„Kuniks Prantsusmaa ei ole dekatoliseeritud, ei ole revolutsioon kindlustatud," tõdes vabamüürlasest revolutsionäär Mirabeau. Sven-Olav Paavel teeb ülevaate revolutsioonilisest terrorist Prantsuse revolutsiooni päevil. Näitena vaadeldakse Compiègne'i karmeliitide kloostri õdede märtrisurma lugu, mille on tuntuks teinud Georges Bernanos teosega „Karmeliitide dialoogid" ning sellele põhinev Francis Poulenci samanimeline ooper.
Mõned päevad enne jakobiinliku terrori lõppu 1794. aastal astusid šafotile kuusteist karmeliidi nunna. Nende martüüriumi lugu levis 19. sajandil peamiselt prantsuse katoliiklikus kirjasõnas. Peale 1906. aasta õndsakskuulutamist ja eeskätt Gertrud von Le Fort'i novelli „Viimane tapalaval" (1931) ilmumist, on karmeliitide martüürium kõnetanud paljusid üha uuesti – iseäranis aegadel, mil revolutsioonilise terrori hüdra taas pead tõstab.
Eesti publikule on karmeliitide traagiline lugu tuttav Birgitta festivalil ja Saaremaa ooperipäevadel esitatud Francis Poulenci ooperi, samuti Raul Tammeti lavastatud „Karmeli tütarde" kaudu. Poulenci ooperi libreto nagu ka teatrilavastus põhinevad Georges Bernanosi „Karmeliitide dialoogidel" (1949, ek 1999).
„Vabadus, võrdsus, vendlus, surm" ja Prantsusmaa dekatoliseerimine
Johannes-Paulus II pidas oma esimesel Prantsusmaa visiidil 1980. aastal Le Bourget lennuväljal prantsuskeelse kõne, milles ta muuhulgas lausus: „Me teame millist rolli mängib teie kultuuris ja ajaloos vabaduse, võrdsuse ja vendluse idee. Põhimõtteliselt on need kristlikud ideed." Paavst sai aru, et see oli praksuv jää, mille peale ta astus, mistõttu ta tegi vaid paar sammu: „Ma ütlen seda, olles teadlik, et need, kes selle ideaali esimesena sellisel kujul sõnastasid, ei pidanud silmas inimese liitu igavese tarkusega. Aga nad tahtsid inimese heaks tegutseda (ils voulaient agir pour l'homme)". Arvamus, et Prantsuse revolutsioon oli alguses mingi õilis üritus, 1793. aastal läks lihtsalt õnnetute asjaolude tõttu asi käest ära, ei ole midagi uut.
Nelikümmend aastat hiljem seab Prantsuse revolutsiooni lipukiri liberté, égalité, fraternité end juba kindlalt sisse paavst Franciscuse sotsiaalses entsüklikas „Vennad kõik" (2020). Franciscus on kahtlemata tõukunud Johannes-Paulus II väljaöeldust, et Prantsuse revolutsiooni ideaali võiks käsitada (või ümber mõtestada) kristlikult.
Seetõttu lammutab ta selle verbaalse triptühhoni kolmeks ja püüab anda neile uue „tõelise transtsendentse" tähenduse (leur vrai fondement, qui est transcendent). Franciscus paistab aga eeldavat, et sel revolutsioonilisel leitmotiivil enam esialgset tähendust ei olegi või siis on see täiesti unustatud. Ega ta muidu ei oleks neli aastat varem kinnitanud, et seda loosungit kasutatakse veel vaid tühipalja rituaalse vormeli või loitsuna (de façon incantatoire).
Kuid küsigem, kas pole ohutu ja sisutühjana näiv revolutsiooniline programmlause endiselt ideoloogiliselt laetud, mille varjusurmas tähendus võib igal ajal uuesti pinnale kerkida nagu vana lõhkemata meremiin, ohustades kõike, mis end tema külge on haakinud? Piisab, kui keerata mõni lehekülg ajaloos tagasi.
