Me oleme väljunud demokraatia raamidest, erinevad erakonnad ei tegutse mitte üheskoos Eesti hüvanguks, vaid võitlevad omavahel. Ühed tahavad kaitsta veel allesjäänud Eestit, teised viivad hoogsalt ellu Eesti ärahävitamise plaani, kirjutab Malle Pärn.
Lääne ühiskonnad on tõugatud ideoloogilisse kodusõtta, poliitiline võitlus käib kahe diametraalselt erineva nägemuse vahel ühiskondlikust arenguteest – ja see on kompromissituse peamine põhjus poliitikas, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Isegi liberaalide hulgast tuleb mõistlikku kriitikat enda kohta.
Eesti rahval puudub hetkel ühendav ja mobiliseeriv idee.
Meil on praegu võimu enda kätte võtnud ilmselt kõige rumalam osa rahvast, kes ei oska selle võimuga midagi muud peale hakata, kui vaid rahvast aina rohkemate maksudega röövida ja oma välismaiseid käskijaid oma rahva rahaga nuumata, kirjutab Malle Pärn.
Kodanik peab olema valvas oma õiguste osas, sest demokraatia põhimõtted on juba ammu unustatud ja elame näilise õigluse ajastul.
Soome kõrgeima kohtu ilmselge ideoloogiline ülekohus Päivi Räsäneni suhtes on suure hädaohu märk, kirjutab Malle Pärn.
Kui kommunismitee lagunes ära kiiremini kui nõukogude asfalt talviste-kevadiste olude käes, kargasid parteifunktsionäärid uue Liidu valevasse purjepaati ja suunavad meid uuele õnnele.
Käskivast kõneviisist, millega kutsutakse vaatajaid või valijaid osalema, torkab silma tõsiasi, et kutsujad ise suhtuvad kutsutavatesse nagu kõntsa või loomakarja, keda sügavalt põlatakse ja halvustatakse, kirjutab Jüri Kotšinev.
Ükski Eesti probleemidest pole tekkinud ise, vaid need on kõik meie seniste valitsejate rumala ja vale tegutsemise õied ja viljad.
