“See oli mu beebi pea…” Kaheksa lugu naistelt, kes abortisid oma lapsed

Ema ja tütar. Foto: altanaka/Bigstockphoto.com

Meie ühiskonda pommitatakse pidevalt retoorikaga naiste “valikust” ning sellest, miks abort on vajalik. Võimendatult kõlavad aborti teinud naiste nagu Cecile Richardsi sõnumid sellest, kuivõrd õige see tegu oli. Kuid olgu kuidas on – kas nad siis suruvad oma tunded alla või valetavad –, abort pole iial õnnelik lõpp.

Abordi näol on tegu tahtliku tapmisega ning aborti teinud ema peab veetma oma ülejäänud elu teadmisega, et ta võttis oma lapselt elu. Miski ei too seda valu selgemini esile kui tavaliste emade sõnad, mida suured meediaväljaanded ignoreerivad.

Erinevalt Cecile Richardsist* pole neil naistel oma lugude jagamisest midagi võita. Nad loodavad vaid, et teised valivad elu.

Lori Nerad, organisatsiooni Women Exploited by Abortion endine president USAs:

“Kaks nädalat pärast aborti algasid mul sünnitusvalud. Vaarusin vannituppa. Ja seal, mees mu kõrval, tõin ma ilmale selle osa oma beebist, mida arst polnud välja võtnud. See oli mu beebi pea… Keset ööd ärkan ma üles ja mulle tundub, et kuulen oma beebit nutmas. Ja siiamaani näen ma õudusunenägusid, kus olen sunnitud vaatama, kuidas mu beebi mu silme all tükkideks rebitakse. Ma tunnen oma beebist puudust. Alati ärgates tahaks ma teda toita, süles hoida. Ja sellest ei rääkinud arst mulle sõnagi.”

Abby Johnson, organisatsiooni And Then There Were None asutaja:

“Ühel päeval autos küsis tütar (nagu välk selgest taevast), kas ta näeb kunagi Taevas oma õde ja venda. Ma küsisin, mida ta sellega mõtles… ausalt, ma lootsin, et ta ei räägi mu oma kahest abordist. Ta ütles, et ta teab, et mul oli kaks aborti, ning uuris, kas ta kohtub kunagi nende beebidega, sest “südames ma tunnen neist puudust.” Mul polnud aimu ka, et ma oma lastele sellise südamevalu edasi annan. Kui ma tegin need kaks aborti, ei mõelnud ma iial, kuidas see võiks teistele mõjuda. Ma ei mõelnud oma tulevaste laste peale. Ma poleks iial arvanud, et pean neile selgitama oma isekust. Mu abordid elavad edasi nii minu kui kahjuks ka nende südames.”

Ashley Granger, abikaasa, ema ja sonograafiatudeng:

“Nüüd, mil mu poeg on neljane, vaatan ma vahel ta ilusat nägu ning mõtlen, milline mu teine laps oleks välja näinud. Siiamaani näen ma unes, et hoian teda süles. Mul hakkab nii sügavalt kurb, kui ma mõtlen selle peale, et röövisin oma lapselt venna või õe. Võite ju küsida, et miks siis mitte katsuda täna uuesti rasedaks jääda ja talle vend või õde sünnitada? Loomulikult teeksin ma seda meeleldi, aga me oleme mehega juba kaks ja pool aastat kimpus sellega, et olen viljatu. Mulle ei tulnud pähegi, et ma ei saagi jääda rasedaks, siis kui ma tahan! Igal õhtul palub mu kallis poja endale Jumala käest venda või õde, ja iga kord kui ma neid südamlikke palveid kuulen, on mul nii valus selle pärast, mida ma tegin. Sest tagasi vaadates ei ole abort mingi kerge lahendus või viis probleemist vabaneda… Abort ise ongi probleem ja jätab endast jälje tulevastele põlvedele.”

Katrina Fernadez, katoliikliku ajakirja Patheos töötaja:

“Ma tapsin kaks oma lastest, röövisin oma vanematelt lapselapsed ning oma pojalt vennad-õed. Need abordid põhjustasid otseselt emakakaela puudulikkuse, mille tulemusel sündis enneaegselt teine poeg, kes suri aastal 2001 pärast nädala pikkust võitlust vastsündinute intensiivravis. Kannatused, mille ma endale ja teistele põhjustasin, on mõõtmatud, ning süütunne viis mind peaaegu enesetapu äärele. Igas mõttes olen ma üks argpüks.”

Addie Morfoot, ema ja kirjanik:

“Ross ikka armastab mulle öelda, et Annie on meie poja kaitseingel, kuid mind see mõte hirmutab. Tahan ma tõesti, et mu poja kaitsja oleks keegi, kellest ta oma ema loobus? Lõpetas ta eksistentsi enneaegselt? Küllap on ta kuri, pettunud ja kurb. Aga ma siis hoian ikka alles tütre ultraheli pilti ja Hallmarki “See on tüdruk!” kaarti, mille parim sõbranna mulle saatis. Ja jõuluehet, kuhu on graveeritud Annie eeldatav sünnipäev. Vanemad andsid selle mulle nädalal, kui teada sain, et olin rasedaks jäänud. Need kõik on mul kapis luku taga, kaugel eemal poja magamistoast. […] Aga Annie käib ikka minuga kaasas. Kui see sünnikuupäev taas kätte jõuab, või kui me poeg kõvasti köhib, või kui mu õele väike tütar sündis – siis mõtlen ma Annie peale. Ja üks kord aastas – tema sünnipäeval – lasen ma pisaratel voolata. Ma mõtlen sellele, mis tunne oleks teda süles hoida. Ja siis ma palun, et ta saaks aru, et ma tegin, mis minu arust oli tema jaoks parim.”

