Riigikogusse pürgijailt tuleks nõuda asjatundlikkuse tõestamist ja organisatsiooniliste sidemete avalikustamist

Illustratsiooni pilt: twinsterphoto/Bigstockphoto.com

Kõigilt inimestelt, kes soovivad kandideerida rahvaesindajaks ja asuda tööle riigikogu liikmena, tuleks nõuda selleks tööks elementaarselt vajaliku kompetentsuse tõestamist ja ka oma organisatsiooniliste sidemete avalikustamist, kirjutab Varro Vooglaid.

Riigikogu valimiste lähenedes küsivad paljud inimesed jälle, kellele oma hääl anda või kas seda üldse teha. Peagi panevad erakonnad välja oma valimisnimekirjad, kus on varem kandideerinud isikute kõrval ka palju uusi nimesid.

Et valijad saaksid langetada informeeritud valiku, on demokraatia ideaalist lähtudes ilmselgelt vajalik, et kandideerivate isikute kohta oleks avalikult teada, kes nad on ning milliste põhimõtete ja huvide eest nad seisavad. Riigikogu valimised ei tohiks olla koht, kus kodanikud peavad piltlikult öeldes põrsast kotis ostma.

Sellepärast on esiteks tarvis, et riigikogu valimistel kandideerivad isikud ei varjaks oma tõekspidamisi, vaid ütleks ausalt ja sirgjooneliselt välja, millised on nende vaated riigi- ja ühiskonnaelu seisukohast olulistes küsimustes, sealhulgas ka nendes, mis on tekitanud vastuolusid.

Riigikogu valimised ei tohiks olla koht, kus kodanikud peavad piltlikult öeldes põrsast kotis ostma.

Näiteks tuleks avalikkusele teada anda, millised on kandidaadi seisukohad seoses Rail Balticu projektiga, Euroopa Liitu ja NATO-sse kuulumise tingimustega, immigratsiooni- ja rahvastikupoliitikaga, kooseluseaduse ja nn homoabielu seadustamisega, presidendi otsevalimiste ja rahvaalgatuse taastamisega, parteide riikliku rahastamisega, raiepoliitikaga, maksude tõstmisega ning muude teravamaid lahkarvamusi kaasa toonud küsimustega.

Selleks, et kandideerivate isikute seisukohad oleks kergesti leitavad, analüüsitavad ja võrreldavad, võiks need olla koondatud kesksesse andmebaasi näiteks Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel, kus valijad saaks nendega tutvuda ja ka täiendavaid küsimusi esitada.

Teiseks on valijatel vastutustundliku valiku langetamiseks vaja kinnitust selle kohta, et rahvaesindajaks pürgivatel isikutel on piisav ettevalmistus tööks riigikogus. Seetõttu peaks kandidaadid tõestama avalikkusele oma elementaarset kompetentsust riigikogu liikmena töötamiseks.

Niisugust olukorda, kus praktiliselt igal vähegi vastutust kätkeval ametikohal töötamiseks tuleb eelnevalt tõestada oma asjatundlikkust – olgu jutt arstidest, õpetajatest, orkestrantidest, bussijuhtidest, elektrikutest või ehitajatest –, aga eelduslikult eriti suurt vastust kätkeval seadusandja positsioonil võib tegutseda ilma igasuguse kompetentsuseta, ei saa pidada normaalseks. Samuti ei saa sellise sõna otseses mõttes absurdse olukorra jätkumisel loota riigijuhtimise kvaliteedi paranemisele.

Niisiis võiks kehtestada nõude, et oma kandidatuuri saavad üles seada vaid need, kes on eelnevalt edukalt läbinud kandidaatide minimaalse vajaliku kompetentsuse kontrollimiseks mõeldud eksami.

