Pole vaja otsida paremat põhjendust kodanike kartusele politseiriigi tekkimise pärast kui Tallinna tänavatel seaduslikult oma meelt avaldavate kodanike vaigistamiseks ja hirmutamiseks püsti pandud enneolematu politsei erioperatsioon, nendib Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Kui mõnel viimasel päeval sattunuks Eesti Vabariigi pealinna külastama juhuslik külaline, oleks ta ilmselt arvanud, et kohalik politsei tegeleb parasjagu mastaapse avalikule korrale tekitatud ohu või suisa relvastatud riigipöördekatse mahasurumisega. Riigi seadusandlikku koda ümbritseb kaitsetara, parlamendi lähedal asuval Toomkiriku platsil on end sisse seadnud politsei eriüksuste välistaap ning politsei kiirreageerijate patrullid käivad silmini tõmmatud näokatetega mööda vanalinna ringi. Tänavatele on toodud isegi politseikoerad. Õhust oleks nagu tunda, et igal hetkel võib vallanduda reaalne oht.

Kui aga vaadata, kelle vastu politsei sellise operatsiooni püsti pani, peaks igal kodanikul tekkima õigustatud küsimus, kas pole mitte endisest kõrgest politseiametnikust siseminister ja tema haldusalasse kuuluva politsei juhtkond kaotanud mõistust. Paari nädala jooksul Toompeale ja all-linna kogunenud inimesed, kes rahumeelselt NETSis kavandatud politsei volituste laiendamise vastu meelt avaldasid, ei kujutanud avalikule korrale mitte mingit ohtu. Linnas oli näha rahumeelseid meeleavaldajaid, kes laulsid, hoidsid teineteisel kätest kinni ja omavahel sõbralikult vestlesid. Kui politsei ülereageerimistest ja hirmutamistaktikast tekkinud olukorrad välja jätta, poleks kõikide märkide järgi tekkinud mitte ühtegi pingelist situatsiooni.

Samadele järeldustele jõudis hiljuti ka kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu, tunnistades, et meeleavaldusele on kogunenud erinevate motiividega inimesi, kuid kapo pole tuvastanud Tallinnas toimunud meeleavalduste seost isegi mitte Kremli mõjutustegevusega – kulunud sildiga, mis tavaliselt kleebitakse külge igale võimalikule vähegi nomenklatuurikriitilisele avaldusele või üritusele. Sinisalu lisas, et meele avaldamine on inimeste põhiseaduslik õigus ja ta ei näe selles probleemi kui inimesed oma põhiseaduslikku õigust ka kasutavad.

Seda kummastavam ja hämmastavam on politsei käitumine oma põhiseaduslikku õigust teostavate meeleavaldajatega. Ebaseaduslikud korraldused, rahumeelsete muusikute või piimamannergu kolistaja absurdsed kinnipidamised ning nende tunnistustes avaldunud detailid on kohati meenutanud Valgevene või Venemaa märulipolitsei repertuaari. Kui siia juurde lisada ühe meeleavaldusel kinni peetud kodaniku Objektiivile jagatud kirjeldus, kuidas politsei olevat peale inimese bussi tarimist tegelenud 40 minuti jooksul peamiselt sobiva paragrahvi otsimisega, ja kui muud ei leidnud, helistanud terviseametile, siis hakkab olukord meenutama stalinistlikke anekdoote, kus paragrahv leitakse vajadusel alati.

Ikka ja jälle tuleb meelde tuletada, et pretsedenditu politsei hirmutamisaktsioon seaduslikult ja rahumeelselt valitsuse eelnõu vastu meelt avaldavate kodanike vastu leidis aset kolm kuud ametis olnud “liberaalse” valitsuse võimu all. Irooniat lisab kamaluga juurde tõik, et paljud meeleavaldajad olid kohale tulnud kantuna murest ühiskonna diktatuuriliste suundumuste ja politseiriigini viivate taandarengute pärast, millele valitsus reageeris enneolematu politsei erioperatsiooni korraldamisega Tallinna tänavatel. Sellega said kodanike kartused politsei “abiga” kuhjaga kinnitatud ja kui enne oleks meeleavaldus jäänud pigem NETSi vastaseks aktsiooniks, siis nüüd tekitas valitsuse ja politsei sekkumine juba põhimõttelisemaid küsimusi: kas ei suru valitsus maha inimeste põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi?

