Põgenevad Saksa tsiviilelanikud 1945. aasta suvel Berliinis. Foto: Wikimedia commons

Kui Euroopa soovib edendada tõeliselt koostööd ja rahvaste ühtsust, siis tuleb tunnistada ebaõiglust, mis on saanud osaks kõigile eurooplastele suurte sõdade jooksul – kaasa arvatud peale Saksamaa vallutamist vägistatud naistele ja mõningate hinnangute kohaselt 2 miljonile sõjajärgsetes kättemaksuaktsioonides tapetud sakslasele, kirjutab Roland Tõnisson. 

Lääne tsivilisatsioon elab Ülestõusmispühade järgsel nädalal, aga ta ei saa sellest eriti arugi. Öeldakse, et ühest ühiskonnast saab tõese ülevaate, vaadates kuidas ta suhtub oma lastesse, vanuritesse ja pühakodadesse.

Üldiselt võttes Lääs ei suhtugi suurt. Vägisi tahaks öelda, et abort, eutanaasia ja ateism on need kolm sammast, millel seisab praegu (või enda arvates seisab) Lääne tsivilisatsioon. Ja selle viimasegi sõna eelmises lauses võiks panna jutumärkidesse.

Aga – sedasi öeldes eksiksin Looja seaduste vastu ja seda ei tahaks ma kindlasti teha. Eriti Ülestõusmispühade nädalal ning ajal, mil õigeusklikel on Suur Nädal ehk Kristuse Kannatamisnädal alles ees. Eksiksin, sest tean, et Loojal on alati varuks üllatuskaart, mille ta käib välja siis, kui kõik näib olevat mokas. Nii juhtus ju ka Gideoniga, kes oli mures selle üle, et paganrahvad suruvad kõik enda alla.

Võime aga kindlasti öelda, et inimestel on kalduvus püstitada mälestusmärke tegelastele ja sündmustele, mille puhul võiks küsida, kas seda tõesti oli vaja teha? Kellel sellest kasu oli ja kuhu need austatavad sündmused on välja viinud?

Suurbritannia pidas kunagi 19. sajandil Lõuna-Aafrikas koloniaalsõda Hollandi päritolu buuride vastu. Eks olid omamoodi kolonialistid ka buurid ehk hollanderid. Seega hakkasid omavahel taplema kaks poolt, kes mõlemad aafriklaste maad endale tahtsid.

Aafriklastel on, muide, ükskõik mis sorti valgetega tegemist on olnud või tänapäeval on. Nemad maksavad kätte kõigile alanduste eest võrdõiguslikkuse printsiibi alusel: „Kui oled valge, tõmbame käpaga üle palge!" Õige ka – keegi ei palunud ju eurooplastel hakata Lõuna-Aafrikast tegema edukaima majandusega riiki Mustal Mandril. Mis nad ronisid aafriklaste rahu rikkuma!

Hollanderid panid brittidele kõvasti vastu ja seepärast on näiteks Šotimaa pealinnas Edinburghis monument Buuri sõdades hukkunud seersantidele ja veeblitele. Kodumaa ees oma kohust täitnuid tuleb ikka meenutada positiivselt ja neile ka ausambaid püstitada. Siis kui nad on olnud võitjate poolel.

Monumente Buuri sõdade mälestuseks leiab nii Suurbritannias, Austraalias kui Kanadas, sest inimressurssi võeti sõja jaoks ka kolooniatest, nagu varem sõdimiseks Euroopas ja hiljem maailmasõdade tarvis.

Ühes Iiri rahvalauluski on juttu meestest, kes tulevad tagasi laia silmaringiga pärast seda, kui nad on käinud sõdimas Hispaania kuninga vastu ja koju naastes vaatavad hoopis teise pilguga naisi, kes on pidanud vahepeal hakkama saama nii põldude kui majapidamistega.

Ma ei tea, kas Buuri sõjas langenud hollandlastele ka kusagil mälestusmärke on. Nad ju kaotasid. Samamoodi ei räägita ka sellest, et maailma esimesed koonduslaagrid rajati Buuri sõdade ajal brittide poolt. Piiretega eraldatud väljadele aeti kokku sõjavange ja sõtta läinud buuride pered, kus nad lageda taeva all nälgisid, haigestusid ja surid.

Aga kuna buurid kaotasid sõja, siis ei ole härrasmehelik sellest rääkida ega brittide tegusid esile tuua. Igatahes olid koonduslaagrid brittide poolt väga nutikas leiutis – aitas hästi nurjatute hollandlaste vastupanu murda.

Seega – kui on soovi mõni paha rahvas maatasa teha, siis tuleb näidata oma jõudu naiste, laste ja vanade peal. Sõjas ja poliitikas olevat ju kõik võtted lubatud. Siis, muidugi, kui tegemist on võtjatega.