Niisiis võiks kehtestada nõude, et oma kandidatuuri saavad üles seada vaid need, kes on eelnevalt edukalt läbinud kandidaatide minimaalse vajaliku kompetentsuse kontrollimiseks mõeldud eksami. Sama nõue peaks kehtima ka valitsuse liikme koha taotlejaile ja eksamite tulemused tuleks avalikustada.

Kõnealusel eksamil võiks kontrollida teadmisi Eesti põhiseadusliku korra, õigussüsteemi ülesehituse ja toimimise loogika, riigikogu kodu- ja töökorra, Euroopa Liidu õiguse ja ülesehituse, Eesti- ja Euroopa ajaloo, eetika, poliitilise filosoofia, majanduse, rahanduse ja muude riigi- ja ühiskonnakorralduse seisukohast oluliste valdkondade kohta.

See peaks aitama tagada, et riigikogusse pääsemine ei sõltu üksnes kohast parteilises hierarhias, rahakoti paksusest, isiku tuntusest, agarusest ja sarmist ning reklaamikampaania tõhususest.

Kolmandaks on informeeritud valiku langetamiseks vaja olla teadlik ka kandidaatide laiemast taustast, et saada aimu, milliste organisatsioonide ja muude huvigruppidega nad on seotud ning milliseid huve nad võivad seega esindada.

Selleks peaks kõik riigikogusse või muule valitavale ametikohale pürgivad isikud deklareerima avalikult ja ilma eranditeta, millistesse formaalsetesse või informaalsetesse ühendustesse nad kuuluvad. Olukord, kus inimesed pakuvad end teistele esindajaks ja juhiks, aga samal ajal vaikivad maha oma kuulumise sala- või avalikult tegutsevatesse ühingutesse, on fundamentaalselt ebaaus ja sellisena lihtsalt väär.

Loomulikult on igaühel õigus kuuluda ühingutesse. Teisalt on aga avalikkusel õigus teada, millistesse ühingutesse poliitilistele positsioonidele kandideerivad või juba neil tegutsevad isikud kuuluvad.

Loomulikult on igaühel õigus kuuluda ühingutesse. Teisalt on aga avalikkusel õigus teada, millistesse ühingutesse poliitilistele positsioonidele kandideerivad või juba neil tegutsevad isikud kuuluvad. Avaliku ameti pidamine peaks iseenesest mõistetavalt eeldama oma tausta avalikustamist.

Seega, just nagu teatud avalikel ametikohtadel nõutakse majanduslike huvide deklaratsiooni esitamist, peaks ka juba neile kohtadele pürgijatelt nõudma oma organisatsioonilise kuuluvuse avalikustamist ja neil ametikohtadel olles uute organisatsiooniliste sidemete loomist.

Raske on näha põhjust, miks neid kolme punkti ei peaks Eesti poliitilises süsteemis suurema kompetentsuse ja läbipaistvuse saavutamiseks ning demokraatia ideaali teostamiseks arvesse võtma. Kuigi, tõsi, kindlasti on esitatud ettepanekute vastu need, kes on otseselt huvitatud töötamisest poliitilistel ametikohtadel omamata selleks elementaarseidki sisulisi eeldusi ja soovimata oma organisatsioonilisi sidemeid paljastada.

Kui tahta teha Eesti Vabariigile tema väljakuulutamise sajandaks aastapäevaks reaalselt väärikas kingitus, siis kahtlemata oleks nimetatud ettepanekute elluviimine selleks suurepärane võimalus. Seejuures pole raske esitatud ettepanekuid ellu viia. Küsimus on vaid selles, kas võimulolijatel on soovi reformida poliitilist süsteemi viisil, et see vastaks paremini demokraatia, asjatundlikkuse ja läbipaistvuse ideaalidele.

Artikkel avaldati algselt ERR-i portaalis. Postimees lükkas aga loo tagasi, sest selle avaldamiseks polevat lehes ruumi, olgugi et tekst on oluliselt lühem kui paljud igapäevaselt Postimehes avaldatud arvamuslood.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.