Beatrice Fedor, kampaania Silent No More liige:

“Ma lasin oma beebi veega potist alla ja see oli kohutav. Ja diplomit saada see mind ei aidanud. Üheksateist aastat hiljem pole mul ikka veel kraadi. […] Seitse aastat hiljem jäin ma taas rasedaks. Lapse isa oli minust kaks korda vanem ja ta oli mu vastu vägivaldne. Abort oli siis kiire väljapääs, et ennast ja last vägivallatseja eest kaitsta. Ma siis läksin sinna kliinikusse ja olin väga ähmi täis. Mind pandi magama. Ärgates olid mul jalad puha verega koos ja ma puhkesin nutma ja olin lohutamatu. Ma vajusin üha sügavamale ja sügavamale depressiooni ja pähe tulid enesetapumõtted.

Siis ma sain kokku oma mehega ja tema tõi mu ellu Jumala, aga mul oli ikkagi veel valus. Kui ma meie esimese lapsega rasedaks jäin, kerkisid mu abordid taas pinnale ja süütunne oli lämmatav. Ma läksin nõustaja juurde ja hakkasin tervenema. Hiljem käisin ma Rachel’s Vineyardi laagris ning suutsin lõpuks ometi endale andeks anda ja rahu leida. Abort tõotas mulle vabadust kahest kriisiolukorrast, kuid selle asemel peaaegu hävitas mu. Aga kõikide jaoks on valust hoolimata lootust ning seepärast ei ole ma enam vait (Silent No More).”

Jewels Green, endine abordikliiniku töötaja ja avalik kõneleja:

“[…] 6. jaanuaril 1989. aastal tegin ma üheksa ja poole nädala pealt abordi. See peaaegu võttis mu elu. Ei, mitte kirurgiline protseduur, vaid psühholoogilised järelmõjud. Pärast aborti üritasin ma kolm korda enesetappu ja lõpetasin haiglas noorte psühhiaatriapalatis, kus ma kuu aega taastusin. […] Autoklaavis töötades nägin ma oma kadunud last igas aborditud beebiosade purgis. Ühel öösel pärast tööd autoklaavis olid mul nii õudsed luupainajad, et ma läksin ja sain kokku kliiniku direktoriga, et oma tunnetest rääkida. Ta oli väga mõistev, avatud ja aus ning ta ütles mulle, et “me lõpetame siin elu. Ilma ilustamata.””

Brice Griffin, Charlotte’i naistekeskuse asutaja

“Pärast [abordijärgset] uinakut tormasin ma kohe baaridesse tagasi. Tol ööl ei piisanuks vist kogu Washingtoni viskist, et mind rahustada. Ja nii iga õhtu, mitu kuud jutti. Kui ma hommikul pärast aborti ärkasin, küsis Brian, kuidas ma magasin. Ma ütlesin: “Nagu beebi.” Tema ütles: “Nagu beebitapja, tahad sa öelda?!” […] Mitu kuud pärast seda ei teadnud ma muud kui vaid seda, et tahtsin surra. Surm tundus ainsa kindla viisina pääseda sellest kohutavast sügavikust, mis mu hinge oli tekkinud. Ma janunesin abi järele. Ma karjusin appi. Aga ainult enda sees. Kuidas võinuks ma tunnistada, mida olin teinud? Nii ma siis surusin selle alla. Keegi ei tohtinud sellest teada saada. Keegi teine ei tohtinud mind nii karmilt hukka mõista, kui ma ise seda juba tegin.

Kuidagi kakerdasin ma nii veel mitu aastat, tundes end vahel õnneliku ja vahel hukkamõistetuna. Ühel päeval jooksmas käies kuulasin ma isa Larry Richardsi jutlust pattude tunnistamisest. Ta ütles (möödaminnes), et “kui sa oled aborti teinud, tunnista see üles. Su laps palvetab su pärast Taevas.” Ma hakkasin kontrollimatult nutma ning jooksin koju ja leppisin kohe oma kalli preestriga kokku, et tulen pihile. Pihitoolis istudes olin ma kindel, et nüüd tabab mind küll välk. Seal ma siis nüüd istusin ning tunnistasin üles kõige hullema patu üldse, mõrva. Mu kallis preester naeratas, andis mulle paki salvrätte ja ütles: “Jumal on nii õnnelik, et sa tulid. Sa saad andeks, aga sa vajad tervenemist.” Siis ta rääkis mulle Rachel’s Vineyardist, et see on selline teenistus, kus aidatakse naistel abordist terveneda.”

Need on vaid kaheksa naist, kes rääkisid, mis nendega pärast aborti sündis. Elu täis valu ja kahetsust. Elu täis igatsust lapse järele, keda nad iial sülle võtta ei saa. Aastast aastasse jõuavad kätte kuupäevad, mil laps ilmavalgust oleks näinud. Jälle järgneb aasta jagu kahetsust. Abort ei ole ühe päeva asi. See kestab eluaja.

Artikkel ilmus portaalis LifeSiteNews.

* Cecile Richards on USA aborditööstuse lipulaeva Planned Parenthood juht 

Noore slovakkia kunstniku Martin Hudáčeki loodud skulptuur nimega "Mälestusmärk sündimata lastele". Skulptuur sai loodud väljendamaks andestuse sõnumit, mis lähtub Temast, kes on surnud ristil kõigi inimeste eest. Foto: LifeSiteNews.com
Noore slovakkia kunstniku Martin Hudáčeki loodud skulptuur nimega “Mälestusmärk sündimata lastele”. Skulptuur sai loodud väljendamaks andestuse sõnumit, mis lähtub Temast, kes on surnud ristil kõigi inimeste eest. Foto: LifeSiteNews.com

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA