Kolumn: ükskord on Eesti riik!
Eesti rahvas seisab taas küsimuse ees: kas olla moonakas või peremees?
Eesti rahvas seisab taas küsimuse ees: kas olla moonakas või peremees?
Kooseluseadusel ja teistel sarnastel propagandaüritustel pole midagi pistmist homoseksuaalide õiguste või eraelu kaitsmisega, vastupidi: geiagenda ja LGBT-liikumise agressiivne propaganda tirib homoseksuaalide eraelu eredasse rambivalgusse, kasutab neid poliitilise võimu saavutamiseks alatult ära ja tallab nad seejärel jalge alla, kirjutab Malle Pärn.
Eeldatavasti riikliku taustaga anonüümne blogi ei peaks avalikkusele pakkuma oma meediaanalüüsi enne, kui ennast lugejatele korralikult esitletakse ning oma taust ja eesmärgid lahti räägitakse.
Ajakirjandus ja meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.
Meil on aeg tõusta, sest tänane agressiivsest, kategoorilisest pealiskaudsusest ja hävitavast ideoloogiast kantud naiste marss on järjekordne eesti rahva ja selle elutöö näkku heidetud kinnas.
Eesti Päevalehe arvates püüavad populistid diskrediteerida demokraatliku ühiskonna institutsioone.
Igal rahval peab olema oma aristokraatia – see tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta, kirjutab Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Loodust ei ole võimalik puhastada ilma inimese vaimse maailma puhastamiseta.
Ma ei mõista ennast vabaks, demokraatlikuks riigiks nimetavat moodustist, mille kodanikud teda kardavad ja kes ässitab oma ketikoeri purema tema poliitikaga mittenõustuvaid inimesi, nendib Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Postimehe katset teha hoiatav näide kirikuõpetajast, kes puudutas jõuluõhtu jutluses aktuaalsete ohtude teemat, ei maksaks tähele panna, kui see poleks osa suundumusest lämmatada „progressiivsete väärtuste" läbisurumise nimel sõna- ja veendumusvabadus, tõdeb Veiko Vihuri algselt portaalis Meie Kirik ilmunud arvamusloos.