Eesti statistikaameti korraldatud vägivallauuringu suurim objekt "vaimne vägivald" on jäetud täpselt kirjeldamata, mis teeb uuringust oluliste järelduste tegemiseks kasutu alusmaterjali, kirjutab ülevaates Karol Kallas.
Alljärgneva kirjatüki näol pole mitte kuidagi tegemist lähisuhtevägivalla eitamisega.
Statistikaameti töö on igati hindamisväärne ja kindlasti töötavad seal valdkonna asjatundjad.
Kuid antud uuring paistab välja pigem tellimustööna, mille eesmärgiks on tõenäoliselt teatud ideoloogilise tegevuskava õigustamine.
Kas ligi pooled Eesti inimesed kannatavad lähisuhtevägivalla käes?
11. oktoobril avaldas Eesti statistikaamet "pommuudise", mis kandis pealkirja: "Seni suurim ja terviklikum suhteuuring paljastab: Eesti inimene kogeb enim vägivalda just paarisuhtes."
Uuringus jäi arusaamatuks väide:
"Uuringu tulemustest selgus, et lausa 41% naistest on elu jooksul paarisuhtes vägivalda kogenud. Naistest 39% on kogenud vaimset, 13% füüsilist (sh ähvardamist) ja 9% seksuaalset vägivalda. Keskmisest rohkem on vägivalda kogenud noored naised vanuses 18–29 ja kõige vähem naised, kes on juba vanemas eas (65–74 eluaastat)."
Statistikaamet põhjendab suhteuuringu vajalikust ja eesmärke:
"Suhteuuring annab ülevaate Eesti inimeste hinnangust suhetele kodus, tööl ja mujal. Uuringuga saadav teadmine võimaldab hinnata inimsuhete heaolu ja turvalisust ning selle teabe põhjal saab riik elanikke parimal viisil aidata. Samuti saab uuringu kaudu teada, kui kaugel on Eesti ühiskond inimõiguste ja sotsiaalpoliitika arengus ning milline on Eesti positsioon võrreldes teiste riikidega. Uuring toimub usaldusväärse ja võrreldava metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.
Suhteuuringu peamised avaliku huvi esindajad Eestis on justiitsministeerium ja sotsiaalministeerium."
Selle uuringu najal hakatakse tegema poliitikat!
Arusaamatut asjaolu, et "füüsilise vägivallana" läheb kirja ka "ähvardamine", käesolevas arvamusloos ei käsitleta. Mainida võib ainult, et tapmis- või vägivallaähvarduse ja mõnitamise võib toime panna kõnekujunditega viisil, et ükski kohus ei leia sellest midagi taunimisväärset.
Probleemid küsimuste sõnastamisega
Selleks, et millestki aru saada, tuleb esmalt võimalikult täpselt sõnastada küsimused, millele vastuseid otsitakse. Kõnealuses uuringus on jäetud kõige suurem, seda vähemalt vastuse mahu poolest – (39% vaimne vägivald), küsimus lahti harutamata.
Allakirjutanu pöördus kümne täpsustava küsimusega, mis asi on "vaimne vägivald" ja inimese "vaim", statistikaameti poole. Statistikaamet vastas, et nemad pole teadusasutus – selles mõttes, et nende uuring on eelretsensenseerimata –, jättis küsimustele vastamata ja vastuseid soovitati otsida Euroopa Liidu statistikaameti Eurostati küsitluse juhendmaterjalist: "Euroopa Liidu naistevastase soopõhise vägivalla ja teiste isikutevahelise vägivallavormide uuringu metodoloogiline juhend" (lühendatult EU-GBV) ning uuringu küsimustikust.
Esmalt üritas allakirjutanu leida vastuse küsimusele, kuidas on ingliskeelses juhendmaterjalis sõnastatud ja lahti seletatud "vaimne vägivald".
Inglise keeles on "vaimse vägivalla" vaste "mental violence". Sellist väljendit 694-leheküljelisest EU-GBV juhendmaterjalist ei leia.
Küll on juhendmaterjalis kasutatud 22 korral väljendit emotional abuse ehk "vaimne kuritarvitamine".
Võrdluseks: sõna "violence"/"vägivald" kasutatakse juhendmaterjalis 5190 korda. Väljendit "gender-based violence" (GBV)/"soopõhine vägivald" on kasutatud 738 korral. Väljendit "domestic violence"/"koduvägivald" 45 korda. "Sexual violence"/"seksuaalne vägivald" 518 korda. Sõnatüve "ohver" (victim, victims ja victimisation) leab juhendmaterjalist 572 korral.
Vasakideoloogia üks keskseid jutupunkte on, kuidas ajalugu on üheselt lugu naistevastasest vägivallast, millega (valgete) meeste keskne ühiskond rõhub naisi ja igasuguseid teisi "vähemusi" ja osutatud sõnade statistika näitab üheselt, et küsimustiku esimeseks eesmärgiks on ära tõestada, et mehed kiusavad Euroopa Liidus naisi.
