Ülo Vooglaidi avalik kiri politoloog Tõnis Saartsile

Kes pisutki süveneb, peaks märkama, et Eesti ühiskonnas on sassis peaaegu kõik, dialoog on lakanud ning üha enam lepitakse nurgas istumise ja käega löömisega, kirjutab emeriitprofessor Ülo Vooglaid avalikus kirjas politoloog Tõnis Saartsile.

Tõnis, Sa oled olnud juba hulk aastaid Eesti politoloogide esireas ja keda siis veel appi kutsuda kui mitte Sind! Ära hakka nii nagu profaanidel kombeks seletama, et küsimusi on liiga palju ja aega liiga vähe, et süveneda. Tead ju ise, et vaid mõningate fragmentide käsitamisel poleks mingit mõtet. Oluline on hoomata tervikut ja käsitada seda metasüsteemide süsteemis.

Asjatundjale pole allpool midagi ülearust ega liiga keerulist! Profaanidele ja diletantidele on küll, aga ülikooli õppejõudude hulgas neid loodetavasti ei ole. Järjekordne valimiskampaania on vallandunud, ent selguse asemel on tulnud juurde segadust. Kes pisutki süveneb, peaks märkama, et sassis on peaaegu kõik. Küsimusi on kogunenud palju ja koguneb aina juurde, sest vastuseid pole. Võib ka nii öelda, et keegi ei tunne end kohustatuna sisuliselt vastama. Dialoog on lakanud. Üha enam lepitakse nurgas istumiseks ja käega löömiseks mõeldud tõdemusega: “Las koerad hauguvad, karavan läheb oma rada!”

Tõnis, kas Sa tead, et rahvas (valdav osa rahvast) ei tea, kuhu ja miks see “karavan” liigub. Selle asemel eelistatakse toimetada. Nendel teemadel, mis on elanikele olulised, käiakse siin-seal lobisemas (arvamusi avaldamas), aga ju Sa saad ise aru, et sellest piisab vaid “auru väljalaskmiseks”. Kas Sa tead, et koos auruga võib ka džinn välja vupsata?

Inimese, ühiskonna ja ühiskonnas kulgevate protsesside käsitus on muutunud diletantlikuks, pealiskaudseks, üleolevaks. Ametnikud, kes Toompeal juba mitu kuud tagasi hõiskasid, et Eesti on eesistumiseks valmis, ei saanud nähtavasti aru, millest jutt käib. Palun, et Sa selgitaksid, muidugi mitte ainult mulle, vaid laiale üldsusele, kelle hulgas on loodetavasti ka ajakirjanikke, nn ühiskonnateadlasi ja -tegelasi, õpetajaid ja õppejõude, erakondade “juhte”, iga taseme saadikuid, ametnikke ja nende nõunikke nii Toompealt kui Kadriorust, mis see on, mida nimetatakse eluks ja elukeskkonnaks, sh ühiskonnaks, kogukonnaks ja perekonnaks ning millist osa etendab poliitika ja poliitiline regulatsioon eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.

Selleks, et jutt ei valguks laiali ja oleks küllalt üldine ning ühtlasi küllalt konkreetne, olen sõnastanud mõned palved küsimuste vormis ja lisanud mõned põhjendused või selgitused, miks seda või teist on siin üldse oluliseks peetud.

* * *

Igaüks meist on ühiskonna liige ja kultuuri esindaja, aga samas ka kogukonna ja perekonna liige ja esindaja nii ühiskonna- kui kultuuriseostes. Poliitikud ja politoloogid peaksid teadma, millistel eeldustel oleks Eesti täiskasvanud elanikkonnal tegelikult võimalik osaleda VALIMISTES, s.o kasutada oma põhiseaduslikku õigust ja ühtlasi täita oma põhiseaduslikku kohustust – hoida ja kaitsta kodumaad ehk inimest, inimeste elu ja elamise eeldusi sellel maal.

Vaatame seda küsimust ka veidi laiemalt ja sügavamalt! Ütle, KAS ELANIKEL ON ÜLDSE VÕIMALIK KASUTADA OMA PÕHISEADUSLIKKE ÕIGUSI, KUI KELLELGI EI OLE KOHUSTUST LUUA SELLEKS VAJALIKKE EELDUSI? Kelle kohustus peaks olema luua Eesti elanikele põhiseaduslike õiguste kasutamiseks ja põhiseaduslike kohustuste täitmiseks vajalikud eeldused? Nimeta, palun, millistel eeldustel saaks inimene osaleda VALIMISTES.

Loodetavasti oled päri, et Eesti sotsiaal-poliitilises regulatsioonis on midagi väga olulist paigast ära. Allpool on mõned väited ja küsimused, mille abil peaks olema võimalik senisest veidi enam süveneda poliitilise regulatsiooni mõningate oluliste detailide tähendusse. Ehk Sul õnnestub teha vahet, mis paistab olevat laokil lihtsalt hooletuse tõttu, mis on kogemata sassi läinud, mis “nõunike” tõttu mõtestamata või meelega nii seatud, et iseseisvalt tegutsemiseks vajalik elujõud lakkaks, mis on raisus häbitu ahnitsemise vm tõttu.

Need, kes on rahva seas ringi liikunud, teavad, et sõna “poliitik” ei kõla, kuigi hästi; kindlasti mitte austust ja usaldust tähendavana.

