Portlandi meeleavaldaja põletamas Ameerika Ühendriikide lippu 01.08.2020. Foto: Scanpix

Meie poliiteliidiks pidav seltskond kiirustab näitama üles truualamlikkust sellele osale Ameerikale, kelle jaoks eksisteerivad demokraatiast vaid loosungid. „Lõhestatud" Ühendriikides on suures plaanis kaks Ameerikat: kodanike põhiõigusi ja vabadusi kaitsev ühiskond, mis kannab hoolt ühiskonna säilimise ja ülesehitamise eest, ning suuresti parasiteeriv pool, kellele oli nii mokkamööda demokraatide demagoogiline lubadus kahekordistada miinimumpalk. Millise Ameerikaga me siis kardame oma suhteid rikkuda, küsib Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.  

Kui keegi soovib hoida olukorda linnas või riigis pinge all, siis ei tohi ta hetkekski jääda puhkeseisundisse või jääda rahule saavutatuga. Kiievis korraldatud „maidani" ajal (president Janukovitši põgenemiseni viinud rahvarahutused) anti korrespondentide poolt teada, et aegajalt näib, nagu hakkaks olukord linnas rahunema, siis aga kostavad jälle plahvatused ning riigi julgeolekujõud peavad reageerima mässajate väljaastumisele.

Valitseva korra vastalistel on kaitsjate ees alati eelis, sest vaid mässajad teavad, kus antakse  järgmine hoop. Juhul muidugi, kui mässajate hulka ei ole salakuulajaid sokutatud. Näiteks bolševike 1924. aasta 1. detsembri mässu ajal oli punastel plaanis hõivata Sidepataljonis asuv autobaas, ent veebel Teär, kes oli sulandunud mingil moel riigikukutajate kilda, jõudis Sidepataljoni hoiatada ja üksus tõsteti relvile. Mässajad jäid ilma tehnikata ja mobiilsete vahenditeta. Ehk tänu sellele jäi nende ettevõtmine toppama, sest jäädi ootama sündmuste arengut.

Puht juhuslikult olid, näiteks, samal ajal Pihkvamaal ja Leningradi kubermangus välja kuulutatud kordusõppused. Neile ei jõudnud aga „kommunaarid" „töörahva" abipalvet saata. Teärile, muide, seda ööd „rahvas" ei andestatud. Ta oli üks esimesi, kes 1940. aasta suvel arreteeriti ja tema liigestest väljavenitatud, piinamisjälgedega laip leiti 1941. aasta sügisel peale Tallinna hõivamist Saksa vägede poolt Pirital asuvas pankur Scheeli villa hoovist teiste ohvrite hulgast.

Sellist pideva häireseisundi taktikat on kasutatud ka poliitilises võitluses. Poliitpomme on erinevaid – inforünnakud, valesüüdistused, „uuriva ajakirjanduse" ehk nuhkvara rakendamine poliitiliste oponentide eraeluliste seikade väljauurimiseks ja kasutamine nende mustamiseks või hävitamiseks. Siin on loomulikult eelisseisund neil, kelle käes on informatsioonivahendid.

USA suurimad „tõemeedia" väljaanded ja nende järel ka Soome, Eesti ja teiste maade meedia lõi president Donald Trumpist juba  2016. aasta valimiste ajal pildi kui debiilsest nartsissistist. Võit näis kindel. Juba jõuti trükkida ajakirju, mille kaanel figureeris valimised võitnud „president" Hillary Clinton.

Mõnitades presidendikandidaat Donald Trumpi ei kartnud Eesti toonased võimuerakonnad suhteid Ameerika Ühendriikidega rikkuda, sest Ameerika Ühendriigid olid siis ja on praegugi nende jaoks globalistik, nööretõmbav, Hillary ja Bideni taga seisev rahaeliit.

Praegu ei peljata Mart ja Martin Helme reljeefsete väljaütlemiste puhul rikkuda suhteid mitte Ameerika Ühendriikidega, vaid ikka selle globalistliku, nööresikutava rahaeliidiga, kes USA poliitilist elu suunavad neile vajalikesse ja kasulikesse rööbastesse.

Ma ei hakka kordama portaalis „Meie Kirik" edastatud ja selgitatud infot, mida kujutab endast see „grupp seltsimehi", kes on end riietanud valgust meenutava rüüga ja kelle ees on valmis põlvi ja kaela nõtkutama väga suur osa meie „rahvaesindajatest" ja end eesti rahva eliidiks pidavatest inimestest. Neid ei huvita, et sisuliselt varjavad humanismi kaunite loosungite taga oma saatanlikku olemust. Teisiti ei saagi nimetada kedagi, kes arendab ja edendab näiteks aborditööstust, üritades oma nägemust seadusandluse korrigeerimisega teha kohustuslikus oma riigis ja mujal maailmas. Seda ei tohi eirata. 

