Sporditarvete tootja Nike endine lepinguline töötaja kaebas ettevõtte kohtusse ja nõuab enese töö juures ahistamise eest 1,1 miljonit dollarit. Ahistamissüüdistuse taustaks on Nike'i kaastöötajate väidetav võimetus kasutada nn transsoolise isiku poole pöördumisel mittebinaarseid soolisi asesõnu.
Jazz Lyles on bioloogiline naine, kes peab ennast "transmaskuliinseks/mittebinaarseks" isikuks. Lyles on erialalt arvutiinsener, kes töötas mõnda aega Nike'i peakontoris Beavertonis Oregoni osariigis. Koos Nike'iga kaebas ta Multnomah maakonna ringkonnakohtusse ka oma otsese tööandja California ettevõtte Mainz Brady ja süüdistuseks on sooidentiteedipõhine diskrimineerimine, vahendab LifeSite News.
Lyles väidab, et ta nõudis kohe tööle asudes, et teda kutsutaks "nemad" või "nende" (they, them, their), kuid mitmete tööülesannete täitmise juures teda järjepidevalt nii Nike'i kui Mainz Brady töötajate poolt "väärsoostati". Väärsoostamise juhtumid ulatusid inimestest, kes ütlesid, et nende usk ei luba neil transsoolisi asesõnu kasutada kuni tervitusteni "tere tüdruk, kuidas läheb", mida Lyles peab mõnitamiseks.
Nn transsooline arvutiinsener väidetavalt rääkis oma pahameelest ülemustele, kuid need ei võtnud tema murede lahendamiseks midagi ette ja ta pidi lõpuks selle pärast jääma haiguspuhkusele ning lõpetama oma lepingulised tööd kodus töötades.
Süüdistuses seisab: "Nike'is valitses ametlikult teatavaks tehtud ahistamisjuhtumite eiramise muster ja praktika. Ahistamisjuhtumite uurimise ja korrigeerimise asemel süüdistati ahistatuid ja käsitleti neid kiusukottidena."
Nike'i kõneisik vastas süüdistustele umbmäärase deklaratsiooniga, et "ettevõtte on pühendunud erinevuste, kaasamise ja üksteise austamise kultuurile, milles igaüks saab edeneda ja jõuda tippu". Nike'i esindav advokaadibüroo Stoel Rives on märksa otsekohesem: "Lyles oli keskpärane lepinguline töötaja, kelle oskused olid piiratud … Lylesi süüdistustel pole mingit alust."
Varasemalt kaebas Lyles viidatud süüdistustega Nike'i peale Oregoni Tööjõu ja Tööstuse Büroole (Oregon Bureau of Labor & Industries).
Nike'i osakonnajuhataja Paddu Ramachandran, kelle alluvuses Lyles töötas, väidab: "Mitte keegi meist ei teadnud, milliseid asesõnu nemad nemade kohta eelistab".
Konservatiivse veebiväljaande Hot Air ajakirjanik Jazz Shaw kirjutab: "Lylesil on õigus ennast kutsuda nii kuidas talle pähe tuleb ja kanda töö juures selliseid riideid, mis talle meeldivad nii kaua, kui need ei lähe vastuollu ettevõtte normidega. Kuid mis saab tema endiste kaastöötajate, kellel on temast erinevad tõekspidamised, õigusest sõnavabadusele?"
"Inimestel on õigus öelda avalikult välja palju kurjemaid asju kui viidatud juhul. Jah, töökohal võib mõistlikkuse piires sõnavabadust piirata, kuid selles, mis ametiülesannete täitmist ei puuduta, on kohtud üldjuhul lähtunud põhimõttest, et sõnad ei tee kellelegi kahju sinnamaani, kui inimene just kuskil rahvast täis kinos ei kutsu teisi karjudes üksteist ära tapma."
Toimetas Karol Kallas