirjutatud ja praktiseeritud õiguse, rahva õiglustunde ning objektiivse õigluse vahel avalduks võimalikult vähe lahkhelisid ja möödalaskmisi. Peamised õigluse põhimõtted, kaasa arvatud see, et süüdlane peab tõendatud eksimuse korral kandma vastutust ja saama õiglaselt karistatud, peavad aga olema pühad ka vähemal või rohkemal määral ebatäielikus ühiskonnakorralduses. Sest need põhimõtted seovad ühiskonna kokku.

Eestis on aga viimasel ajal välja tulnud ridamisi uudiseid, millel on üks ühine nimetaja: rahva elementaarsele õiglustundele ja objektiivse õigluse ideaalile on õiguskaitseorganite endi poolt avalikult, julmalt ja korduvalt näkku sülitatud. 

Juhtumid, kus mitmeid kordi tõendatult politseile valeütlusi andnud ja kriminaaluurimise alla võetud Mary Kross ning end laste ees paljaks koorinud LGBT aktivistist feminist Mare Tralla jäävad prokuratuuri ja politsei otsusel karistamata, ei trambi üksnes õiglusriigi põhimõtetel. Need haavavad sügavamalt rahva õiglustunnet, mis rajaneb juba vanas Roomas määratletud õigluse ideaalil. Õigluse olemuseks on anda igaühele seda, mis talle kuulub. Heategijale kuulub tänu, väärikale kohane austus ja süüdlastele õiglane karistus – rääkimata sellest, et inimestele kuulub nende õiglaselt hangitud vara ning selle röövimine või meelevaldne omastamine riigi poolt on õigluse väänamine. 

Kui sellest ideaalist teadlikult ja tahtlikult mööda vaadatakse, sündigu see kasvõi kooskõlas kirjutatud ebaõiglase seadusega, on ühiskond ja riik seesmiselt katki. 

Ent vähemalt eelmainitud juhtumite puhul ei ilmne õigluse kriis mitte positiivse ehk kehtiva õiguse ning üldiste ja objektiivsete õigluse nõuete vastuolus. Tralla ja Krossi kaasuste absurdsus väljendub eelkõige õiguskaitseorganite keeldumises kohaldada ja rakendada kehtivat õigust õigluse jaluleseadmiseks.

Tralla enesepaljastuse peale keeldus ringkonnaprokurör Merry Tiitus menetlust alustamast, hoolimata sellest, et karistusseadustiku paragrahv 179 keelab lapseealiste seksuaalse ahvatlemise, nähes selle eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.Tralla juhtumi menetlusest keeldus ka politsei, kes oma esindaja, nooremuurija Anne Ennoki sõnul ei tuvastanud, et sündmuse puhul oleks seaduserikkumine üldse aset leidnud. Olgugi, et karistusseadustiku paragrahv 262 lõige 1 näeb “avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest” karistusena ette rahatrahvi või aresti.

Mary Krossi juhtumis vaatab vastu veelgi absurdsem olukord. Kuigi ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold oli veendunud, et Kross sooritas valeütlusi andes kuriteo, taotles ta menetluse lõpetamist oportuniteediga, millega käis kaasas juba samal päeval rahvasuus anekdoodiks saanud põhjendus: juhtumi vastu olevat puudunud avalik huvi ning süü polnud suur.

Mäletame aastatagusest ajast ka ühte teist anekdooti, kuidas Kesklinna politseijaoskonna juhi Kaido Saarniidu sõnul sai EKRE rändeleppe vastasel meeleavaldusel jõuga korraldajatelt mikrofoni rebinud Indrek Tarandist oma sõnavõtuga pigem koosolekul osaleja, mitte karistusseadustiku 158. paragrahvi avalikult rikkuv seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistaja ja provokaator.

Need juhtumid sööbivad rahva mällu ega anna enam asu. Õiguskaitseorganid näivad vähemalt eelmainitud kaasustes olevat valinud poliitilises ja maailmavaatelises vastasseisus selge poole, rivistudes pahemliberaalse kliki kaitsele vastuolus positiivse õigusega, ent mis kõige olulisem, ka elementaarse õiglustundega.

Nii põhimõttelist lõhe õiguse ja õigluse vahel on väga raske kinni traageldada. Sellel taustal omandavad presidendi ja teiste süsteemi mutrite jutud sidusast ühiskonnast ja õigusriigist ka eelseisval vabariigi aastapäeval üha grotesksemaid varjundeid ning paljude usk, et Eestis võiks õigluse üldse jalule seada, kukub piirini, kust rahumeelset tagasiteed normaalse ühiskonnakorralduse juurde naasmiseks enam pole.

Fookuses: Krossi ja Tralla karistamatus suretab usalduse õigusriiki

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!