Konservatiivide edu üheks võtmeks on edu infosõja tandril. Vastase narratiivi ei tohi lasta endale peale suruda ja selle aktsepteerimine ühiskondlikus diskursuses ei tule kõne allagi. Konservatiivid ei seisa uue ideoloogia eest, vaid neile on lähedased traditsioonilised väärtused, rahvusriik, kristlikud traditsioonid, leiab Veiko Vihuri.

Möödunud nädalal astus lääs oma sisemises ideoloogilises konfliktis faasi, kus praeguse poliitilise peavoolu jaoks ebameeldiv kanal (Infowars) kõrvaldati peamistest sotsiaalmeediavõrgustikest. Sõnavabadus trambiti maha toore tsensuuriga, mida õigustatakse vajadusega teha lõpp diskrimineerimisele ja vaenuõhutamisele (rahvasuus: vihakõnele). Sellega anti ühtlasi selge sõnum ühismeedia kasutajatele: julgesime seda teha Alex Jonesi ja tema Infowarsiga, ja teeme seda samuti teiega, kui te ei alistu meie arusaamale sõnavabadusest.

Meil Eestis on konservatiivsete, rahvuslike ja antiglobalistlike vaadetega Facebooki-kasutajad märganud, kuidas alates juuli keskpaigast on mainitud ühismeediaplatvorm “vihakõnega” võitlemise ettekäändel asunud eemaldama nende postitusi ning karistama postitamise piiramise abil. Objektiivi toimetuse liige ja SAPTK juht Varro Vooglaid sai koguni 30-päevase postitamise keelu põhjusel, mis on täielikus vastuolus terve mõistusega.

Milline peaks olema konservatiivide vastureaktsioon? Esiteks: oma seisukohtade levitamisel ja kaitsmisel tuleks kasutada kõiki käepäraseid vahendeid, ka sotsiaalmeediaplatvorme, teades, et suur osa neist kuulub vastaspoolele ja on mõeldud selleks, et ellu viia liberaalide ettekujutust ühiskonnast. Vaenlase relvade enda kasuks pööramine on iidne võte. Facebook ja teised tehnoloogiahiiud on seda taibanud ning just sellepärast nad ongi paanikasse sattunult hakanud piirama konservatiivide ja parempoolsete sõnumeid, kuid neile saab omakorda vastu astuda paindlikkuse ja leidlikkusega.

Sotsiaalmeedias toimuvast on siiski palju olulisem see, mis laiemas plaanis ühiskonnas aset leiab. Infosõda ei piirdu teise poole sõnumite levitamise takistamisega ja oponentide suu sulgemisega – sellel võib olla isegi vastupidine mõju –, vaid seisneb eeskätt oma nägemuse, oma narratiivi pealesurumises ja kehtestamises.

Brexitist, Trumpist ja “populistide” edust toibuv peavool on esitanud avalikkusele uskumiseks narratiivi, mille kohaselt tahavad Venemaa poolt toetatud ja oma võimalust haistvad populistlikud ja äärmuslikud jõud läänes lammutada vaevaga üles ehitatud liberaalse demokraatia ning suunata ühiskonna autoritaarsuse ja suletuse teele. Nad peibutavat valijaid lihtsate, populistlike lahendustega, hirmutavat ja valetavat, levitavat võltsuudiseid jne. Seda baasnarratiivi kedratakse meedias ja ühiskondlikus arutelus ning kinnistatakse loengute, konverentside ja publikatsioonide kaudu akadeemilistes ringkondades.

Tsiteerin õpetliku näitena hiljuti silma jäänud ühe kirikliku (!) konverentsi dokumenti, mis kannab kõlavat pealkirja “Kirikud õigluse eest seisjate ja populismi vastastena – rahvusvahelise suurkonverentsi ametlik kokkuvõte ja avaldus” ja kus muuhulgas öeldakse järgmist:

“Väljatõrjuvat populismi võib mõista nii demokraatia kriisi ja ebaõiglaste majandussüsteemide sümptomina kui sellele kriisile kaasa aitava tegurina. Iseäranis Euroopas ja USA-s, kuigi mitte üksnes seal, ohustavad etnonatsionalistikud populistlikud liikumised demokraatlike põhimõtete funktsioneerimist ühiskonnas ning need arengud ähvardavad avaldada mõju ka maailma teistele piirkondadele.