Juhendmaterjalis kasutatud "vaimne kuritarvitamine" on osa suuremast "psühholoogilisest vägivallast". "Emotional abuse" kõige täpsem tõlge on samas "tundeelamuslik kuritarvitamine", ehk kuritarvitused, mida inimene oma tundeelus sellisena tajub.
Juhendmaterjali lõigus "1.1.2.2. Psühholoogiline vägivald" kirjutatakse:
"EU-GBV uuringus vaadeltakse psühholoogilist vägivalda ainult intiimpartnerite suhetes ja selle hulka arvatakse hulk käitumismalle, mis hõlmavad vaimset [tundeelamuslikku] kuritarvitamist ja kontrollivat käitumist."
Statistikaameti küsimustikus ei ole omakorda sellist küsimust, mis puudutaks "psühholoogilist vägivalda". Isegi sõna psühholoogia on selles kasutatud ainult ühel korral ja sedagi koolipsühholoogi kaastekstis (lk 84).
"Psühholoogiline" tähendab sõnaraamatute järgi "hingeeluline". Sellest omakorda tekivad küsimused, mis on hing, mis on vaim, kas need on erinevad olemused või tähendavad/tähistavad ühte ja sama?
Tegemist on suure uuringuga. Ainuüksi küsimustik on 87 lehekülge pikk. Seda saaks analüüsida väga pikalt ja laialt, kuid käesoleva kirjatüki hoomatavuse huvides piirdutakse ainult küsimusega:
Mis asi on "vaimne vägivald"?
Loogiline tehe lubab arvata, et kui on olemas "vaimne vägivald", siis on olemas ka vaim, mille vastu vägivalda saab tarvitada.
Järgnevalt tekib küsimus, kas teadus või statistikaamet oskavad vastata, mis asi on inimese "vaim" ja "hing" ning kas tegemist on ühe ja sama asjaga.
Teadus pole tänaseni leidnud kinnitust tõigale, et olemas on selline asi nagu inimese "hing". Veel vähem "vaim". Psühholoog Robert Lanza küll väidab, et ta on oma biotsentrismi teoorias hinge olemasolu suutnud ära tõestada, kuid seni pole siiski veel tegemist mõõdetava suurusega.
Siinkohal võiks vägivallauuringu kritiseerimise katki jätta ja öelda, et nii Eurostat kui statistikaamet ei tea isegi küsimust, millele need vastuseid otsivad.
Kuigi statistikud – või teadlased – ei tea, millest nad vaimu ja hinge puhul räägivad, on "vaimne vägivald" ja "hingevalu" nähtumustena kindlasti olemas ning valdkond on oluline. (Veel vähem väidab allakirjutanu, et tema teab mõõdetavates kategooriates midagi hingest ja vaimust.)
Kristlaste jaoks on teema märgatavalt lihtsam. Apostel Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele (5:23):
"Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!"
Inimesel on vaim, hing ja ihu. Ihu on kaduv põrm ja vaim ning hing surematud. Vaim ja hing ei ole sünonüümid.
Uuringu küsimustikus ei ole kordagi kasutatud väljendit "vaimne vägivald"
Selle eest leiab neljal korral väljendi "rasked vaimsed kogemused" ja "vaimse tervise probleemid" kuuel.
"Rasked vaimsed kogemused" ollakse üle elanud siis kui intiim-elukaaslane on:
- Alavääristanud, alandanud või sõimanud Teid omavahel olles või teiste inimeste ees.
- Piiranud Teie kohtumisi sõpradega, hobidega tegelemist või muud tegevust.
- Piiranud Teie kohtumisi pere või sugulastega (vanavanemad, onud, tädid).
- Kontrollinud, kus Te käite, või jälginud Teid GPS-i, telefoni, sotsiaalvõrgustike vm kaudu.
- Saanud vihaseks või hakanud Teid põhjuseta kahtlustama truudusetuses, kui rääkisite teise mehega / naisega.
- Keelanud Teil ilma luba küsimata kodust lahkuda või pannud Teid luku taha.
- Keelanud Teil tööl käia.
- Kontrollinud kogu pere rahaasju ja kontrollinud ülemäära Teie kulutusi.
- Teie kontrollimiseks hoidnud Teie tahte vastaselt enda käes Teie ID-kaarti / passi või võtnud selle ära.
- Käitunud meelega nii, et see Teid ehmatab või hirmutab, näiteks karjunud või lõhkunud asju.
- Ähvardanud teha haiget Teie lastele või kellelegi teisele, kellest Te hoolite.
- Ähvardanud Teie lapsed / laste hooldusõiguse ära võtta.
- Ähvardanud endale viga teha, kui Te ta maha jätate.