Võim on võimsaim narkootikum. Oleme näinud, kuidas Eestis teatud opositsioonierakond üritab oma puuõõnde meelitada ükskõik keda, peaasi, et see kindlustaks talle võimu ja võimaluse järjekordsed kümme miljonit pähklit talle sobivasse peidikusse panna. Pähkel on magus, pähkel on hea. Selle nimel võib kasvõi vaigistada oma südametunnistuse ja viskuda kohalikku „maidani."

Võidu saavutamiseks vastaste üle on valimistulemustega manipuleerimine osutunud erakordselt edukaks relvaks. Oravaõõnest toimetav ajakirjandus ei näe probleeme, et kellelegi sobivale poliitikule laekub keset pilkast ööd täpselt 6000 e-häält. Juhtub ka selliseid kurioosume, et mõni hooldekodu e-hääletab in corpore entusiastlikult ühe teatud kandidaadi poolt. Ja ikka öösel. Uneajast patriootlikult aega näpistades.

Võrreldes sellega, mis on kaalul Ühendriikides, on meie kodumaised tagahoovimängud mastaabilt mikroskoopilised. Meie tagahoovi jaoks on neil aga väga oluline tähtsus, sest küsimus on ühe väikerahva ellujäämises. Eestlastele on erinevalt soomlastest ka arusaadav, millega praegu on tegemist Ühendriikides, kui räägime valimiste võltsimisest ja võidu vargusest.

Soomlastel on raske mõista Trumpi ja vabariiklaste poolt tõstetud protestihäält, sest soomlased ei tea, mis on e-hääletus. Nad ei tea, mida tähendab valimistulemuste võltsimine. Viibisin ise ühes valimisjaoskonnas kohalike valimiste ajal – nägin kui ebameeldiv ja uskumatu oli selles konkreetses Helsinki jaoskonnas põlissoomlaste esindaja Jussi Halla-aho mäekõrguselt teisi ületav häältesaak. Hääletussedelid loeti veel kord üle ja punaroheliste esindaja kirjutas valust oiates protokolli õiged numbrid.

Kuidas on valimised kulgenud Ühendriikides? Mart Helme sõnul on valimispettuste arutamiseks kogunemas Michigani osariigi erakorraline kongress, üle 40 kongresmeni on esitanud justiitsministrile petitsiooni nõudmistega arutada valmispettusi ja üle Ühendriikide on valimispettuste kohta tehtud enam kui tuhat avaldust.

Kui Ühendriikides oleks kokku loetud seaduses määratud aja jooksul laekunud hääled, oleks Donald Trump võitnud valimised tulemusega 306 contra 232 häält „demokraatidele" (kasutan siin teadlikult jutumärke) ja valimiste võitja oleks välja kuulutatud juba 3. novembril.  Vaid hääletusurnidesse lastud ja seaduslikult antud eelvalimishääled on kontrollitavad. Kõik muud moodused on manipuleeritavad ja nendest on olnud ka juttu. Jurist Sidney Powelli kinnitusel on Bideni kasuks pandud hääletama surnud. Peale selle on avastatud vähemalt 450 000 hääletussedelit, mis on manipuleeritud. Ta mainib ka Dominion Voting System'i loodud häältelugemisprogrammi, mida kasutati 28 osariigis, sealhulgas Pennsylvanias, Michiganis, Wisconsinis, Nevadas, Georgias ja Arizonas. Trumpi juristil Rudy Gulianil olevat piisavalt tõendeid tõestamaks, et Biden on võitnud hauataguste häältega.

Räägitakse lõhestatud Ameerikast, mida hakatakse „parandama." Ühendriikides on kujunenud suures plaanis kaks Ameerikat: kodanike põhiõigusi ja vabadusi kaitsev ühiskond, mis kannab hoolt ühiskonna säilimise ja ülesehitamise eest, ning suuresti parasiteeriv pool, kellele oli nii mokkamööda demokraatide demagoogiline lubadus kahekordistada miinimumpalk.

Ühiskonna lõhestajad, mitte üksi USA-s, on löönud haavad oma ideoloogiarelvadega rahvaste ihudesse ja hingedesse ja pakuvad nüüd oma, ainuõigeid mooduseid selle silumiseks. Sisuliselt pakuvad nad tehingut, mille sõlmimisel nad lõpetavad rahva ihude ja hingede ründamise. Mõneks ajaks. 

On tõesti nii, et suur osa rahvast ei vaja ei Tõde ega Elu, vaid illusiooni ja muretut aelemist oma himudes, mida on hakatud inimõigusteks nimetama. Ja nad vajavad „onu Joe" suguseid, kelle võim võib neile osutada teeneid ja kellel nemad aitavad omakorda võimule pürgida. Millise Ameerikaga siis kardetakse oma suhteid rikkuda?