Väljatõrjuvad populistlikud liikumised kasutavad demokraatlikke protsesse ära selleks, et õõnestada ja hävitada olulisi eelduseid ja väärtuseid, millele demokraatia tugineb: ausus, siirus, vastutustunne, austus teise vastu, kompromiss jne. Seal, kus vihakõne, valeuudised ja pealiskaudse propaganda meetodid pääsevad poliitilise diskursuse keskmesse, kitseneb olulisel määral soliidse ja tõsiseltvõetava demokraatliku läbirääkimise ruum.”

Nagu näeme, esinevad neis kahes lõigus pea kõik mainitud narratiivi komponendid. Pole kahtlust, et teksti koostajad asju just nii näevadki ning on täis indu anda oma panus võitlusesse etnonatsionalistlike populistlike jõudude vastu. See meenutab natuke “rahuvõitlust”, milleks Nõukogude Liidus režiim kirikutegelasi sundis. Ainus erinevus on, et nüüd tehakse seda lääne kirikutes vabatahtlikult, veendumustest tulenevalt.

Nagu öeldud, on küsimus oma narratiivi, oma nägemuse kehtestamises. Konservatiivid ei võitle mingi uue ideoloogia või uue maailmakorra eest. Neile on lähedased traditsioonilised väärtused, rahvusriik, kristlikud traditsioonid jne. Just need asjad on praeguse peavoolu rünnaku all, olles kuulutatud ebalegitiimseks, tagurlikuks, väljasuremisele määratuks. Praegu poliitikas, meedias, haridussüsteemis ja mujal ühiskonnas domineerivad jõud peavad lääne kultuuri hävitamiseks tõelist hübriidsõda, kasutades kultuuri baasmõistete ja -kontseptsioonide lammutamiseks ideoloogilist ümberkujundamist ning ühiskonna etnilis-rahvusliku identiteedi muutmiseks massilist sisserännet. Selles on nad olnud edukad, kuigi nüüd on nad viimaks ometi kohanud tugevamat vastupanu.

Konservatiivide edu üheks võtmeks on edu infosõja tandril. Vastase narratiivi ei tohi lasta endale peale suruda ja selle aktsepteerimine ühiskondlikus diskursuses ei tule kõne allagi. Kui “populiste” kujutatakse ohuna demokraatiale ja liberaalsetele vabadustele, siis tegelikkuses on ju asi vastupidine: just vastaspool piirab sõnavabadust, õigustades seda võitlusega diskrimineerimise ja vaenuõhutamise vastu, aga tegelikult soovides suukorvistada oma poliitilisi vastaseid. Just vastaspool püüab kehtestada ideoloogilist diktatuuri, põhjendades seda inimõiguste ja liberaalsete vabaduste edendamise ja kaitsmisega, ning represseerib teisitimõtlejaid või lihtsalt inimesi, kes söandavad oma veendumuste juurde jääda. Ka populistiks või Vene mõjuagendiks tembeldamine on osa poliitilisest võitlusest ning kujutab endast katset võtta oma oponentidelt legitiimsus.

Kuid just seda tuleks teha nende endiga, ja mitte lihtsalt poliitilise võitluse või lihtlabase kättemaksu võttena, vaid eeskätt seetõttu, et neil ei saagi olla mingit legitiimsust. See, mida nad esindavad, propageerivad ja kehtestada püüavad, on valelik, ebamoraalne ning karjuvas vastuolus kõige sellega, mis moodustab meie kui Euroopa rahvaste ja kristlaste identiteedi. Kõik see, mida meile on esitletud kui liberaalset demokraatiat, on osutunud täielikuks farsiks. Meid on tehtud statistideks gigantses lammutusprotsessis, mille eesmärgiks on muuta igaveseks meie kultuur ja identiteet.

Seega ei ole küsimus pelgalt poliitiliste ideede võitluses, vaid kõige põhilisemas: Euroopa ja lääne, nagu me seda tunneme ja sellest hoolime, kestmajäämises.

Päisefotol: antifašist silmitsi Trumpi toetajaga (Scanpix)

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!