230 aastat varem, mil revolutsiooni suuremad õudused veel ees olid, mõistis paavst Pius VI oma breves „Quod aliquantum" (1791) vabaduse ja võrdsuse programse idee küllaltki reljeefselt ja ühemõtteliselt hukka. Lisaks revolutsiooni ideede põrmustamisele kiriku õpetuslikust seisukohast, väitis paavst, et neid ideid kasutatakse Prantsuse kuningriigis katoliku usu hävitamiseks. „On ilmne," kirjutas paavst, et „võrdsus ja vabadus on Konvendis välja käidud selleks, et hävitada katoliku religiooni" (ut catholica subvertatur Religio). Samas breves kirjutab paavst, et tsiviilkonstitutsioon teenib katoliku religiooni tühistamise eesmärki (ut aboleretur catholica Religio).
Peale suurt terrorit 1797. aastal pöördus toonane kirikupea uuesti prantslaste poole sõnadega: „Anarhia deemon tahtis teid hävitada. Kuuletuge kõikvõimsale Jumalale, kes teie õnneks on teile vabaduse tagasi andnud. Olge vabariiklased, aga vabariiklased heas usus, õnnetuses läbi katsutud, ja pühitsege religiooni kaudu oma seadused, oma konstitutsioon, oma vabadused ja oma vabariik."
Prantsuse revolutsiooni kinnisidee oli selle esimesest aastast peale dekatoliseerimine, demoraliseerimine ja dekristianiseerimine (kõik omaaegsed terminid). Selle lammutava pürgimuse võttis väga täpselt kokku Mirabeau, kes revolutsiooni alguse ühe peamise juhina korduvalt kinnitas: „Kuniks Prantsusmaa ei ole dekatoliseeritud, ei ole revolutsioon kindlustatud" (si la France n'est pas décatholicisée, la Révolution n'est pas consolidée).
Revolutsiooni kinnisidee oli Prantsusmaa dekatoliseerimine
Dekatoliseerimine tähendas: 1) omandada kiriku vara, 2) hävitada selle organisatsioon ja 3) röövida tema usk. Usk ongi kiriku kõige tugevam vara ja seda mõistis vabamüürlasest Mirabeau väga hästi, kui lausus: „usk on kiriku tõeline varandus ja see tuleb temalt ära võtta" (sa foi, son vrai trésoir, qu'il faut lui enlever).
Kruvisid hakati kinni keerama juba kohe 1789. aastal: 28. oktoobril keelati (esialgu ajutiselt) vaimulikes ordudes kestvad tõotusvanded, sama aasta 2. novembri dekreediga konfiskeeriti kiriklikud varad ja anti need natsiooni käsitusse. Vaid paar kuud varem „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis" nimetatud usuvabadus ja omandi puutumatus osutusid sõnakõlksuks. 1790. aasta vaimulike tsiviilkonstitutsiooniga tekitati Prantsusmaal enneolematu kirikulõhe, hävitati senine katoliku kiriku organisatsioon ning muudeti konstitutsioonilised vaimulikud valitsuse nisa küljes rippuvateks palgatöölisteks.
Tuletagem meelde, et see kõik toimus revolutsiooni esimesel aastal. Isegi Bastille ei olnud veel vundamendini lahti võetud (seda lammutati kuni 1791. aasta kevadeni). „Vabaduse, võrduse ja vendluse" lipukirja sõnastab Robespierre kõnes rahvuskaardi kohta 1790. aasta 5. detsembril. Suure terrori ajal täiendatakse juhtmõtet veel järgmiselt: „Vabadus, võrdus, vendlus – või surm" (Liberté, Égalité, Fraternité ou la Mort).
Moto algset tähendust ja sisu võiks otsida just selle kivi alt. Aga karta on, et sealt ei leia midagi kristlikku. Ja kui seal siiski midagi transtsendentset peaks leiduma, siis on see vabamüürlaste või Robespierre'i „kõrgeim olend".
Suure terrori aja sooritati revolutsiooni egiidi all aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid. Teisitimõtlejate tagakiusamine ja sallimatus ilmnesid juba revolutsiooni esimese päeva loojangul. Paavst Pius VI hoiatas 1790. aasta märtsis, et „vägivald ja mäss saavad lõppeda ainult verevalamisega. Loodame, et meie silmad ei näe kunagi, kui kaugele vägivald läheb."
Suur terror ei tulenenud mitte niivõrd revolutsiooni ideaalide väärtõlgendusest või hälbimisest, vaid oli pigem nende tagajärg. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse lipukiri ehtis inimese olemust sügavalt vääritimõistvat ja „ilmseid moonutuse mürke" (parafraseerides Pius VI-t) sisaldavat maailmavaadet.
„Klooster on Bastille ja me hävitame selle ussipesa"
Ajapikku oleks kloostrid juba tõotuste andmise keelu tõttu kokku kuivanud. Compiègne'i karmeliitide kloostri kahekümnest kloostrielanikust olid enamus vanuses üle 50 aasta, kahe nunna vanus lähenes juba 80-le. Juurdekasvu keeld lõikas ära konventide majandusliku sissetuleku, sest nt nunnakloostrisse tuldi enamasti kaasavaraga.
Mõned karmeliidid olid tollal muide üsna kõrgest soost – näiteks Louis XV noorim tütar Marie-Louise, kes 1770. aastal astus karmeliidiks. Küll mitte Compiègne'i, aga ka sellel konvendil oli poolatarist kuninganna Marie Leszczynskaga väga tihedad sidemed. Viimasel olevat olnud Compiègne'i kloostris isegi oma ruum.
Compiègne faksiimile plaan aastast 1637 (ilmselt 10 aastat hilisem). Plaanil on joonega märgitud karmeliitide kvartal, mis võttis enda alla umbes 1,5 ha. Suur osa krundist moodustas kloostri aed (Bibliothèque nationale de France, gallica.bnf.fr).
Compiègne'i karmeliitide klooster asutati 1641. aastal. Kloostri krunt asus otse ajaloolise kuningalossi kõrval ja oli ligikaudu 1,5 ha suur. Ühes Compiègne'i 1765. aasta tutvustavas raamatus võib lugeda: „karmeliitide konvent on kõike muud kui rikas, aga see ei takista selle kirikut, olgugi väikest, olemast hästi kaunistatud." Suurema osa kloostri krundist võttis enda alla kloostri aed. Karmeliitide kloostrite vaimsus oli püha Teresa järgi see, et kloostri ülalpidamine tagati kas isikliku varanduse või oma kätetööga.
4. augustil 1792. aastal avaldati Konvendis dekreet kõikide „religioossete meeste ja naiste poolt hõivatud majade" (st kloostrite) evakueerimise ning haldusorganite poolt müüki paneku kohta. Erand tehti vaid haiglatena töötavatele hoonetele. Revolutsioon ei talunud enda kõrval mingit muud ideoloogiat. Seega tuli kloostrid ka füüsiliselt hävitada. „Mis kasu on sellest, et Bastille on vallutatud, niikaua kui eksisteerivad sellised olendid, ei jõua patrioodid kunagi oma eemärkidele", pani Bernanos „Karmeliitide dialoogides" revolutsioonilise komissaari nentima.
Compiègne'i karmeliidid tõsteti oma kloostrist välja 14. septembril 1792. Kaasa nad ei saanud võtta midagi, isegi oma seniseid vaimulikke rõivaid ei tohtinud nad kanda. Karmeliidid leidsid heasoovlike inimeste juures eluasemed, jagunedes neljaks grupiks. Kuna nad jätkasid kloostrist väljaspool senist elulaadi, siis kahe aasta pärast hävitati ka nemad. Tegelik põhjus, mis nad hävitati, oli nende usk. Kloostrist väljaajamisest alates lugesid nunnad ülemõde Lidoine'i ettepanekul igapäevaselt konsekratsiooniakti (ilukirjanduses on seda nimetatud „märtritõotuseks"), mille järgi nad pühendasid end ihu ja hingega Jumalale, et teha selle lunastusohvriga lõpp nende kodumaad ja kirikut piinavatele vaevadele.
Kristlane võib elada suurepäraselt väljaspool seadust.
Georges Bernanos
Revolutsiooni seisukohalt vaadatuna oli tegu teisitimõtlejatega, kes oma kompromissitusega kujutasid revolutsioonile eksistentsiaalset ohtu. Paavst Pius VI ütles, et revolutsionäärid lõid ise religiooni, mis oli mõeldud nende poliitilistele huvidele alluma ja neid teenima. Igasugune muu religioon kujutas endast nende silmis seetõttu kontrrevolutsioonilist liikumist, mis tuli lämmatada.
Robespierre'i kahes terrori kõrgajal peetud kõnes on kompaktsel kujul sõnastatud teisitimõtlejate hävitamise despootlik mõttemuster, mis kordub üha uuesti: 1917. aastal Venemaal, 20. sajandi despootlikes süsteemides või – miks ka mitte – mõningais ilminguis tänapäeva pandeemia ja kriisi ajal:
Põhiseaduslik valitsus tegeleb rahuajal kodanikuvabadustega, selle aluseks on voorus. Revolutsiooni rahvavalitsuse aluseks on aga nii voorus kui ka terror. Terror pole muud kui kiire, karm ja paindumatu õiglus. Revolutsiooniline valitsus on vabaduse despotism. See vajab erakordset tegevusvabadust seetõttu, et ta on sõjas – siin kehtib vähem reegleid. See põhineb kõigist seadustest kõige pühamal – rahva päästmisel (le salut du Peuple). Rahvast juhitakse mõistuse abil, aga rahvavaenlasi terroriga. Sotsiaalne kaitse (la protection sociale) laieneb ainult rahumeelsetele kodanikele. Vabariigis pole kodanikke peale vabariiklaste.
Siia võiks vaid juurde lisada Saint-Just'ile omistatud lause: „Vabaduste vaenlasetele ei ole olemas vabadust„ (pas de liberté pour les ennemies de la liberté). Selle ikoonilise lause pani Bernanos oma raamatus ühe komissari suhu.
Ajaloolised uurimused ja Gertrud von Le Fort'i moodne tõlgendus
Suure terrori märtrite kohta hakati andmeid koguma juba revolutsiooni ajal. 1803. aastal ilmub Jean-Joseph Jauffret uurimus 18. sajandi lõpu religioonist ja filosoofiast, mille teises köites käsitletakse Compiègne karmeliitide hukkamist. 1821. aastal ilmus Aimé Guilloni neljaosaline suurteos revolutsiooni märtrite kohta. 1836. aastal annab Clément Villecourt anonüümselt välja ellujäänud Compiègne karmeliidi Inkarnatsiooni Marie' (Françoise Geneviève Philippe) memuaarid. Memuaarid ilmusid juba postuumselt, sest õde Philippe suri samal aastal.
19. sajandi teisest poolest kuni 20. saj alguseni ilmus kümmekond üsna mahukat uurimust Compiègne karmeliitide kohta. Enamik põhines küll juba avaldatud kirjandusel. Teiste seast paistab silma jesuiit Henri Chérot 300-leheküljeline ja palju allikdokumente publitseeriv monograafia „Figures de martyrs" (1907), ülevaatlikkuse poolest ka Victor Pierre'i „Les Bienheureuses Carmélites de Compiègne" (1904). Viimast kasutas muide stsenarist Raymond Léopold Brückberger ka karmeliitide filmi stsenaariumi koostamisel jaoks.
Karmeliidid kuulutati paavst Pius X poolt 1906. a. 12. mail õndsaks, kuid juba neli aastat varem oli paavst Leo XIII kuulutanud nunnad auväärseteks. Õndsakskuulutamise protsess algas 1896. aastal. Seetõttu oli karmeliitide teema päevakajaline pikka aega ja sajandivahetusel avaldati neist hulgaliselt lugusid Prantsuse üleriigilise levikuga ajalehtedes.
1931. aastal ilmus saksa kirjaniku Gertrud von Le Fort'i sulest lühike jutustus „Viimane tapalaval", mille süžee oli kirjanik väidetavalt ülesse korjanud just Prantsuse ajakirjandusest. Gertrud von Le Fort oli ise pärit Prantsusmaalt pagenud hugenottide aadlisuguvõsast. Kuigi üles kasvanud protestantlikus traditsioonis, konverteerus ta 1924. aastal katoliku usku. „Viimane tapalaval" oli tema kolmas avaldatud proosatekst, mis pälvis ka laiemat huvi. Tekst tabas natsionaalsotsialismi tõusu ajal ühiskonnakorralduse valupunkte. 1933. aastal ilmus Ühendriikides raamatu ingliskeelne tõlge („The Song at the Scaffold").
Bernanos: ma ei kirjuta dokumentide põhjal
Kuigi Gertrud von Le Fort'i huvitas ajalooline süžee, jääb see tema tekstis pigem dekoratsiooniks. Kirjaniku sõnum on suunatud kaasajale, kus põrkusid totalitaarse massiühiskonna ja üksikisiku eetilis-religioossed tõekspidamised. G. von Le Fort'i jutustus algabki hullunud inimmasside kirjeldusega. Ka lõpus peategelast Blanche de la Force'i ei giljotineerita, vaid rahvamassi märatsevad naised löövad tüdruku šafotile jõudmata kohapeal maha. Loo struktuur on rajatud Blanche'i eksistentsiaalsele hirmule. Peategelane Blanche ühendab mitme ajaloolise tegelase jooni, kuid tegu on siiski väljamõeldud isikuga. Pole raske näha seost aristokraadist peategelase ja parunessist kirjaniku enda vahel, sh isegi nimes.
G. von Le Fort'i novellile lisas uue vääringu Bernanos. Stsenarist Brückberger andis Bernanosile G. von Le Fort'i novelli prantsuskeelse tõlke lugeda juba enne sõda. Tegelik töö filmi dialoogide kallal käis 1947/48 aasta vahetusel. Brückberger olevat seda tööd pakkunud ka Albert Camus'le, aga too keeldus.
Bernanos lubas endale küllalt suurt loomingulist vabadust ja oli teadlikult ignoreerinud ajaloolist jäljendamist: „Ma ei kirjuta dokumentide põhjal", olevat ta isegi ütelnud. Tema dialoogid järgivad filmi stsenaariumil, mitte G. von Le Fort'i novelli. Seetõttu lausus G. von Le Fort peale Bernanosi dialoogide esmalugemist pettusevarjundiga: „Filmi jaoks – kui see kunagi peaks valmima – oleksin ma soovinud, et see põhineb rohkem minu novellil. On väga kahju, et Bernanos koostas oma dialoogid minu raamatut omamata". See ei olnud muidugi õige, sest raamatuke oli Bernanos'l isegi Lõuna-Ameerikas sõjapaos kaasas olnud.
Bernanos vormib G. von Le Fort'i novelli peategelasest tõeliselt valuliku, peaaegu ebaloomulikkuseni haiglaselt tundliku karakteri, kelles kõik algses tegelaskujus vaid visandatud iseloomujooned on pingutatud viimse piirini. Blanche'i loomuse nõrkus avaldub meeleheites ja kaasasündinud hirmus. Hirmu meelepette võitmiseks heidab Blanche end surmaagoonias Jumala tahte alla. Tapalavale minnes on tema näolt kadunud kogu hirm.
Agostini ja Brückbergeri ekraniseering „Le dialogue des Carmélites" valmis alles 1960. aastal. Kaasaja vaataja jaoks võivad Bernanosi dialoogid filmis tunduda ehk harjumatult venivad. Bernanosi teost saatiski suurem edu hoopis ooperilaval: 1957. aastal lõi Francis Poulenc ooperi „Dialogues des carmélites", mille mängimisind pole vaibunud tänapäevani. Nii film kui ooper on Youtube'is vabalt vaatamiseks välja pandud.
(järgneb)
* * *
Viited
Aimé Guillon. Les martyrs de la foi pendant la Révolution française, vol 1–4. Paris, Germain Mathiot, 1821.
Marie de l'Incarnation [Françoise Geneviève Philippe]. Histoire des religieuses carmélites de Compiègne, conduites à l'échafaud le 17 juillet 1794. Sains, Thomas-Malvin, 1836.
Gertrud von Le Fort. The Song at the Scaffold. Minnesota, The Neumann Press, 1954 (1993). Georges Bernanos. Karmeliitide dialoogid. Tlk Tiina Hellamaa. Tallinn, Perioodika, 1999
Le dialogue des Carmélites (1960). Philippe Agostini, Raymond Léopold Brückberger (https://youtu.be/ztpITmvVbDc)
Dialogues des carmélites, opéra en 3 actes et 12 tableaux sur un livret d'Emmet Lavery. Francis Poulenc. Spectacle donné au Théâtre Graslin de Nantes, en 2013. Partie 1 (https://youtu.be/KXruFh_Wrlo); Partie 2 (https://youtu.be/E7Kng4-Gq1E)