Tavaliselt räägime seoses genotsiidiga natside poolt korda saadetust. Õige ka. Ükski normaalne riik ei raja koonduslaagreid ega deporteeri terveid rahvaid. Ma usun, et sellele seisukohale ei vaidleks keegi vastu.

Välja arvatud ehk venemaalased, kellest tublisti enam kui pooled leiavad, et kui riik arvab heaks, siis võib inimesi miljonite kaupa maha lasta, deporteerida ja lihtsalt vangilaagrites tööle sundida. Nagu tehti Stalini ajal. Ja ega keegi ei ole ka eriti viitsinud stalinismi hukka mõista, sest „onu Joe" (nagu teda kutsuti Ühendriikides) harrastas ju liberaalse poliitika üht eriharu, ehk „idademokraatiat" (nagu nimetas stalinistlikku poliitikat F. D. Roosevelt).

Stalin kuulutas kuritegelikeks terved rahvad – sakslased, ungarlased, tšetšeenid, tatarlased, baltlased jne. Nendel lasus kollektiivne süü viimase suure sõja puhkemise pärast või siis sakslastega koostöö tõttu. Ja mitte keegi Läänes ei vaidlustanud seda mitmete aastate jooksul.

Vastupidi. Rootsi, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia andsid pärast sõda Nõukogude Liidule selle nõudmisel välja nii sõja ajal Saksamaale tööle viiduid, sõjavange kui ka emigrante, kes olid lahkunud Venemaalt pärast punaste riigipööret. Anti välja ka eestlasi, lätlasi, poolakaid, venelasi, ukrainlasi, kellest paljusid ootas sealsamas üleandmispunktides mahalaskmine, nagu tunnistavad ka Lääne allikad.

Seega – genotsiide on tsiviliseerituks, usuoopiumist vabaks ning tehnika võidukäiku nautivaks nimetatud 20. sajandil olnud palju. Nende tapatalgute läbi on kannatanud baltlased, venelased, ukrainlased, juudid, armeenlased, kaukaaslased, poolakad, valgevenelased…

Mida kõike ei ole korda saadetud… Parandamata on aga veel üks suur ebaõiglus, millest ei räägita ja mida ei tunnistata juba 75 aastat. See on genotsiid saksa naiste, laste ja vanurite vastu. Genotsiid, millega murti ühe rahva hing ja selgroog.

Ma olen kaugel sellest, et õigustada natsismi kuritegusid. Aga ma leian, et rääkides võrdusest ja õiglusest, peab Euroopa heastama ka inimsusevastased kuriteod, mis on sooritatud saksa rahva vastu ja mida ei peeta kuriteoks, kuna seda toetati ühiselt Nõukogude Liidu, Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Jutt on sakslaste vastu suunatud genotsiidist, mille käigus suri aastatel 1944-1945 umbes 2 miljonit tsiviilisikut. Sellest genotsiidist ei laulda Eurovisioonil, sellest ei tehta mängufilme.

Sõjas on esimeseks ohvriks Tõde – seda on saanud inimkond kogeda juba liigagi palju kordi. Sakslased ja tšehhid võivad näidata üksteisele näpuga, sest läbi sajandite on teineteisele korduvalt varbaile astutud. Näiteks on Leipzigi ülikoolgi saanud alguse sellest, et tšehhid oma sakslastest kolleegid Praha ülikoolist välja sõid.

Esimese Ilmasõja järel ei olnud Poolas ja Tšehhoslovakkias elanud sakslaste suhted poolakate ja tšehhidega kiita. Sudeedimaal Tšehhis elavad sakslased soovisid endale enam autonoomiat, millega president Edvard Beneš kuidagi nõustuda ei tahtnud ja sakslased seepeale reageerisid omal moel. Hakkasid 1938. aasta sügisel mässama. Ühesõnaga – eellugu 1945.aasta sündmustele oli selline:

Detsembris 1938 tegi president Edvard Beneš ettepaneku tulevikus sakslased riigist deporteerida. Benešit ei või, muide, pidada selle aja sündmusi jälgides, sugugi rahutuviks. Ta ei olnud Hitlerist vähem sõjakam ja otsis liitlasi sõttaminekuks Saksamaa vastu nii idast kui läänest, pöördudes nii Suurbritannia kui NSVL poole, õhutades neid konkreetsetele tegudele.

Küllap oli seegi üks põhjus, miks Münchenist naasis Briti peaminister „rahulepinguga," mille alusel Sudeedimaa anti Saksamaale. Nagu teame, järgnesid peagi, Tšehhi okupatsioon ja valitsuse põgenemine.

