Rasestumisvastaste vahendite kasutuselevõtt on tinginud modernse seksuaalrevolutsiooni. Kui ühiskond soovib seda revolutsiooni ületada, tuleb viljatu ja enesekeskse naudingu asemel omaks võtta mehe ja naise vastastikusel täiendamisel ja avatusel ning uue elu edasiandmisel põhinev elukestva abielu ideaal. Nutke või naerge, aga muid imenippe pole, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.

EKRE liige Kenno Põltsam on Tartu Postimehes julgenud välja tulla mõtetega, mis senini on Eesti arvamusväljal kõlanud vaid Objektiivi ja mõnede katoliiklaste blogide veergudel ning – ma vähemalt loodan – ka katoliku kiriku katehheesis ehk kiriku liikmeks ette valmistaval kursusel.

Teemaks on rasestumisvastaste vahendite kriitika. Kohe alguses pean ütlema, et ühes punktis ma Põltsamiga nõus ei ole. Väide, nagu poleks keegi enne teda Eesti avalikul infoväljal küsinud, kas rasestumisvastased vahendid on inimloomusega kooskõlas, ei vasta õnneks tõele. On küsitud küll ja korduvalt.

Objektiivis on üksnes paavst Paulus VI tehislikke rasestumisvastaseid vahendeid keelavast ringkirjast "Humanae vitae" ilmunud kolm temaatilist artiklit ja üks temaatiline saade "Fookuses". "Humanae vitae" ise koos arvukate teiste dokumentidega on aga eesti keelde tõlgitud ja välja antud SAPTK eellase "Elukultuuri Instituudi" poolt, kus tegutsesid SAPTK asutajaliikmed.

Aga see selleks. Oma arvamusloos nimetab Põltsam Objektiivi eeskujul rasestumisvastaste vahendite kasutamist "revolutsiooniliseks sakramendiks", mida üheskoos üsasisese lapsetapuga pole põhimõtteliselt lubatud avalikult kritiseerida.

Põltsam räägib tänuväärselt sellest, kuidas konservatiivid ja eelkõige kõik kristlased peavad selles küsimuses pöörduma tagasi juurte juurde ning kuidas Eesti rahva säilimine eeldab revolutsioonilise protsessi tagasipööramist ka seksuaalsuhte viljatuks muutva kontretseptsioonilise vaimsuse vallas.

See on väga õige.

Ent kindlasti peab lisama seda, et igasugune tehislike rasestumisvastaste vahendite kriitika oleks puhas hullumeelsus ilma kahe olulise eelduseta. Esimene ja kõige olulisem nendest on kristliku ja – olgem ausad – eelkõige katoliikliku õpetuse universum, mille üheks oluliseks tasandiks on Jumala poolt loodusesse seatud kord ehk loomuseadus. Selle korra autor ja Looja on seadnud aluse teisele eeldusele, milles kogu problemaatikat üldse mõista: mehe ja naise vahelise elukestvale abielule, mille eesmärgiks on järglaste sünnitamine ja kasvatamine.

Truus abielus on mõlemad osapooled kutsutud andma end täielikult teineteisele: mees naisele ja naine mehele. Selle liidu vundamendiks on teineteisele, uuele elule ja seeläbi Loojale endale avatud abieluakt, mis on sellisena hea, ilus ja püha.

Rääkida, kuidas kirik või kristlik kultuur on alla surunud seksuaalsust, on totrus. Seksuaalsus oma õiges kontekstis ehk abielus on hea ja hüveline osa inimeste elust.

Kontratseptiivne vaimsus ja praktika, kus inimesed seavad teineteisele avatuse ehk armastuse vahele tehislikud vahendid kutsub aga esile seksuaalrevolutsiooni, mis tõukab abielu ja perekonna enneolematusse kriisi.

Seeläbi luuakse kõlvatuse kultuur, milles isegi abikaasad pole enam võimelised suhestuma teineteistesse inimestena, vaid naudingu objektide ja subjektidena.

Tagajärjeks on oma loomulikust keskkonnast ehk abielust lahutatud ja "emantsipeeritud" seksuaalsus, mis – nagu Põltsam õigesti mainib – on esile kutsunud tänapäeva enesekeskse hooramiskultuuri kõikides selle lugematutes ilmingutes. Omakorda sünnitab selline kultuur ennast teineteise kaudu viljatult rahuldavate kehade ühiskonna, mis rahvastikukriisi ja abielu institutsiooni lagunemisest tingitud ühiskondliku kaose tõttu tormab pea ees enesehävitusse.

Konservatiividel tuleb aru saada, et rasestumisvastaste vahendite kasutuselevõtt on tinginud modernse seksuaalrevolutsiooni, olles Aristotelese terminoloogiat kasutades aineliseks põhjuseks oma õigest keskkonnast lahutatud ja enesekesksele naudingule orienteeritud seksuaalsuse võidumarsile.

Kui ühiskond soovib seksuaalrevolutsiooni ületada, tuleb viljatu ja enesekeskse naudingu asemel omaks võtta mehe ja naise vastastikusel täiendamisel ja avatusel ning uue elu edasiandmisel põhinev elukestva abielu ideaal. Nutke või naerge, aga muid imenippe pole.

Nii on ehk arusaadav, et kiriku õpetuse seisukohast pole lubamatud üksnes rasestumisvastased vahendid, lubamatu on seksuaalsus väljaspool sellele Looja poolt ette nähtud õiget kohta ehk mehe ja naise abielu.

Ent sellest kõigest tuleb avalikult ja häbenemata rääkida. Siin on Põltsam tabanud naelapea pihta. Täpselt nii peabki tegema. Panna avalikult kõlama tõene printsiip, lüüa lipuvarras kodumaa mulda kinni ja vaadata seejärel, kuidas kogu eestikeelne Instagram tõmbab endale hommikul kuuma ökocapuccinot kurku ja kuidas erinevat liiki influentserid kargavad pidžaamas põllule värsket õhku ahmima.

Tubli, härra Põltsam! See on vasturevolutsiooni vaimsus.

Kenno Põltsam ja teised, kes te olete valmis meie ühiskonna allakäigu vaimsete läteteni kaevuma, teretulemast katoliikliku vasturevolutsiooni ridadesse! Liikumise ridadesse, mis süvitsi minnes mitte üksnes ei suuda ega taha sõnastada meie rahva ja riigi edasikestmise tegelikke eeldusi, vaid tegeleb ka avaliku arvamuse väljal nende kaitsmise ja edendamisega.