Laps nutitelefonis. Foto: Bigstockphoto

Tasahilju juba lasteaedadesse tikkuva seksuaalhariduse vastu negatiivselt meelestatud vanematel tuleb ohjad enda kätte haarata ning oma lastega usalduslik suhe luua – vastasel juhul kinnistub ka noortes arusaam, et abi ja nõu leiab peamiselt riigi ja MTÜde käest, kirjutab Jaanus Vogelberg.

Viimastel kuudel on Eestis puhkenud tõsine poleemika riigi plaanide osas juurutada samm-sammult ka lasteaedades seksuaalkasvatus. Vaidluse keskseks tekstiks on üle 100 lehekülje pikk juhendmaterjal “Koolieelses eas laste seksuaalkasvatus: keha, tunded ja turvalisus”, mille andis 2018. aastal välja Tervise Arengu Instituut.

Materjali koostamise üks eestvedajaid on naistearst Kai Part. Mullu kirjeldas Sakala Parti olemusloos kui tulihingelist laste seksuaalkasvatuse eest võitlejat, kes on üle paarikümne aasta võtnud noori vastu Tartu noorte nõustamiskeskuses ning panustanud sellesse, et Eesti koolides oleks seksuaalharidus kohustusliku õppe üks osa.

Laps kui “seksuaalne olend”

Part rääkis toona lehele, et lastele seksuaalsusest rääkimine ei riku ära nende turvalist lapsepõlve. “Lastel on loomulik huvi kogu ümbritseva maailma vastu. Ja seksuaalsus on osa inimesest alates tema sünnist,” sõnas ta.

Selline arusaam pole erandlik – see on muutunud rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks alustõeks. Nii kirjutatakse ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) dokumendis “Euroopa seksuaalhariduse standardid”, mille Eesti Seksuaaltervise Liit 2015. aastal eestikeelses tõlkes ilmutas, et “laste seksuaalne areng algab sünnist”.

“Käesolevas dokumendis otsustati kasutada lähenemist, mille kohaselt algab seksuaalharidus sünnist. Juba sünnist peale õpivad imikud kehalise kontakti väärtuslikkust ja nauditavust, soojust ja lähedust. Varsti pärast seda õpivad nad, mis on „puhas“ ja mis on „must“. Hiljem õpivad nad ära erinevuse poisi ja tüdruku vahel ning lähedaste ja võõraste vahel. Põhipunktiks on, et juba sünnist alates edastavad peamiselt lapsevanemad lapsele sõnumeid seoses inimese keha ja lähedusega. Teisisõnu – nad tegelevad seksuaalharidusega,” seisab seal.

Nagu autorid ise tunnistavad, on selline lähenemine nende valik. Valikuid on teisigi. Püüdes säärase definitsiooni kasutajaid mõista, võiks järeldada, et nende hinnangul on mitte-seksuaalsed noore ea läheduskogemused justkui vundament, millele hiljem rajatakse seksuaalsed kogemused. Samuti näevad nad lapse õpetamist oma kehalise autonoomia kaitse osas – “tädi ei tohi sind ilma sinu loata kallistada!” – otsekui baasväljaõppena, millele hiljem saab rajada õpetuse soovimatu seksuaalkogemuse vältimisest.

Säärane suhtumine kannab WHO terminoloogias “holistilise” seksuaalkasvatuse nime. Lähenemine ei keskendu aga vaid ohtudele – selle kohaselt on just traditsiooniline seksuaalharidus fokuseerunud liialt seksuaalsusega seotud riskidele, nagu soovimatu rasedus ja seksuaalsel teel levivad haigused.

“Selline negatiivne lähenemine on lastele ja noortele sageli hirmutav. Veelgi enam – see ei vasta nende vajadusele saada teadmisi ja oskusi ning enamasti ei haaku selline lähenemine üldse nende eluga,” deklareeritakse dokumendis.

Holistiline lähenemine näeb seksuaalsust aga millenagi, mis on ka juba lastes nö “potentsiaalse energiana” olemas, oodates õigel hetkel aktualiseerumist. Nii peaks holistiline seksuaalharidus aitama lastel ja noortel saada esmavajalikud teadmised ja oskused, et määratleda oma seksuaalsust ja suhteid, olles erinevatel arenguastmetel. “See lähenemine toetab ja jõustab neid elama oma seksuaalsuses ja suhetes täisväärtuslikku ja vastutustundlikku elu. Samuti on need oskused hädavajalikud, et kaitsta end võimalike riskide eest,” kirjutatakse dokumendis.