  • Septembris 1941 nõudis Londonis maapaos viibiv president Beneš sudeedisakslaste väljasaatmist.
  • Juunis 1942 väljendas Jan Masaryk, eksiilvalitsuse välisminister poolehoidu mõttele saata sudeedisakslased välja.
  • Detsembris 1942 nõuab Edvard Beneš, esinedes Manchesteris, sakslaste väljasaatmist.
  • Märtsis 1943 leppisid USA president Roosevelt ja Briti välisminister Anthony Eden kõnelustel Washingtonis kokku sakslaste Ida-Preisimaalt deporteerimise osas.
  • Mais 1943 nõustub Roosevelt Benešiga sakslaste väljasaatmise osas Saksamaalt ja räägib samadest protseduuridest Rumeenias.
  • Jaanuaris 1944 informeerib Briti peaminister Winston Churchill Poola eksiilvalitsuse peaministrit Stanisław Mikołajczykut Teherani konverentsi tulemustest ja plaanidest saata sakslased välja Poolast.
  • Novembris 1944 kinnitab Roosevelt Mikolajczykule kavatsust Poola sakslastest vabastada. Algab sakslaste väljasaatmine natsi-Saksa vägedest vabastatud Jugoslaaviast. Saksa riigi ja sakslaste vara natsionaliseeritakse.
  • Detsembris 1944 kinnitab Churchill parlamendis sakslaste massilise väljasaatmise programmi Poolast ja Saksa Riigiga liidetud Poola aladelt. Ühendriikide välisministeerium teavitab toetustest Poola alade sakslastest vabastamisele.
  • Jaanuaris 1945 informeerib Eden Churchilli ja Roosevelti nõusolekust deporteerida Poolast 8 miljonit sakslast.
  • Veebruaris 1945 Poola riik rekvireerib sakslaste omandi ja alustab omapoolselt veel paigale jäänud sakslaste väljasaatmist.
  • Aprillis ja mais 1945 natsionaliseerib Tšehhoslovakkia üleminekuvalitsus sakslaste omandi ja alustab Sudeedimaa sakslaste maalt väljasaatmist.
  • Juunis 1945 keeldub ÜRO tunnistamast oma kodudest lahkuma pidanud sakslasi põgenikeks.
  • Juulis 1945 kinnitavad NSVL, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa otsust deporteerida sakslased Poolast täielikult. Tšehhoslovakka esitab plaani deporteerida riigist nii sakslased kui ungarlased.
  • Augustis 1945 teatavad liitlased Potsdamis vajadusest deporteerida sakslased Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist. Beneš võtab Sudeedi sakslastelt ära kodakondsuse.
  • Novembris 1945 võtab Berliinis asuv võitjariikide Kontrollinõukogu vastu otsuse deporteeritute jagamisest okupatsioonitsoonide vahel.
  • Detsembris 1945 algab sakslaste massiline väljasaatmine Jugoslaaviast ja Ungarist.

„Pagendatute Liidu" (Bund der Vertriebenen, BdV), Saksamaal tegutseva deporteerituid ja nende järglasi ühendava organisatsiooni (15 miljonit liiget) andmetel pidid oma kodud jätma 12–14 miljonit sakslast.

Põgenikud jagati kogu allesjäänud Saksamaa peale laiali. Harvades kohtades moodustasid põgenikud alla 20% uuest populatsioonist. Mõningates piirkondades ulatus põgenike osakaal elanikkonnast kuni 45 protsendini. Ja erinevalt tänasest Saksamaast, mille rahvas oma raske tööga on üles ehitanud, oli riik toona puruks pommitatud, elanikkond muserdatud ja infrastruktuur purustatud. Linnad olid varemetes. Kannatused ei lõppenud seega uude asukohta saabumisega.

Mehed olid enamasti langenud või vangilaagrites ja nende pered olid omapäi, üritades jääda ellu kuidas suutsid. Kui nõukogude võim oli harjutanud inimesi poolnäljaga juba alates revolutsioonist, siis sakslased, kuigi linnades normtoidul olnud, võisid veel sõja viimasel kevadel kõrtsides õlut juua ja välismaa tudengitele maksti ka 45. aasta aprillis korralikult stipendiume. Kindlustusedki täitsid oma kohustusi, sest sissejuurdunud arusaama kohaselt „kord peab olema" ehk „Ordnung muß sein."

Mida kujutas endast Saksa tsiviilelanike elu mõrvade-, vägistamiste- ja suitsiididerohkel 1945. aastal, teab hea lugeja ilmselt hästi ning ma pigem säästaksin neid üksikasjadest.

Sellest on kirjutanud Harri Rent („Ma jäin ellu"), briti sõjaajaloolane Antony Beevor, ning paljud memuaarid. Teiste hulgas hukati kohtuta Paul Maitla võitluskaaslased. Kättemaksuhimu ja vihkamine võisid oma pidurid maha võtta, kui Saksa sõjajõud ei suutnud enam vastupanu osutada.

