Viru-Nigula tuulepark. Foto: Scanpix

Meie silme all juurutatakse ametnike suvaõigust, millele tuleb allutada kõik, iseäranis põhiseadus, leiab Harry Raudvere Ida-Virumaa tuuleparkide näitel.

Käesoleva aasta 10. aprilli tuleb pidada Eesti õigusruumis murrangulise tähtsusega kuupäevaks. Sellel päeval üllatas Eesti kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu avalikkust uudisega, milles teatas, et kui arendajad tahavad Ida-Virumaale tuuleparke rajada, siis lähtub riik eeldusest, et kogu täiendava kulu tuuleparkide mõju korvamiseks riigi seiresüsteemile katavad tuuleparkide arendajad.

Lihtkodanikuna hakkab õudne, kui mõelda, milliste teadmisega ja ettevalmistusega inimesed juhivad Eesti riigi võimalikku kaitsetegevust ja milliseid juriidilisi lahendeid võiks tavakodanikele käru keeramiseks sellest pretsedendist välja arendada!

Miks ma nii ütlen? Eks ikka sellepärast, et mitmed tuulepargid on saanud eelneva tegevuse käigus kaitseministeeriumi kooskõlastuse ehk riikliku loa oma kavatsustele ja on alustanud töödega, tehes suuri väljaminekuid.

Kui riigil tekib üleöö probleeme nii radarite kui ka raadioluurega, siis ei ole see arendajate mure, vaid otseselt riigi küsimus, mis on tingitud kaitseministeeriumi ametnike küündimatusest oma tööga hakkama saada. Teema puudutab valusalt korporatiivse ühiskonna korrumpeerunud ametkondade omavahelisi suhteid, millest tavatsetakse vaikida ning kõiki, kes julgevad selle kohta sõna võtta või välja astuda, neid ootavad ees ametkondade kius ja kogunisti repressioonid. Aidu ja Tootsi tuulepargi saaga on elavaks näiteks nii ametiasutuste kui ka "sõltumatu" kohtuvõimu koostööst.

Kui Ida-Virumaal olevad ja plaanitavad tuulepargid ohustaks tõeliselt riigi julgeolekut ning lähtudes Kaitseministeeriumi põhjendustest, siis tuleks esmajärjekorras demonteerida Narva tuhaväljadel asuv suur Eesti Energiale kuuluv tuulepark, sest rohkem Venemaa piiri poole ei olegi võimalik tuuleparki rajada. Eesti Energiale kuuluv tuulepark aga ei segavat ei radarit ega raadioluuret!

Vaatame nüüd Oidsalu mõttearendust praktilise poole pealt. Kujutage endale ette olukorda, kus mõne maantee ehitamise käigus on vaja kasutada eraomandis olevaid maid. Koostatakse planeering ning hakatakse ehitustegevusega pihta.

Ja nüüd sekkub "riigi huvides" Oidsalu sugune ametnik ja koputab maaomanike ustele, teatades, et riigil ei ole tee ehitamiseks piisavalt raha ja kuna tee kulgeb ikkagi üle omaniku maa, siis on maaomanik kohustatud tema maale planeeritud tee ehituse ka ise kinni maksma. Ning tulevikus tuleb ka teehooldusega seotud kulud riigile hüvitada. Ja kui see vaene maaomanik käsule ei allu – siis koligu oma kulu ja kirjadega mujale!

Tundub absurdne aga just sellise juriidilise nonsensiga on tuulepargi arendajate juures teinud algust kaitseministeerium, või siis ikkagi riik. Ja ega siis pisemad poisid kohtadel taha maha jääda. Ka meie oma Saaremaal plaanib uus vallavalitsus lähiajal hakata paljude eratee omanikega samalaadset poliitikat ajama.

Meie silme all on sundjuurutamisel "uusõiguslik kord" ehk ametnike suvaõigus, mis tekib üldjuhul mõne ametniku peas ning oma positsiooni ja parteituge kasutades peab ta oma luulu ainuõigeks valitsemisviisiks, millele tuleb allutada kõik senine seaduspärane, iseäranis põhiseadus.

Ega keegi ei vaidle vastu riigi kaitsevõime tähtsusele, aga see, mis on riigi huvides võiks ka rahva huvisid arvestada. Sellise õigusliku nonsensiga leppides kinnistame oma riigis uusorjandusliku korra, sest ühiskonnaliikmete hulgas on vähe neid, kes jaksavad seadusest tulenevate õiguste eest seista ning astuda vastu nomenklatuursele, et mitte öelda türanniseerijate ülekohtule. Kõik see mõjub ka kaitsevõimelise raua juurde kuuluvale kaitsetahtele. Miks peaks keegi tahtma kaitsta seda, kes tal päevast-päeva ikka rohkem hapnikku kinni keerab?

Kohe kangesti meenuvad read võltsinguks tunnistatud "Siioni tarkade protokollidest", mis sobivad siia nagu ubin urruauku:

"Kord pannakse maksma, küll vägivallaga, aga siiski. Me suudame tõestada, et oleme heategijad, kes toovad killustatud inimkonnale tagasi tõelise heaolu ja isikuvabaduse ning lasevad inimestel neid rahus ja väärikalt nautida. Muidugi vaid tingimusel, et täidetakse meie seadusi.

Me selgitame ühtlasi, et vabadus ei põhine omavolil ja hoolimatusel, nagu jõud ja väärikus ei seisne igaühe õiguses kuulutada selliseid hävitavaid põhimõtteid, nagu südametunnistuse vabadus, võrdsus ja muid sääraseid õigusi; et isikuvabadus ei seisne sugugi õiguses ärritada ennast ja teisi metsikute kõnede peale kokku jooksnud inimeste ees. Tõeline vabadus on sellise isiku puutumatus, kes ausalt ja täpselt täidab kõiki meie poolt kehtestatud ühiselu reegleid. Isiku väärikus ei seisne minakeskses jampsimises vaid oma kohustuste ja õiguste teadmises."

Olla kuulekas ori.

Kas selline saabki olema Eesti tõeline tulevik? Ma ei ole nõus ning usun et koos minuga ei ole nõus ka rõhuv enamus eestimaalastest.

Kiri rahandusministrile