Inimesel, kellel on olemas mingisugune toimiv (funktsionaalne) lugemisoskus, saab aru, et statistikaamet ja Eurostat ei taha niivõrd teada midagi "vaimse vägivalla" kohta, kuivõrd selgitada muuhulgas välja kui palju on pereinimeste seas kontrollimaniakke ja teiste inimeste tundeeluga manipuleerijaid.
Maniakaalne kontrollimistung on kahtlemata kuri mure. Kuid kas tegemist on "vaimse vägivallaga", mida peab tõttama appi lahendama Euroopa Liit ja riik?
Miks inimesed on sellised, et ei oska olla nii, et "ela ise ja lase teistel elada"?
Sellisele küsimusele on vastus olemas: kuna progressiusu, täpsemalt selle pragmatistlikumas suunas, tajub usklik, et kui tema teab mis on (tema jaoks) "hea", on tal uusmoraalne kohustus sellist "headust" levitada. "Liberaalne maailmakord on parim võimalik" ja nii edasi.
Ameerika Ühendriikide kollektiivses mõttemaailmas ja hariduselus on pragmatismi ning progressismi ideoloogil John Dewey'l väga suur kaal ja tema on üks mainitud "kohustuse" sõnastaja või pigem kirjeldaja. Progressiuskliku/revolutsionääri jaoks on maailmarevolutsioon/uus maailmakord alati lõppeesmärk. Nii nagu kommunistid tahavad korraldada maailmarevolutsiooni, kaitsevad Ameerika Ühendriigid Afganistanis, Iraagis, Süürias, Jeemenis, Somaalias, Kongos, Liibüas, Ukrainas jne "demokraatiat". Dewey oli ka üks esimesi filosoofe-ühiskonnateoreetikuid, kes väitis, et inimkond vajab "uut moraali". Dewey'likust maailmakäsitlusest on ajendatud ka tagantjärele tark olles suhteliselt nürimeelne teooria "ajaloo lõpust".
Ehk lühemalt sõnastades võivad pereelu probleemid saada suuresti alguse progressiusu puuslike kummardamisest. Kui keegi mingit tulemusrikast perepoliitikat teha tahab, siis alustada tuleb progressiusust. Progressiusku hukka mõistvate teeside naelutamisega Euroopa Komisjoni ja Stenbocki maja uksele.
Samuti võib küsida, et kui peresisese arutelu käigus puruneb mõni taldrik, siis kas on tegemist juhtumiga, mille võib panna statistikaameti ankeedis kirja "raske vaimse kogemusena"? Kas on üldse olemas perekonda, kus abikaasad pole teinud üksteise suhtes mõnda pisut mürgisemat märkust? Kui palju mehi on pidanud perekondlikel põhjustel jätma ära koosviibimised oma sõpradega? Kas on olemas mõni perekond, kus abikaasa pole mitte kunagi visanud seltskonnas nalja oma "teise poole" üle?
"Vaimse tervise probleemid", mille hulgas tuuakse välja "depressioon, paanikahood, keskendumishäired, magamis- või söömishäired vm probleemid" on küsimustikus seotud suhte käigus toimunud seksuaalse vägivallaga ja vägivallaga laste suhtes. See kahtlemata on probleem ja siinkohal jätaks intiimeluga kaasnevad mured lähemalt lahkamata.
Lühemalt kokku võttes on statistikaameti küsimustiku esmaseks eesmärgiks pigem, et ei taheta saada jälile niivõrd probleemile ja kas see on üldse olemas, kui tekitada mingi pisutki jõulisem vundament väitele "appi, naisi kiusatakse". Uuringu tulemusi nähakse "kangina", millega kangutada ühiskonda soovitud ideoloogilises suunas.
Kui Eurostat ütleb oma juhises, et meeste vastase vägivalla küsimuste esitamine on liikmesriikide statistikaametitele vabatahtlik, siis Eesti statistikud on teinud selle vabatahtliku töö ära ja uurinud ka meeste vastast vägivalda ning seksuaalsest ahistamist.
Uuringu pressiteates kirjutatakse:
"Meestest on elu jooksul paarisuhtevägivalda kogenud 33% vastanutest. Meestest 32% on paarisuhtes kogenud vaimset, 8% füüsilist ja 1% seksuaalset vägivalda."
Statistikaameti vägivallauuringust saab kindlasti põnevaid andmeid erinevate järelduste tegemiseks ja suurandmetöötluseks, kuid terve mõistus ja mingigi silmanägemine peaks siiski osutama, et Eestis ei toimu kõigi sõda kõigiga.
Probleeme kindlasti on ja need saavad alguse mõtlemisest. Mõtlemise raamid seab paika ideoloogia. Kui ideoloogiaks on progressiusk, siis juhtub vastavalt angloameerika vanasõnale: kes mängib rumalaid mänge saab rumalaid auhindu.
Kuidas mitte saada rumalaid auhindu? Järgida loomuõigust ja kristlikku moraali.