18-nädala vanune sündimata laps. Foto: Lennart Nilsson

Kas me kuuleme kedagi rääkimas rasedast naisest “Tal on loode kõhus“ või küsimas “Kuidas su loode elab?“? Me ei ütle “Mul on nii hea meel meie loote üle!“, vaid “Mul on hea meel meie lapse üle!“ Olenemata sellest, kas inimene on abordivastane või -pooldaja, räägib ta lootest kui inimesest, kui lapsest. Ja isegi abordi kontekstis ütleb naine või mees “Ma ei taha seda last.“ Loode on inimene – ja me kõik teame seda, kirjutab Mari-Vivian Ellam.

Ilmselt oleme kõik kuulnud küsimust “Kas loode on inimene?“ Võib-olla oleme sel teemal vaielnudki. See vaidlus on aga tegelikult üsna kunstlik: ma ei ole kohanud inimest, kes sellist sõna nagu “loode” üldse igapäevaelus kasutaks. Mitte et see ei oleks loode, aga me kõik ütleme tema kohta “laps” või “beebi” ja nende puhul pole kahtlust, et tegemist on inimesega. 

“Lootest” hakatakse rääkima ja seda eristama inimesest justkui ainult aborditeemalistes diskussioonides. Justkui abordi kontekstis muutuks loode millekski muuks, kui ta muidu on. Siiani oli kogu aeg ´laps´, aga nüüd enam järsku ei ole. Aga kuidas ei ole? 

Me ei räägi ju ahjus olevast koogist kui taignast või mahaistutatud lillesibulast kui sibulast. Me näeme kõiki asju, mis on valmimisprotsessis, sellena, milleks nad arenevad/saavad. Kui keegi ütleb, et tal õunakook ahjus, ei hakka me ju vaidlema, et “Noh, tegelikult on see tainas, olgem täpsed“. Üsna raske öelda, mis hetkest tainas koogiks muutub, ent kui see on juba ahju pandud, kui küpsemisprotsess on alanud, ei saa me seda igal juhul enam ainult taignana käsitleda. Kui me selle ahjust välja võtame, ei ole meil enam tainas, mida mõni teinekord kasutada, vaid rikutud kook. 

Kui me aias ringi käime ja sõbrale räägime, et “Siin on mul hernepeenar, maasikapeenar, siin kasvavad vaarikad“ ei kergita keegi imestusest kulmu, isegi kui ühtki vilja veel näha ei ole. Isegi kui taime ei oleks näha, poleks põhjust kahelda: kui peenrasse on hernes istutatud, siis see on hernepeenar. Ammugi ei arutle me selle üle, kas vaarikas on ikka vaarikas, kui ta ei ole veel punane. See on  ju absurd. Me ei kahtle, kas õunapuu on õunapuu, kui ta on alles õites ja õunu veel ei kasva. Miks üldse peaks keegi selles kahtlema?

Samamoodi pole mingi kahtlust lapse puhul, kui ta on veel emaüsas. Loode on laps ja me räägime temast kui lapsest. Sest päris kindel on see, et kui naine on rasestunud, sünnib inimene (juhul kui vahepeal rasedus ei katke). Ei sünni looma ega taime, ainuvõimalik on, et sünnib inimene. Isegi kui loode on defektiga ja sünnib puudega laps, on temagi inimene, puue ei muuda teda millekski ega kellekski muuks. Ta on inimene, ehkki ta ei ole veel valmis, „küps“, aga igal juhul on ta inimene. 

Kas me kuuleme kedagi rääkimas rasedast naisest “Tal on loode kõhus“ või küsimas “Kuidas su loode elab?“? Me ei ütle “Mul on nii hea meel meie loote üle!“, vaid “Mul on hea meel meie lapse üle!“ Olenemata sellest, kas inimene on abordivastane või -pooldaja, räägib ta lootest kui inimesest, kui lapsest. Ja isegi abordi kontekstis ütleb naine või mees “Ma ei taha seda last.“ Ta ei ütle, et ta ei taha seda loodet. Loote vastu kõhus pole tal tõenäoliselt midagi. Kui see ei oleks laps, kelle eest peab hakkama hoolt kandma, teda kasvatama, tema pärast oma elu muutma, siis võiks ta seal rahus edasi olla. 

Abordipooldajad kasutavad sageli argumendina naise õigust oma keha üle. Samas, ükskõik, milliseid abordipõhjuste nimekirju me ka ei vaataks, on kõik põhjused seotud lapsega, mitte ükski sagedasematest abordipõhjustest pole seotud naise kehaga. Aborti tehes ei ole inimeste sooviks päästa oma keha, vabaneda iiveldusest või teistest rasedusvaegustest, vaid ikka ja peamiselt see, et ei olda valmis, võimeline, tahtlik last kasvatama. Kui loode poleks laps, poleks teda mingit põhjust tappa. 

See on ka põhjus, miks ei saa ema kõhus kasvavat last võrrelda kunstlikult viljastatud lootega,  mis asub väljaspool naise keha. Kui selline loode oleks naisel kodus kuskil kapis (eeldusel, et see seal niimoodi ellu suudab jääda), mitte tema kõhus kasvamas, oleks olukord teine. Selle loote potentsiaal saada lapseks on palju hägusem, umbmäärasem. Millal see juhtub, kas see üldse juhtub? Selline loode ei “ohusta“ kedagi, ei hirmuta kedagi. Sest temas on kõigest lapseks saamise potentsiaal, ta ei ole veel laps. Selline loode on nagu tainas külmkapis, mille kohta me tõesti ei saa öelda õunakook, või pakitäis porgandiseemneid keset poeriiulit, mida me erinevalt juba kasvama pandud seemnetest porganditeks enamasti ei nimeta.

Nii et on olemas küll loode, mis inimene ei ole,  nii nagu on olemas ka tainas, mis ei ole kook ja lillesibulad ja porgandiseemned, mis ei ole veel lilled ega porgandid. Aga seda ainult juhul, kui loode on väljaspool naise keha. Kui loode on ema üsasse kinnitunud, tainas kuuma ahju pandud, lillesibulad ja porgandiseemned maha istutatud, ei ole need enam loode, tainas, sibulad ja seemned, vaid laps, kook, nartsissid ja porgandid.

Keegi ei vaidlustagi seda ega peagi vajalikuks vaidlustada, välja arvatud juhul, kui räägitakse naise õigusest abordile. Ainult ja alles siis me ei taha enam ühtäkki tunnistada, et tegemist on lapsega, sest lapse tapmine kõlab liiga karmilt. Aga see ongi karm. Nagu ka see, kui keegi tuleks ja kisuks ahjust välja pooleldi valminud koogi, peenrast sibulad ja seemned ja need minema viskaks.