Kolumn: tänapäeva ajakirjanduse pahategudest
Ajakirjandus ja meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.
Ajakirjandus ja meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.
Meil on aeg tõusta, sest tänane agressiivsest, kategoorilisest pealiskaudsusest ja hävitavast ideoloogiast kantud naiste marss on järjekordne eesti rahva ja selle elutöö näkku heidetud kinnas.
Eesti Päevalehe arvates püüavad populistid diskrediteerida demokraatliku ühiskonna institutsioone.
Igal rahval peab olema oma aristokraatia – see tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta, kirjutab Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Loodust ei ole võimalik puhastada ilma inimese vaimse maailma puhastamiseta.
Ma ei mõista ennast vabaks, demokraatlikuks riigiks nimetavat moodustist, mille kodanikud teda kardavad ja kes ässitab oma ketikoeri purema tema poliitikaga mittenõustuvaid inimesi, nendib Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Postimehe katset teha hoiatav näide kirikuõpetajast, kes puudutas jõuluõhtu jutluses aktuaalsete ohtude teemat, ei maksaks tähele panna, kui see poleks osa suundumusest lämmatada „progressiivsete väärtuste" läbisurumise nimel sõna- ja veendumusvabadus, tõdeb Veiko Vihuri algselt portaalis Meie Kirik ilmunud arvamusloos.
Malle Pärn ütleb mõned sõnad meie brüsselikuulekale ladvikule, migrantofiilidest poliitikutele, "ksenofoobide" hurjutajatele ning normaalsete inimeste "rassistideks" sõimajatele.
Liberaalid koos oma mõttekaaslaste ja kaasajooksikutega on eliit, aga ülejäänud, kes ei taha elada nende düstoopilises narratiivis, on pööbel.
Kõik juhtumid, mis on seotud naiste, tütarde, laste seksuaalse ahistamisega on teadlik ja eesmärgipärane näkkusülitamine meile: „Te ei suuda kaitsta oma naisi ja tütreid.