WHO kontrasteerib holistilist seksuaalkasvatust ühelt poolt abstinentsi propageerivatele ja teisalt abstinentsi kui üht võimalust tutvustavatele, kuid ka raseduse vältimisele ja turvaseksile keskenduvatele nn “laiapõhjalistele” programmidele.

Holistiline seksuaalkasvatus hõlmab endas aga ka varjamatult vasakpoolset ideoloogilist programmi. Nii leiab lasteaedade juhendmaterjalist enneolematu väite, et juba 4–5 aastaste laste seas võib leiduda transseksuaale, kes tunnevad, et on sündinud “vales kehas”. Samuti propageerib see laste poolt normaalseks peetud soorollide “vaidlustamist” stiilis “kas poiss ikka peab pükse kandma?” ning suunab lastega rääkima kahe isaga ja kahe emaga perede võimalikkusest.

Millised võivad olla säärase programmi läbitöötamise mõjud õrnas eas laste psüühikale, saame teada alles siis, kui nad on täiskasvanuks saanud. Kindel võib olla selles, et ka parimal juhul külvatakse ohtralt segadust. Nagu tõi välja riigikogu liige Kert Kingo – mis saab näiteks siis, kui 5-aastane asub uurima, kuidas isa ja isa või ema ja ema lapsi saavad?

Probleem vanemates?

Riiklikes koolides toimuv seksuaalkasvatus – ükskõik millises vormis – on olemuslikult modernistlik nähtus. Kogu eelneva ajaloo jooksul said lapsed nn “mitteformaalset” seksuaalharidust oma vanematelt. “Süsteem toimis” – üldjuhul võtsid noored üle oma vanemate väärtused ja hoiakud. Tundub absurdne väita, et ootamatult, vaid viimase paarikümne aastaga, on vanematest saanud oskamatud tobukesed, kelle vajakajäämisi peab kompenseerima riik.

Ometi on just säärane suhtumine seksuaalekspertide seas prevaleeriv. Nii rääkis Eesti Seksuaaltervise Liidu koolitusjuht Kristina Birk-Vellemaa suvel Pere ja Kodule antud intervjuus, et Eestis olevat teismeliste teadmised koolihariduse tõttu seksuaalsuses vallas vanematest paremadki.

Eesti täiskasvanutest maaliti artiklis üpris nukker pilt. Meil olevat kujunenud ja kasvanud terved põlvkonnad, kelle jaoks on seksuaalsus olnud tabuteema. Lastega ei julgeta väidetavalt seksuaalsuse teemadel rääkida, kuna kardetakse piinlikkust ja täpsustavaid küsimusi, samuti ka liiga varajase huvi tekkimist seksuaalsuse vastu.

Vanemad ei julgevat isegi suguelunditele nimesid anda. “Ei ole ühtegi põhjust mitte kasutada väljendeid peenis, vagiina ja vulva. Täiskasvanu saab oma ebamugavustundega tegeleda ja see on ääretult oluline, et lapsed kasvaksid toetatud ja terve pildiga enese kehast. Kogu keha on õige, ilus ja hea,” rääkis Birk.

Seksuaaltervise Liit tegeleb tema sõnul ka lapsevanemate koolitamisega. “Kui täiskasvanute hoiakud on vildakad ja teadmised vähesed, ongi küsimus, kas ja kuidas nad oskavad väärtustada seksuaalkasvatust ning seda lastele edasi anda,” ütles ta.

Birk viitas artiklis justiitsministeeriumi tänavusele uuringule, mille kohaselt tervelt kaks kolmandikku noortest leiab, et nendega ei räägita seksuaalsest väärkohtlemisest piisavalt palju.

558 16–26 aastase noore seas läbi viidud uuring on huvitav lugemine. Selgub, et vaid 4% noorte hinnangul räägitakse nendega teemast täiesti piisavalt ning 19% hinnangul pigem piisavalt.

Noored ei kipu vanematega probleemidest rääkima

Uuringust joonistub välja nii ekspertide kui küsitletud noorte pessimistlik suhtumine vanemate võimekusse “mitteformaalselt” oma lastele teadmisi jagada. Ühe spetsialisti meelest peaks küll kodu roll oluline olema, kuid palju vanemad polevat suutelised neid teemasid käsitlema.

