Repliik: inimene kui pseudoteema?

Sündimata lapse eluõigus on pseudoprobleem? Foto: Bigstockphoto

Meil tuleb tõsiselt selle üle järele mõelda, miks Jumalast lahti öelnud ja inimkonna maise õnne saavutamise sihiks seadnud revolutsioonilised režiimid suubuvad kiiresti terrorisse ja brutaalsesse vägivalda, kommenteerib Veiko Vihuri Postimehe juhtkirja, milles sündimata laste tapmist emaüsas nimetati pseudoteemaks. 

Eesti rahva jaoks on 25. märts kurb tähtpäev – märtsiküüditamise aastapäev. Pealegi täitub tänavu 70 aastat stalinliku režiimi poolt 1949. aastal toime pandud küüditamisest. See kohutav aktsioon on paraku vaid üks mastaapne kuritegu revolutsiooniliste režiimide kuritegude ahelas. Meil tuleb tõsiselt selle üle järele mõelda, miks Jumalast lahti öelnud ja inimkonna maise õnne saavutamise sihiks seadnud revolutsioonilised režiimid suubuvad kiiresti terrorisse ja brutaalsesse vägivalda.

Kristlaste jaoks on 25. märts aga rõõmupüha – Issanda kuulutamispüha, päev, mil ingel kuulutas Neitsi Maarjale, et temast saab inimsoo Päästja, Jumala Poja ema. Sel päeval ilmutatakse meile Jumala igavest ja muutumatut tahet – et kõik inimesed, Tema kätetöö, saaks Jeesus Kristuse läbi päästetud ja päriks igavese elu taevas.

Seda õõvastavam on lugeda Postimehe juhtkirja „Aitab pseudoteemadest!“, mis avaldati 24. märtsil, nende kahe vastandliku tähendusega tähtpäeva eelõhtul. Postimees teatab kõrgilt, et abort on pseudoteema, ja kõrvutab elupooldajate seisukohad religioosse totalitarismiga, millel ei tohiks enam tänapäeva ühiskonnas kohta olla:

„Imelik, et selline teema kerkis Eestis, mida peetakse läänemaailma kõige ilmalikumaks riigiks, ja selle tõi välja erakond, kes on end kuulutanud võõra religioosse totalitarismi vastu võitlejaks. See on kummaline, arvestades, et läänemaailma areng sai minevikus võimalikuks vaid tänu teise sallimatu, religioosse totalitarismi paine alt vabanemisele. Arusaamatu, miks meid üritatakse ajas tagasi paisata ning mille nimel seda tehakse.“

Postimehe juhtkiri on kirjutatud kõrge revolutsioonilise teadlikkusega – teatakse täpselt, mis on areng ja progress (sündimata laste tapmine, mida käsitatakse vabaduse ja õigusena) ja kes on vaenlane (tagurlik, sallimatu kristlus). Juhtkirjas tuleb kogu oma moraalses roiskumises esile revolutsioonilisele tungile omane dehumaniseerimine – teatud inimrühmade kuulutamine mitteinimesteks („Teaduslikust vaatenurgast ei ole embrüo inimene. … Eetilises plaanis ei kuulu embrüo saatuse üle otsustamine kellelegi teisele kui vanematele“).

Kommunistlikud režiimid suutsid maapealse paradiisi nimel hävitada kümneid ja kümneid miljoneid klassi- ja rahvavaenlasi; natsid hävitasid süstemaatiliselt neid, keda nad pidasid rassivaenlasteks või lihtsalt alaminimesteks. Hukatud või hukkumisele saadetud ohvrite täpset arvu teab ainult Jumal üksi. Kristlusest lahti öelnud lääne n-ö liberaalne ühiskond (nagu Postimees selle selgesti esile toob) on aga kuulutanud arenguks ja inimõiguseks kõige kaitsetumate inimeste mastaapse tapmise, mis on kahtlemata meie „vabaduse, võrdsuse ja vendluse“ ajastu kõige häbiväärsem ja tumedam külg.

Kõigi mainitud režiimide jaoks on inimelu vaatamata kõlavatele ideoloogilistele loosungitele pseudoteema. Jumala jaoks, kelle armastust kuulutab ja tunnistab ristiusk, ei ole inimene ja inimelu mitte iialgi pseudoteema, vaid Ta tegutseb iga loodud inimese pääsemise nimel.

Artikkel on algselt avaldatud portaalis Meie Kirik. 

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!