Lugeja kirjutab: kas rahvuslik-konservatiivsed poliitikud peaksid andma intervjuud kartelliajakirjandusele?
Eesti ajakirjandus on kaaperdatud ja muudetud jätkusuutlikku eluhoiakut vaenavaks.
Eesti ajakirjandus on kaaperdatud ja muudetud jätkusuutlikku eluhoiakut vaenavaks.
Täna on justkui kohustuslik omada seisukohta peaaegu kõiges.
"Liberaalses demokraatias" ei ole Pavlik Morozovi eeskuju kuhugi kadunud.
Liberaalse peavoolumeedia täielik huvipuudus selle vastu, kes esitavad Eestis Facebookile konservatiivide vastu massiliselt valekaebusi, annab tunnistust, et tegelikult meediat sõnavabadus ei huvita ning et see on taandatud paljuski vabaduseks väljendada n-ö poliitiliselt korrektseid seisukohti, kirjutab Varro Vooglaid.
Ohtra positiivse kommunikatsiooni fanfaarihelide saatel avalikkuse ette astunud "uus poliitiline jõud" Eesti 200 ei paku ootuspäraselt mitte midagi uut – ikka sedasama neoliberaalset majandusmudelit, liberaalseid väärtusi ja internatsionaalset Eestit ehk senise liberaalse-kosmopoliitse kursi peenhäälestamist, leiab Objektiivi toimetus.
Briti poliitvangi Tommy Robinsoni kaasusest kollektiivselt vaikinud Eesti peavoolumeedia tõestas ühe juhtumiga laiemalt, et neil pole vaba ajakirjandusega mingit asja, leiab ajakirjanik Aldo Maksimov.
Viie kohalviibinud allika kinnitusel on juhtiv Facebooki töötaja ähvardanud meediat, et kui nood platvormiga koostööd ei tee, koolevad nad hooldekodus.
Valitsuspartei Fidesz parlamendifraktsiooni teatel "üritab järjekordne Sorose organisatsioon sekkuda Ungari meediaküsimustesse ja sisepoliitikasse," vahendab Voice of Europe.
Oleme olukorras, kus eriteenistused mõjutavad avalikult poliitikat ning üritavad poliitikute ja meedia kaudu suunata riigi poliitilist kurssi.
Meie ajal on ajakirjandust raske pidada tõe hääleks või ühiskonna valvekoeraks, mida ta olema peaks.