“Üks minu arust väga oluline koht on ju kodu ka. Ma saan aru, et see formaalne seksuaalharidus peab tulema koolist, aga mitteformaalset me ikkagi hakkame andma kodust ja see sõltub, et milline see kodu on, kas seal üldse on soovi või oskusi. Pole ju oskusigi paljudel vanematel seda haridust anda,” tõdeb anonüümne spetsialist.

Noorte küsitlemisest selgus, et kuigi vanemad võiksid olla lisaks koolile ja teistele kanalitele olulised infoallikad, siis paljudel juhtudel ei räägita kodudes üldse suhte- ja seksuaalvägivallast. “Noorte hinnangul on lapsevanematel puudulik teadmine sellest, kuidas ja millal oleks õige aeg lapsega nendel teemadel rääkida,” tõdetakse uuringus.

Näha on ka usaldamatust laste ja vanemate vahel. Näiteks on seksuaalselt väärkoheldud noortest vaid 9% rääkinud juhtunust oma emaga. Vaid 21% noortest leiab, et väärkohtlemise ennetamiseks oleks hea lahendus vestlused vanematega. Paljud noored hoiavad teadmist juhtunust endale või räägivad sellest pigem sõbrale või tüdruk/poisssõbrale. Isadega – eriti kasuisadega – räägitakse probleemidest veelgi vähem kui emadega.

Internetis toimuvat ei suudeta kontrollida

Uuringu puhul on kõnekas see, et kuigi läbivalt räägitakse pornograafia kättesaadavusest ka väga noortele lastele, oleks see justkui fait accompli – reaalsus, millega tuleb leppida ja püüda seda seksuaalharidusega tasakaalustada. “/…/ minu teadmised on sellest, et noored vaatavad ka juba 3., 4. klass, viiendikud, kuuendikud nutitelefonis, kogemata, kui trehvab sinna, pornograafilise sisuga tegevusi /…/”, sõnas üks spetsialist.

“/…/ tõesti ligipääs infole ja valimatule infole on ju lastel ja noortel meeletu. Et algklassilaps, kes vaatab pornot, ta lihtsalt pääseb ligi, ta isegi ei saa aru ja siis nad hakkavadki jäljendama, eks nt 6. klassi poistel on sellised küsimused, et miks need naised ikka meestel need seljad veriseks kraabivad seal seksuaalvahekorra ajal või miks need naised nii hullult karjuvad. Sain aru, et tegelikult on nad vaadanud neid filme ja sealt see küsimus tuleb,” rääkis teine.

Uuringu järgi oli väga levinud probleemiks ka ebasobiva sisu saatmine internetis – näiteks oli 30% noortele viimase 12 kuu jooksul saadetud vastu nende tahtmist endast või teistest alasti fotosid, pilte või videoid seksivatest inimestest.

Igal neljandal noorel oli aga palutud saata endast vastu tahtmist interneti vahendusel paljastavaid pilte. Veidi enam kui viiendikult noortelt oli keegi internetis küsinud vastu tahtmist nende intiimsete kehaosade või seksuaalkogemuste kohta ning inimene, kellega nad olid tutvunud internetis, oli avaldanud ebameeldivalt soovi nendega seksuaalsel eesmärgil kohtuda.

Probleem on jõhker. Tunamullu avaldas EPL artikli sellest, kuidas 15-aastane poiss pani kokku 13-aastaste Eesti tüdrukute alastipiltide kogu. Eesmärgiks oli sõprade ees uhkeldada ja tüdrukuid alandada.

Artiklist joonistus selgelt välja lapsevanemate teadmatus. Paljud küll märkasid, et laps käitub veidralt ja on endast väljas, kuid probleemist viimane nendega ei rääkinud. Artiklis tuuakse välja, et tegu pole mingi üksikjuhtumiga – igalt kolmandalt 11–17-aastaselt tüdrukult on küsitud tema alastifotot ning iga viies on endast paljastava foto ka saatnud. 

Vanemad peavad ohjad enda kätte võtma

Küllap on tõsi, et paljudes Eesti perekondades on seksuaalsus tõesti tabuteema selles tähenduses, et teemast üldse ei räägita. Ühtlasi tähendab see, et säärased vanemad ei hoiata lapsi piisavalt ka internetis varitsevate ohtude eest ning ei jälgi nende sealset tegevust.

Jättes lapsed säärasesse “vaakumisse”, on loomulik, et nad hakkavad infot otsima mujalt – internetifoorumitest, sõpradelt, Youtube’i videotest, aga ka koolist. Sellise passiivse suhtumisega vanematel ei maksa hiljem olla üllatunud, kui nende laps omandab seksuaalsusega seotud teadmised ja hinnangud, mis neile endale ei pruugi sobida.