Poolakad ja tšehhid, kes kannatasid natsliku okupatsiooni all kõige kauem, olid pidanud taluma palju ebaõiglust ja nüüd oli tulnud nende tund. Kogunenud viha võib mõista, ent mitte selle suunamist kaitsetute vastu.

Sündmuste tunnistajad on rääkinud võikaid üksikasju sadistlikust arveteõiendamist füüsilise ja seksuaalse vägivalla läbi. Saksa tsiviilelanikkonda hävitati mitmete nädalate jooksul valimatult ja julmalt.

Veidi arusaamatuks jääb taanlaste verehimu, sest nende maal jäi läbi kogu okupatsiooni kehtima oma valuuta ning toiduaineid olid vabas ringluses nagu rahu ajal. Kaardisüsteemist ei osanud taanlased undki näha. Taani ja Norra politseinikke, kes keeldusid uues olukorras oma tööd tegemast, saadeti siinkirjutajale teadaolevalt küll laagritesse (Balys Sruoga, „Jumalate mets.").

Ju sellepärast oli pahandatud taanlastelgi vaja Saksa sõdureid ja ametnikke lintšida, kuigi vangistatud politseinikele sai saata posti ja pakke piiramatus koguses ja nad sülitasid laagritoidu peale. Ilmselt võtsid taanlased sakslaste karistamise ette sportlikust huvist, solidaarsusest progressiivse maailmaga või soovist maksta kätte kunagise Schleswig-Holstein kaotuse pärast. Tagantjärgi. Ajalooline mälu on ju selline, kummaline.

Erika Steinbachi, BdV esimehe andmetel kaotas ümberasustamise käigus oma elu umbes 2 miljonit sakslast. Seega on tegemist 20. sajandi ühega suurtest genotsiididest Euroopas ja maailmas, ent BdV mitmekordsed katsed katsed rajada memoriaal või muuseum Poola, Leedu, Rumeenia, Jugoslaavia, Ungari ja Tšehhi aladelt lahkuma sunnitud sakslastele ei leia mingit toetust või siis kutsuvad esile tõelise hüsteeria ja valitsuste vastuseisu ka Saksamaal.

Jaanuaris 1990 tegi Tšehhi president Václav Havel ettepaneku paluda oma maa nimel vabandust, kasutades mõistet „väljaajamine" „üleandmise" asemel, nagu soovitati. Ettepanek ei leidnud poolehoidu. 1996. aasta rahvaküsitlusel teatasid 86 protsenti tšehhidest, et ei toetaks erakonda, mis tuleks välja Haveli välja käidud ideega.

Oktoobris 2009 avaldas Tšehhi president Václav Klaus seisukoha, et tema riik nõuab vabastust Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartast kindlustamaks, et pagendatud sakslaste järeltulijad ei esitaks kahjunõudeid Tšehhi Vabariigi vastu.

Juunis 2018 ütles Saksamaa kantsler Angela Merkel, et sõjajärgsele sakslaste eksiili sundimisele ei ole olnud mingitki moraalset või poliitilist õigustust. Kuidas küll tahaks loota, et sellel sõnavõtul oleks ka konkreetseid tagajärgi, sest saksa rahva vastu suunatud genotsiidi ei või õigustada denatsifitseerimisega. Samuti ei saa õigustada praegust Euroopa suukorvistamist mugava natsiohu-kaardiga.

Saksa rahva selgroog ja väidetavalt militaarne vaim on murtud. Nüüd on jõutud Euroopa rahvasteni, kelle iseolemise soovile on ebaõiglaselt külge kleebitud natsismi silt. Seda tunneme ka meie oma elus. Eestluse ülalpidamine on kodanlikust natsionalismist jõudnud natsismi staatuseni. Olla eestlane, lätlane, leedulane, sakslane, rootslane, prantslane, itaallane, hollandlane tähendab olla nats. See on väga vale ja karjuvalt ülekohtune hinnang.

Saksa vanurid, kes ei suutnud piirile väljasaadetavate rivis pidada pooljooksusammu ja relvastatud rahvatasujate poolt maha lasti, ei olnud natsid. Natsid ei olnud ka akendest sillutistele visatud saksa lapsed ja nende vägistatud õed-emad. Nats ei ole ka inimene, kes soovib säilitada ja tugevdada oma kultuuri.

Kui Euroopa soovib edendada tõeliselt koostööd ja rahvaste ühtsust, siis tuleb tunnistada ebaõiglust, mis on saanud osaks kõigile eurooplastele suurte sõdade jooksul. Sõjas ei ole pelgalt ühed kurjategijad ja teised ohvrid – kõik sõjas osalevad pooled saavad kogeda mõlemat. Ma tõesti soovin, et Euroopa raviks ka selle haava oma ihus terveks. Siis võime rääkida tõelisest Euroopa ühtsusest.