Adolf Hitler 1936. aastal Berliinis kõnet pidamas.

Poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on kõnesid peetud juba tsivilisatsiooni algusaegadest peale, kuid eriti laia ulatuse saavutasid need 20. sajandi esimesel poolel natsionaalsotsialistlikul Saksamaal.

Ajakirjanduse kõrval võibki üheks olulisemaks masside mõjutamise vahendiks pidada propagandakõnesid. Hitler hindas suulise kõne mõjujõudu ning eelistas seda kirjutatud tekstile. Ta on kirjutanud järgmist: “Jõud, mis on pannud liikuma ajaloo suurimad religioossed ja poliitilised liikumised, on suulise kõne maagiline jõud. Elanike massid saab allutada retoorikale rohkem kui ühelegi teisele jõule.”

Natsionaalsotsialistliku liikumise võimule pääsemine ning seejärel võimul püsimine on paljuski seletatav tähelepanuga, mida partei omistas oma loomisest peale nii suulisele kui kirjalikule propagandale. Nii Hitler kui Goebbels on ennast ajalukku jäädvustanud kui hiilgavad oraatorid, kes teadsid hästi, mida ja millal peab rahva usalduse võitmiseks rääkima ning millest tuleb vaikida.

Natside propagandapealik Joseph Goebbels.
Natside propagandapealik Joseph Goebbels.

Poliitilise võitluse algusaastatel ei läinud kõik kõnekoosolekud ilma probleemideta, sest publiku hulgas oli ka poliitilisi vastaseid, kes esitasid ebameeldivaid küsimusi või püüdsid koosolekut vahelehõigetega segada. Küsimustele püüdis Hitler alguses vastata, kuid hiljem visati vasturääkijad lihtsalt saalist välja. Tekkida võisid ka käsikähmlused, kuid tavaliselt kord taastati ning koosolek võis jätkuda. Kui alguses tagas korda politsei, siis saades aru, et selle mõju publikule ei ole hea, asutati erilised korrapidajate rühmad, kellest arenesid nn rünnakrühmad (Sturmabteilung, SA).

Kõnekoosolekute üheks olulisemaks teemaks, eriti enne Kolmanda Riigi tekkimist, oli eneseohverdus. Rõhutati, et natsionaalsotsialism ei saa alguses pakkuda kõiki hüvesid, need tuleb tööga välja teenida ning selleks peab iga üksikisik olema valmis end ohverdama.

Sarnaselt ajakirjanduse reeglitele olid natsionaalsotsialistidel ka kõnekoosolekute jaoks välja töötatud kindlad reeglid, mis pidid tagama sõnumi võimalikult efektiivse jõudmise publikuni. Nii jaotati koosolekud kolme rühma. Esiteks kinnised koosolekud, kus auditooriumis on valitud kuulajaskond. Nendele on kõige kergem kõneleda. Teiseks toodi eraldi välja avalikud koosolekud, kus kuulajaskonna koosseis on juhuslik. Kõnelejal on siin juba raskem, sest võimalik on opositsiooni kohalolu. Viimasena nimetati juhuslikke rahvakogunemisi, kus esinevad mitmed kõnelejad. Kasutatakse demagoogilisi võtteid ja eesmärgiks on peamiselt vastaste mustamine.

Oluline on natsionaalsotsialistide arvates ka auditooriumi vanuseline koosseis, sest vanemealisele, konservatiivsele kuulajaskonnale on raskem selgitusi anda. Samuti tuleb arvestada linna- ja maainimeste erinevusi. Linnas on auditoorium elavam, rohkem avatud uutele ideedele, maal seevastu kartlikum ja tuimem.

Hitleri seisukoht oli, et suurte rahvahulkade arusaamine on väga piiratud, nende intelligentsus väike, unustamisvõime aga määratu. Seepärast arvas ta õigeks propagandas piirduda vaid väheste väidetega, mida tuleb pidevalt korrata, et neid hakataks pidama vastuvaidlematuteks faktideks.

Adolf Hitler kõnet pidamas.
Adolf Hitler kõnet pidamas.

Tema arvates võis rahvale esitada ka suuri valesid, sest rahvas ei usu, et neile nii suurelt saab valetada. Samas rõhutati propagandakursustel, et inimestele tuleb alati kõnelda tõtt. Ka siis, kui tõde on väga kibe.

Oluline on mängida kuulajaskonna emotsioonidel. Näidata, et on olemas kindlad väärtused, millest ei taganeta.

Kõne võib olla varem ette valmistatud, kuid ka ette valmistamata, kohapeal improviseeritud. Algajatel soovitatakse kõne tekst üles kirjutada. Jutu võib maha lugeda, kuid sakslaste arvates ei ole see soovitatav, sest siis kaob kontakt auditooriumiga. Kõige efektiivsem on kõnelda vabalt ning kõige halvem on päheõpitud tekst, sest tähelepanu hajumise korral võib kergesti kaduda järg.

Kõne ülesehitusel soovitati järgmist mudelit. 1. Kõne adresseerimine – sissejuhatus, milles suunatakse kuulajate tähelepanu sellele, millest tahetakse rääkida. Oluline on kontakti loomine kuulajatega. 2. Kõne peaosa – teema arendamine, soovitus: mitte laiali valguda. Kõrvalkäike võib kasutada ainult peateema selgitamiseks. 3. Kõne lõpp, kokkuvõte, tugevad lõppakordid.

Natsionaalsotsialistide arvates on normaalse kõne pikkus 20–30 minutit, maksimaalselt üks tund. Kui teema on ulatuslikum, tuleb teha vaheaeg. Kõneleja peab tooma võrdlusi, need peavad olema olulised ja kooskõlas kõnega. Kõnelemise juures tuleb arvestada vahelehüüetega. Need võivad tulla nii pooldajate leerist kui ka vastastelt ning neid tuleb pareerida.

Teise maailmasõja ajal ei saavutanud propagandakõnede osatähtsus Eestis sellist ulatust nagu Saksamaal. Ometi toimusid ka siin mitmed kõnekoosolekud. Korraldati ka spetsiaalseid propaganda kursuseid, kus esinesid lektorid Saksamaalt.