Deklaratsioon Fiducia Supplicans suunab selles ette nähtud pastoraalse korralduse kaudu kiriku rajale, millest on unistanud kiriku modernistlik siseopositsioon enne ja pärast Vatikani II kirikukogu – kristliku abielu-, perekonna– ja seksuaalmoraali lõhkumisele, mis on olnud kogu 20. sajandi teisel poolel pinnuks silmas selle maailma revolutsioonilistele ringkondadele, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Mõned päevad tagasi, täpsemalt 18. detsembril, raputas katoliku maailma Vatikani usudoktriini dikasteeriumi deklaratsioon Fiducia Supplicans, mis annab vaimulikele loa teatud tingimustel õnnistada abieluvälises suhtes olevaid paare, nende hulgas ka neid, kes elavad homoseksuaalses suhtes.
Liberalistlikus meedias võeti uudis vastu suure rõõmuga ning korporatiivsete väljaannete külgi ehtisid juba samal päeval New York Timesi stiilis pealkirjad, mis nentisid rahulolevalt, et paavst andis preestritele loa samasooliste paaride õnnistamiseks, nimetades Vatikani sammu ühtlasi "tõeliseks arenguks".
Traditsionaalsete ja kiriku usust kinnipidavate katoliiklaste seas tekitas Vatikani deklaratsioon aga hämmeldust ja õiglast vastuseisu, isegi kui Franciscuse pontifikaadi teiste sammude, USA kiriku pikaajaliste suundumuste ja eelkõige Saksamaa piiskoppide poolt edendatava ning avalikult usku ja moraaliseadust lammutava sünodaalse liikumise kontekstis oli see katastroof, mis hüüdis tulles.
See, mida Fiducia Supplicans ütleb, on teatavas mõttes vähem oluline, kui see, mida sellega tehakse. Dokument ütleb korduvalt, et kiriku õpetus abielust ei muutu – abielu on ja jääb sakramendiks, mille sõlmivad mees ja naine ning mis kord korrapäraselt sõlmituna, on lahutamatu. Samamoodi ei anna deklaratsioon alust väita, nagu oleks kirik heaks kiitnud abieluvälised partnerlussuhted ja nende tsiviilõigusliku regulatsiooni erinevate "kooseluseaduste" raames.
Küll aga kujutab dokument endast konkreetset sammu kiriku õpetuse lagundamise suunas, külvates segadust katoliiklaste seas ning andes meie ajastu revolutsioonilisest ideoloogiast läbiimbunud kiriku vaenlastele – nii kiriku sees kui väljaspool kirikut – uut indu Kristuse ja apostlite õpetuse ründamiseks.
Isegi kui seda tehakse deklaratsiooni kohaselt liturgiaväliselt ja "skandaali vältimiseks" mitte kunagi tsiviilliitude sõlmimise ajal, kujutab ebaregulaarses olukorras olevate paaride ja samasooliste paaride õnnistamise lubamine endast selget lahkulöömist kiriku senisest traditsioonist ja õpetusest.
Kirik on algusest peale õpetanud, ja õpetab ka täna, et homoseksuaalsed suhted on olemuslikult loomuvastased ja sellisena kujutavad endast pattu ehk tahtlikku vastuhakku Looja poolt seatud korrale. Veelgi enam, patt on Jumala otsene solvamine. Kirikul on aga võimatu õnnistada ükskõik millist pattu, sest kiriku ainsaks ülesandeks on olla Jumala ülistamise ja tänamise, pattude andeksandmise ning lunastuse ehk inimese Jumalaga lepitamise tööriist.
Kirik võib olemuslikult õnnistada üksnes seda, mis on loomulik ja hüveline ning vastab Looja poolt seatud korrale. Kuigi kiriku preestrid võivad õnnistada patuseid nende meeleparanduse teel, ei ole kirikul voli õnnistada suhet, mis iseenesest on patune, ega inimesi, kes patuses suhtes, paarina, soovivad oma olukorras püsida.
Ükskõik, kui peene retoorilise sofismiga looritatult, suunab Fiducia Supplicans selles ette nähtud pastoraalse korralduse kaudu kiriku rajale, millest on unistanud kiriku modernistlik siseopositsioon enne ja pärast Vatikani II kirikukogu – kristliku abielu-, perekonna– ja seksuaalmoraali lõhkumisele, mis on olnud kogu 20. sajandi teisel poolel pinnuks silmas selle maailma revolutsioonilistele ringkondadele. Tuletame meelde, et kiriku abielu- ja perekonnaeetika kaitsmise tõttu ründas liberalistlik meedia katkematult Johannes Paulus II ja Benedictus XVI ning selle ähmastamine on paavst Franciscusele toonud samalt seltskonnalt kaasa tema karjääri kõige kõlavamad aplausid.
On üpris selge, et Fiducia Supplicansiga üritavad modernistid avada kurikuulusa Overtoni akna järgmisteks sammudeks, milleks on juba abieluväliste- ja homosuhete ametlik kiriku poolne heakskiit, isegi kui seda tehtaks üksnes "pastoraalsetel" kaalutlustel, ilma kiriku ametlikku õpetust näiliselt muutmata.