Samas näib, et ka proaktiivset, kuid holistilise seksuaalkasvatuse dogmadega vastuolus seksuaalkasvatust peavad spetsialistid sisuliselt samasuguseks vaakumiks. Ka otsus mingit sorti infot mitte jagada ja oma last teatud kogemustest eemale hoida – näiteks neile mitte nutitelefoni ostes – on kasvatus.

Selgelt taunivas suhtumises laste ja noorukite poolsesse internetipornograafia tarbimisse, endast alastipiltide üles laadimisse ja muusse säärasesse võiks näha nii liberaalsete, tihti end selgelt feministina identifitseerivate seksuaalkasvatajate ja traditsioonilisemate väärtustega vanemate ühisosa.

Samas paistavad esimesed võtvat praegust olukorda lihtsalt antusena, status quo‘na, kust väljapääsu pole. Sellest kasvab välja suhtumine, et selles “sõjas” olevatele lastele tuleks teha kiire väljaõpe “relvade” ja enesekaitse osas, et nad suudaksid protsessist suuremate traumadeta ja teisi vigastamata välja tulla. Sõjandusmetafoori edasi arendades võiks öelda, et seksuaalkasvatajad näevad lapsevanemaid justkui ebakompetentsete riviseersantidena, kes on jätnud sõduritele baasväljaõppe tegemata ja kelle tegematajätmisi seksuaaleksperdid nüüd “rindel” kompenseerima peavad.

Selleks ajaks, kui laps jõuab vastavasse asutusse – sotsiaalkindlustusameti lastemaja, seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, ohvriabi, lastekaitse, jne – on kahju juba sündinud. Justiitsministeeriumi uuringus räägivad spetsialistid ise, et on raskelt üle koormatud – paljud töötavad mitmes asutuses korraga ja teevad 12-tunniseid vahetusi. Tihti soovib väärkoheldud nooruk rääkida ainult spetsialistiga, kellega tal on varasemalt hea kontakt tekkinud, kuid toda pole parasjagu saadaval, mis võib tingida lapse nö “kaotsimineku” toetussüsteemile. See tekitab spetsialistides arusaadavalt kibestumist ja negatiivset hoiakut vanemate suhtes.

Noored lasteaeda seksuaalharidust ei taha

Nüüd leiab riik, et baasväljaõpe võiks alata juba lasteaias. Algatuse taga on ka justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakond, kes jagab lasteaiakasvajatele eelpoolmainitud juhendmaterjale.

Tähelepanuväärne on aga see, et kuigi justiitsministeeriumi uuringu järgi on noored üldiselt koolis antava seksuaalhariduse suhtes positiivselt meelestatud, ei pea nad erinevalt küsitletud spetsialistidest lasteaias nendest teemadest rääkimist kohaseks, kuna see oleks liiga varane ning mitte eakohane. Noorte hinnangul võiks suhte- ja seksuaalvägivalla teema käsitlemisega alustada II kooliastmes, 5.–6. klassis. Mõned väljavõtted:

“Nagu lasteaia lastele vist päris niimoodi süvendatult ei ole mõtet
sellest rääkida, et ongi nii nagu meile praegu räägiti, pealiskaudselt. Et see ongi, et aastatega kuidagi edasi arendada seda, et rääkida.”

“Lasteaias ei, aga põhimõtteliselt mida noorem, seda parem oleks, aga teatud asjad jätta rääkimata, mitte liiga kiiresti peale suruda.”

“Lasteaia eas oleks pigem traumeeriv. Selliseid asju räägivad jah vanemad, et ma ei tea, kui keegi pakub kommi, et kaasa ei lähe.”

“Põhimõtteliselt last peab harima enne, kui teda internetti lasta. Ikkagi internetis on teatud reeglid. Näiteks võõraga kohtumisest keeldumine. Võib isegi kohustuslikus formaadis. See on sama, nagu öelda lapsele, et ära tee võõrale ust lahti. Et laps saaks eristada siis seal esimesi märke, kui inimene otsib temaga lähedust või kohtuda, siis tuleb öelda ei. Lapsele tuleb õpetada EI ütlemine selgeks.”

Aus oleks kuulata noorte arvamust ka siis, kui see riigi soovidega vastuollu läheb, mitte vaid siis, kui noorte hoiakud näivad toetavat suundumust viia seksuaalharidus aina enam “formaalsele” tasandile.