Valitsusjuht Kaja Kallase ja siseminister Kristian Jaani selgitused on aga seni kujutanud ausa riigijuhtimise karikatuuri ning solvanud inimeste intellekti. Mõlemad on üritanud taandada end vastutusest kuni sinnamaani välja, et Kallas olevat olnud hõivatud ja “nädalavahetuse sündmusi online‘is ei jälginud”. Nõnda kõlas riigikogus valitsuse infotunnil peaministri vastus küsimusele, miks pole ta olukorda kommenteerinud.

Riigi parlament on barrikaadidega tarastatud, Toompeal liiguvad politsei eriüksused ning peaminister ütleb, et ta ei tea toimuvast suurt midagi. Olgu veelkord toonitatud, et selline avaldus solvab kodanike intellekti sama palju kui siseminister Jaani kommentaar, et politsei osales üritusel pigem abistaja, kui mitte suisa korraldajana.

Selge on aga see, et märulipolitsei tänavatele toomine mõnekümne rahumeelse meeleavaldaja pärast oli liig mis liig isegi diktatuuriliste kalduvustega võltsliberaalidele ning vastutust juhtunust hakati peagi veeretama nagu kuuma kartulit. Selle oli sunnitud üles korjama politsei Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder, kes kinnitas Postimehe saates, et politsei erioperatsioon oli tema otsus.

Kui peaksid tõeseks osutama kinnipeetute suust kõlanud väited alandamises ja ahistamises, mis omandasid inimõiguste rikkumise mõõtmed, siis peavad lisaks käsuliini tipule reaalset distsiplinaarset vastutust kandma ka paljud reapolitseinikud.

See pole aga kaugeltki piisav seletus, sest vastutust kodanike alusetute kinnipidamiste ja hirmutamise pärast peavad kandma ka Põderi ülemus, politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher, kellelt pole kujunenud olukorra kommentaariks kõlanud senini ei kippu ega kõppu, ning minister Jaani, kelle haldusalasse politsei kuulub.

Lõppkokkuvõttes tuleb vastutada aga peaministril endal, kes seni on üritanud mängida süütut kõrvalvaatajat olukorras, kus laiem avalikkus sai esimest korda üldse teada, et politsei koosseisu kuuluvad ka eraldusmärkideta tumedate bussidega liikuvad ja rohelisse riietatud kiirreageerimisüksused, kes praegustel andmetel riigikogu kantseleiga kooskõlastamata eraldasid riigi kõrgeima seadusandliku koja turvataradega.

Seni pakutud seletused ja kõrvalepuiklemised nii politsei, siseministri kui ka peaministri poolt ei ole mingil viisil rahuldavad. Kui peaksid tõeseks osutama kinnipeetute suust kõlanud väited alandamises ja ahistamises, mis omandasid inimõiguste rikkumise mõõtmed, siis peavad lisaks käsuliini tipule reaalset distsiplinaarset vastutust kandma ka paljud reapolitseinikud.

Igal juhul on politsei ja vabariigi valitsuse tegevus selgelt tõestanud, et kodanike mure politseiriigi pärast oli õigustatud ning protestid riigi diktatuuriliste tendentside vastu olid omal kohal rohkem kui kunagi enne taasiseseisvunud Eesti ajaloos. On oluline, et rahumeelsed meeleavaldused jätkuvad, kuid nüüd tuleks protestide teravik suunata esmajärgus valitsuse ja politsei poole ning nõuda nendelt instantsidelt reaalset vastutust.