Modernistid ja kiriku hävitajad on valinud hegeliaaniku dialektika strateegia, kus teesina vastandub kiriku õpetus pastoraalsete ettekirjutuste antiteesile. Mis juhtub sünteesiga, seda me võime ette kujutada – õpetusega vastuolus olev "pastoraalne" praktika võimutseb igapäevaselt doktriini üle, kuni hetkeni, mil doktriin unustatakse täielikult või visatakse kasutu museaalina käärkambrisse või raamatukogu riiulitele tolmuma. Selle protsessi käigus peaksid kiriku usule ustavad katoliiklased tundma end kui tänapäeva Eesti Vabariigi põhiseadusest hoolivad kodanikud. Põhiseadus näiliselt kehtib, kuid keegi ei täida seda. Argumendi peale, et "põhiseaduses ju seisab" kehitatakse tuimalt õlgu ja sammutakse (süva)riikliku "pastoraalse praktikaga" ehk tänapäeva nõudmistele vastava poliitikaga häirimatult edasi.
Sellises olukorras on Vatikani deklaratsiooni üheks kõige katastroofilisemaks tagajärjeks segadus, mida see külvab katoliiklaste seas. Kuigi paljud piiskopid üritavad olukorda tõenäoliselt pehmendada selle pontifikaadi ajal juba klassikaks saanud vabandusega, nagu oleks meedia tõlgendanud dokumenti valesti ning deklaratsioonis endas mingeid probleeme ega vastuolusid kiriku õpetusega ei esine, on see tänaseks umbes sama usutav jutt nagu kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase tavapäraseks saanud etteaste peale valitsuse järjekordset rahvast ärritanud ja lõhestanud sigadust: muidu on kõik hästi ja asi ise on väga hea, kuigi valitsuse kommunikatsioon oleks võinud olla natukene parem.
Ei ole hästi, ei ole hea. Samamoodi nagu mitmed valitsuse sammud hävitavad Eesti riiki ja rahvast, hävitab Fiducia Supplicans kiriku traditsiooni, vastandub sellele, avab akna veel radikaalsematele muudatustele, külvab segadust ja lõhestatust katoliiklaste ja teiste konfessioonide ustavate seas ning flirdib teadlikult liberaalse meedia kajastusega, luues kuvandit ja avaliku arvamuse ootust, nagu peaks kirik olema valmis veel suuremateks mullistusteks.
Vastuseis Vatikani deklaratsioonile aga kasvab mitte üksnes ilmikute seas, vaid üha enam on kiriku õpetuse ja traditsiooni kaitsmisesse haaratud terved piiskopkonnad, kohati isegi riiklik piiskoppide konverents, ehk kogu riigi territooriumil olevad katoliku piiskopid.
Selge ja ühemõttelise avaldusega on välja tulnud Kasahstani peapiiskop Tomash Peta ja abipiiskop Athanasius Schneider:
"Apostlite järeltulijatena ning ustavatena piiskopiks pühitsemisel antud pühalikule vandele "säilitada usuvaramu puhtuses ja terviklikkuses, vastavalt traditsioonile, mida järgitakse Kirikus alati ja igal pool alates apostlite ajast", me manitseme ja keelame preestritel ja usklikel Astana Püha Maarja peapiiskopkonnas võtta vastu või anda ükskõik mis vormis õnnistusi ebaregulaarses olukorras olevatele paaridele ning samasoolistele paaridele. On ütlematagi selge, et iga siiralt kahetsev patune, kellel on kindel kavatsus enam mitte patustada ning lõpetada oma avalikult patune olukord (näiteks kooselu väljaspool kanooniliselt kehtivat abielu, samast soost inimeste vaheline liit), võib vastu võtta õnnistuse," seisab avalduses.
Dokumenti kritiseerib ka kogu Ukraina katoliku piiskoppide konverents, öeldes, et loa andmine samasooliste paaride õnnistamiseks võib tunduda paljudele loa andmisena nende patusele suhtele. Endine Vatikani usudoktriini prefekt, kardinal Gerhard Müller nimetab samasooliste paaride õnnistamist jumalateotuseks.
Selles olukorras pöörduvad paljude siinsete katoliiklaste pilgud Eesti apostelliku administraatori, piiskop Philippe Jourdani poole. Kuidas käitub meie väike kirik siin Eestis? Kas piiskop ja tema alluvuses olevad preestrid on valmis õnnistama homopaare ja teisi mitteabielulises kooselus elavaid paare?
Ükskõik, mis juhtuks, on katoliiklasel lohutuseks teadmine, et tema usk ei ole tema oma. See pole ka mitte preestrite, piiskoppide ega isegi mitte paavsti oma, kes kõik on seatud usu ja traditsiooni hoidjateks, mitte omanikeks.
Usk on Jumala Isa arm, mis on antud Jeesuses Kristuses läbi Püha Vaimu apostlitele ja selle kaudu kogu kirikule ning armuna kingitud ka meile, kes me usume.
Katoliku usk on muutumatu. Seda ei saa meilt röövida mitte keegi. Isegi mitte Vatikan.