Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus leiab, et abielu kui terve ühiskonna ja inimsuhete alustala ümbermõtestamine on ohtlik eksperiment, mis muudab inimeseks olemist tervikuna, seda enam, et tegelik vajadus selle järele puudub. Tema hinnangul on sellised marksistlikud ideoloogiaid kaaperdanud meie avaliku ruumi ja poliitikute meeled.
Metropoliit Stefanus kirjutab, et avalikkuses tihti kasutatav termin "abieluvõrdsus" on ebaõnnestunud ja eksitav, sest praegugi kehtib ju abieluvõrdsus, mis võimaldab kõigil, kel pole erilisi takistusi, abielluda viisil, nagu seda aegade algusest on mõistetud.
"Ehkki on selge, et riik vaatleb abielu ennekõike juriidilisest küljest, ei saa kuidagi mööda ju ka selle olemusest ja mõistest inimeste teadvuses, mis hõlmab asja palju laiemalt. Muutes abielu õiguslikku tähendust tekitatakse ebakõla selle mõiste igipõlise ja enesestmõistetava sisuga," kirjutab metropoliit.
Ta selgitab, et apostlik-õigeusu kirik peab ühe naise ja ühe mehe vahelist kestvat abielu terve ühiskonna ja inimsuhete alustalaks: "Seejuures kuulub meie arusaamas abielu inimese olemuse juurde, olles seatud nõnda juba maailma loomisega. Veel enam, abielu peegeldab Jumala ja maailma, Kristuse ja kiriku ühendust."
Stefanuse sõnul on monogaamne mehe-naise abielu olnud valdav pea kõikides tuntud tsivilisatsioonides ning selle põhjalikum ümbermõtestamine on ohtlik eksperiment, mis muudaks inimeseks olemist tervikuna.
Kuigi metropoliit rõhutab, et inimene on loodud Jumala näo järgi, mistõttu peavad nad kõiki inimesi lugupidamist ja õiglast kohtlemist väärivaks, ei tähenda see aga kõigi eluviiside ega tegude heakskiitmist.
"Eriõigused mõnele vähemusele ei pruugi üldisi inimõigusi edendada. Võib ju eri tunnuste põhjal ühiskonnas leida pea lõpmatul hulgal vähemusrühmi, sest me kõik kuulume vähemalt mõnda vähemusse. Vajame piiri ohutu ja ohtliku, mõistliku ja ebamõistliku vahele ja arvame, et just abielu on üks selline institutsioon, mida ei tohiks muuta iga uue teooria või moe järgi."
Stefanus leiab, et kuna praktiline vajadus sooneutraalse "abielu" järgi puudub, saab seda käsitleda vaid püüdena kellegi enesetunnet rahuldada. Tema hinnangul aga paraku riivab abielumõiste ümbermõtestamine paljude teiste enesetunnet.
Ta hoiatab ka võimalike ohtude eest, mis kaasneksid samasooliste abielude seadustamisega. Nimelt võib see teiste riikide kogemuste põhjal avada järgmisena ukse näiteks soovahetuse laiendamisele üha noorematele, tuua endaga kaasa LGBTQIA2S+ ideoloogia või poliitika kritiseerijate vaigistamise ning süveneva ühekülgse seksuaalkasvatuse lastele.
"Kinnitused, et taolisi asju ei järgne, on väheusutavad pärast tõsiasja, et oleme jõudnud samasooliste abielu kehtestamine lävele hoolimata korduvatest alates 2014. aastal kuulda olnud kinnitustest, et seda plaanis ei ole. Lubadused, et kirikud võivad edaspidigi keelduda taoliste abielude registreerimisest või laulatamisest, pole samuti midagi, milles võiks kindel olla," leiab Stefanus.
Kirikupea toonitab, et meie põhiseaduses pole sätestatud riigikirikut ega -usku ning sealt ei leia viidet ka ühelegi muule kindlapiirilisele riiklikule ideoloogiale. Ometi tundub talle viimasel ajal, et osa end progressivistlikuks nimetavaid sotsiaalset õiglust lipukirjaks seadvaid juurtelt marksistlikke ideoloogiaid on otsekui kaaperdanud meie avaliku ruumi ja poliitikute meeled. "Peame seda ohtlikuks, sest olukord meenutab üha enam üht teist ühiskonnakorda, millesse me vist keegi naasta ei soovi," nendib ta.
"Usuline äärmuslus ja fanatism pälvivad nii ühiskonna kui ka enamiku kirikute põhjendatud hukkamõistu. Kuid kas need erinevadki nii väga ilmalikust fanatismist, mis paneb kiirustama ja kasutama ükskõik milliseid vahendeid, et mõnd õigeks peetavat seisukohta läbi suruda?" küsib metropoliit.
Ta on veendunud, et väga paljude kristlaste, aga ka elu tervemõistuslikku korraldust pooldavate mittekristlaste jaoks tähendaks abielu mõiste säärane moonutamine sügavat pettumust meie riigis.
Toimetas Martin Vaher