Malle Pärn kirjutab enda 30 päeva pikkusest Facebooki blokist ning selgitab veelkord lahti blokini viinud postituse tagamaid.
Sain siis ka mina lõpuks sotsiaalmeedias pika bloki. Olen tähtsate tegelaste nimekirja arvatud, keda rahvusvahelise suhtluskeskkonna valitsejad peavad ühiskonnale ohtlikuks.
Põhjuseks oli Tallinna televisioonis näidatud rassismiteemaline dokumentaalfilm, mida ma juhtumisi vaatama sattusin ja mida tahtsin sõpradega arutada. Püüdsin seda analüüsida, aga, ehkki FB teoreetiliselt kuulutab, et igasuguste asjade üle arutleda tohib, siis minu postitust aruteluks ei hinnatud. Ikka vihakõne.
Ma rääkisin valgest ja mustast rassivihast. Mõlemad on olemas ja neid mõlemat selles filmis ka näidati. Ja mainisin, et need valged "rassistid" ütlesid filmis, et korralikku kristlasest musta nad ei puutu, nende mureks oli kodukohas kasvav kuritegevus, mitte kodanike nahavärv. Järelikult ei olnud nad kõigi endast tumedamate inimeste vihkajad, vaid kuritegevuse vastased? Uusimate liberaalsete terminite järgi võiks neid nimetada kriminofoobideks, mitte rassistideks.
Nojah, eks ma andsin nähtule ka oma hinnangu, aga ka minu märkus ei olnud mõeldud kõigi üht värvi inimeste kohta, vaid nende konkreetsete inimeste kohta, keda seal filmis näidati! Ma väga vabandan, aga mõned neist ei käitunud just viisakalt. Nii ma siis ütlesingi, et nad jätsid endast halva mulje.
Vihakõne peaks olema see, mis on otse suunatud ühele teatud inimgrupile ja solvab või alandab terve selle grupi erilisust, see, mis halvustab, ähvardab või ründab nende ühist identiteeti (rassilist või seksuaalset).
Mitte mingil juhul ei tohi vihakõneks pidada igat kriitilist märkust teatud konkreetsete inimeste (kes end sellesse gruppi liigitavad) käitumise või mõtteavalduste kohta, mis tegelikult üldse ei puuduta nende nahavärvi või orientatsiooni!
Võrdsete riigikodanikena oleme lausa kohustatud seda tegema, kui nende käitumine või mõtteavaldused omakorda meie meelest solvavad või kahjustavad tervet ühiskonda. Kui me eksime, siis on ju võimalik seda must-valgel tõestada, mitte kriitikuid paariaks kuulutada. Kuna tõestusi ei ole kuskil näha, on vaid sildistamine ja süüdistamine, siis ei ole kahtlustki, et õigus on kriitikute poolel.
Paraku ei tea need vihakõne jahtijad ise ka, mida nad jahivad. Nad nopivad välja mingid lausejupid või lausa üksikud sõnad, – klikk, ja järjekordne ohver on käes. Meil siin on nende klikkijate näol ilmselt tegemist aktiivsete sallivusfanaatikutega, kes ei salli mitte midagi, mis kuidagi nende isiklikke mõnutaotlusi takistada võiks.
FB tsensuur on lihtsalt naeruväärne. Isegi tsaari-Venemaa oli vist demokraatlikum? Nende tsensorid olid haritud inimesed, nad pidid oskama lugeda, ja taipama muidki olulisi asju. Nad jahtisid ikka tõelisi vastaseid, mitte varjukujusid. Ja neil oli mingi süsteem ja mingid eetilised kriteeriumid. Ja nad oskasid põhjendada oma otsuseid. FB lihtsalt lahmib siia ja sinna, nagu õnge otsa jäänud kala, üheskoos oma kirjaoskamatute abiliste armeega. Nad ei saa isegi sellest aru, kas tsiteeritakse kedagi teist või väljendatakse oma mõtteid, iga lause on nende jaoks loosung. Tsitaadi autorit ei karista keegi, selle tsitaadi kritiseerija aga pannakse kartsa. Naera puruks!
Tolles filmis oli tegemist vaid kahe väikese grupiga tervest rassist, seda ei saa üle kanda kõikidele valgetele ja kõikidele neegritele. (Mitte ei meeldi mulle inimesi nimetada "mustadeks", minu meelest on just see, vähemalt meie keeles, väga solvav. Just see lõhnab rassismi järele.)
Need valged seal filmis nõudsid, jah, loosungina "Võim valgetele" (White power). Neegrid karjusid neile vastuloosungit "Võim mustadele!" (Black power). Valged ei rünnanud kedagi, nad kõndisid rahumeelselt oma loosungitega, mustad aga ründasid neid lausa füüsiliselt, mitmed valged vajasid arstiabi.
Ameerika olukord on mõneti problemaatiline. Me ei saa öelda, et valged on põliselanikud ja neegrid on sissetoodud, pealegi veeti neid Aafrikast sisse ju orjadeks. Vastu nende tahtmist. Praktiliselt rööviti inimesed ja veeti üle mere, ülalpeetavateks lihttöölisteks, kes müüdi kohapeal rikastele valgetele. Ja eks need valgedki olid ju algselt immigrandid, kes tulid ise, mitte põliselanike kutsel ja lahkel loal.
Aga Ameerika on üles ehitatud siiski valgete, Euroopast tulnud immigrantide poolt. Orjade panus sellesse on loomulikult märkimis- ja austusväärne, aga uusmigrandid on sellesse küll väga väikese panuse andnud. Tahta võtta võim üle nendelt, kes on selle maa üles ehitanud, on ikka ülbe ja rumal küll.
Me näeme, mis toimub praegu Lõuna-Aafrikas. Miks meie "inimõiguslased" buure ei kaitse? Miks valgete diskrimineerimise või lausa füüsilise hävitamise ümber ei tehta niisugust lärmi nagu mustade diskrimineerimise ümber – ehkki seda viimast ei ole tegelikult olemas?
Valged ei saa üle võtta neegrite kogukonna reegleid, aga valgete reeglid tunduvad paljudele uutele sisserändajatele ilmselt juba iseenesest diskrimineerimisena. Sellest tekivadki peamised vastuolud, mida ekslikult ja propagandistlikult tituleeritakse rassismiks.
Ma ei tea, kui suur protsent ameerika neegritest on nende orjade järeltulijad ja kui palju on nende hulgas uusi sisserändajaid, kes on sinna ise, vabatahtlikult, oma kodu maha jättes hõlpsamat elu otsima tulnud. Ka ei tea ma, kas on kunagi uuritud, missugused on järeltulijate ja uusmigrantide erinevused hariduses ja käitumises. Miskipärast on vaestes slummides kasvanud neegripoistel suurem oht sattuda kurjategijate mõjude alla kui vaestel valgetel?
Selge on see, et mustal ja valgel rassil on erinev kultuuritaust, erinevad kogukonna reeglid. Võimalik, et neil on ka maa peal elamiseks antud erinevad ülesanded. Ilmselt ei ole osatud neid arukalt kokku sobitada. Ikka räägitakse probleemidest pinnapealselt, sisusse süvenemata. Loosunglikult. "Võim mustadele" ei ole mingi lahendus rassivastuoludele.
See on sama medali teine külg. See on sõda. Pealegi, tunnistagem ausalt, loosung "Must võim", kõlab ikka väga jubedalt küll. Me ju teame, et meie kultuurikontekstis on mõistetel "must" ja "valge" omad kindlad tähendusnüansid. Näiteks: must maagia ja valge maagia. Must seostub meil pimedusega, valge valgusega.
Kõige selle üle aru pidades tuli mulle mõte, et ehk on see Facebook üldse loodudki selleks, et meelitada inimesed kokku ühte võrgustikku, lasta neil seal vabalt suhelda, ilma ohutundeta, ja siis hakata kinni püüdma "ohtlikke kalu"? Ja suunama selle kaudu inimeste meelsust, hirmutamisega ja karistustega.
Ei tehta tänapäeval midagi selleks, et inimestel "hea" oleks, kõigel on oma varjatud põhjus, sest igasugused ettevõtmised on väga kallid, ja keegi maksab need kinni. Ja sellel kellelgi on omad huvid. See keegi tahab inimkonda valitseda. Tasuta ussike on alati õngekonksu otsas. Ei ole vahet, kas see õngekonks on hõbedast või kullast.
Aga liiga paljud inimesed on kangekaelsed, kipuvad ISE oma peaga mõtlema maailma asjade üle. Neid on vaja hirmutada, et nad ei mõtleks, ja karistada "valede" mõtete eest. Neile söödetakse ette, mida nad peavad mõtlema. Need inimesed on vaja vaimselt ja hingeliselt sandistada, et nemadki alluksid hullumeelsusele.
Selle tohutu sotsiaalvõrgustiku kaudu on ju nii kerge võimalikult rohkem inimesi kellegi hullumeelsetele plaanidele allutada, mingi grupi kontrolli all hoida. Miljardid inimesed, keda saab sõeluda ja represseerida üheainsa hiireklikiga. Kes teab, millise tegeliku veresaunaga kogu see virtuaalmäng lõpeb?
Inimkonna inimlikkus tuleb hävitada. Inimesed tuleb muuta mõistuseta orjadeks, robotiteks, kellele kiipide kaudu läkitatakse käske, mida nad vastuvaidlemata täidavad, nagu marionetid elektroonilises nukuteatris. Ja ikka leidub neid, kes ise, vabatahtlikult, rõõmsasti astuvad selliste saatanlike süsteemide teenistusse, et tunda end üürikeseks ajaks teistest paremana, tähtsamana, õigemana, et ise saaks teisi represseerida, võimu kaitsealusena omada kõiki õigusi teisi käsutada, halvustada, karistada, mõnitada, hävitada.
Kes alati ilma südametunnistusepiinadeta võimu poole üle lähevad, kes käsutavad, karistavad, koputavad ja küüditavad, – need inimesed kannatavad enamasti alaväärsuskompleksi all, tunnevad ennast väärituina (mis on ju tõsi), niisiis on sellise vägeva süsteemi teenistusse astumine nende ainuke võimalus millegagi silma paista, kuidagi ühiskonnas mingi petlik positsioon saavutada.
Ent kriitiline protsess on halastamatu, see saab meid kõiki kätte.