Kirjuta, kui saad mahti, mis see on, mida nimetatakse POLIITIKAKS. Rahvale oleks vaja näidata, kes need inimesed on, kes ennast poliitikuks nimetavad ja keda ka teised poliitikuks peavad. Näita nii, et oleks arusaadav, mida poliitikud teevad ja taotlevad ning mille põhjal saaks öelda, et nad on midagi saavutanud. Nimetan allpool mõned võimalikud taotlused.

Politoloogid kui selle ala asjatundjad, saavad seda loetelu täiendada, laiendada ja süvendada või kärpida ning selgitada, kas selles on midagi viltu ja miks on midagi viltu läinud, puudu jäänud või ülearuseks muutunud. Aastakümnetega kogunenud kogemuse varal võib öelda, et poliitikute hulgas pole vähe neid, kelle esmaseks eesmärgiks on

  1. hõivata võimalikult rohkem võtmepositsioone ja tõrjuda kõrvale kõik, kes veel pretendeerivad otsustamises osalema;
  2. luua propagandateenistus ja täita teaberuum juttudega tegevusest nii, et poleks võimalust saada teavet võimul olevate poliitikute ega nende tegevuse võimalike ja tegelike tulemuste ja tagajärgede kohta;
  3. võita endale õigus teha uusi (endale ja valimiskampaania toetajatele meelepäraseid) õigusakte, teha samasuunalisi muudatusi juba kehtivates õigusaktides ja kuulutada kehtetuks need õigusaktid, mille toime ei ole kooskõlas võimul olevate poliitikute huvide ning vajadustega;
  4. saavutada kontroll rahavoogude üle ning õigus koostada riigieelarve;
  5. levitada kuuldusi kõikvõimalike ohtude kohta ja esitada ennast riigi ja rahva tõelise kaitsjana;
  6. salastada võimalikult palju (kui võimalik, siis kõik), kes mida tegelikult taotleb ja mis on juba juhtunud;
  7. vältida vastutusvaldkondade täpsustamist ning õiguste, kohustuste ja vastutuse seostamist;
  8. vältida ühiskonnateadust ja seletada, et selle valitsuse tegevus on ainuõige, sest see on teaduslikult põhjendatud alustel;
  9. korraldada võimalikult palju meelelahutuseks mõeldud „üritusi” ja saavutada, et kõigil oleks võimalikult palju võimalusi rääkida (auru välja lasta).

Kogemusele lisaks on meil kogunenud nii palju andmeid, et saab teha ka statistilisi üldistusi, mille põhjal võib öelda, et mingite salavõrkude ja petuskeemide abil kõrgele kohale pääsenud isikute käitumises on hulk ühiseid jooni ja taotlusi. Nad üritavad võimalikult ruttu, ent märkamatult

  • vabaneda asjatundjatest ja asendada nad omasugustega;
  • salastada oma tegevus ja selle tagajärjed, seosed ja sõltuvused;
  • teha kõik võimalik, et vältida tegelikke valimisi (st säilitada kord, mis tagaks neile võimul püsimise);
  • asendada suhtlemine kohtlemisega; muuta ametialane kirjavahetus rõhutatult formaalseks ja mittemidagiütlevaks;
  • luua igaliiki komisjone, toimkondi ja nõukogusid, kes peaksid aina arutama, aga kuna neil ei ole otsustamiseks vajalikke õigusi ega vastutust, pole kellelgi vaja komisjonides aetavaid jutte kuulata ega arvestada.

Rahvale ja “rahvaesindajatele” oleks vaja ära seletada, mis siis võib juhtuda kui valimiste asemel korraldatakse farss. Kas Sa nõustud, et ka politoloogidel on oma rahva ees kohustus näidata, miks selline praktika on ohtlik? Mitmed poliitikud ja politoloogid on lausa rõhutanud, et valimistes osalemiseks on olulised kaks tunnust: kodakondsus ja vanus ning peale nende kahe formaalse tunnuse, mingeid muid eeldusi ei või nõuda.

Igasugused haridus- ja muud nõuded olevat ammu ära jäetud, sest kõik sisuline rikkuvat põhimõtet üks kodanik = üks hääl. Tõnis, kas politoloogid peaksid olema ühiskonnateadlased, kes üritavad avastada, sõnastada ja avalikustada poliitilise regulatsiooni seadusi ja seaduspärasusi, analüüsida tegelikkust ja selle tegureid, avastama uusi võimalusi ja juhtima tähelepanu nii kujunenud kui ka kujunevatele ohtudele, või peaksid politoloogid olema poliitikute tegevuse varjamise ja õigustamise üksus, kes on peidetud akadeemilistesse struktuuridesse, akadeemiliste loosungite taha?

Kui poliitikud ja politoloogid pingutavad innukalt selleks, et selgitada, miks kandideerimisel pole kellelgi vaja midagi teada ja osata ega aru saada ei endast ega ühiskonnast, ei inimesest ega elust ja elukeskkonnast, siis mis võiks olla sellise taotluse põhjuseks? Mida Sa arvad inimestest, kes sellist poliitikat on ajanud ja tahavad edasi ajada? Ühes väitluses Sa rõhutasid, et ideaalis võiks ju küll eeldada, et valijad peaksid saama aru, mida nad teevad, kuid möönsid, et tänapäeva demokraatiamudelis neid nõudeid ei esitata ja ka ei hakata esitama, sest niisuguse nõude esitamisega pidavat tekkima suletud eliididemokraatia mudel, kus üksikud (paremini informeeritud ja haritumad) otsustavad teiste eest.

Toona Sa ütlesid, et nii on ka suuresti praegu, kuid sellel väheminformeeritud elanikkonna osal on vähemalt õigus kaasa rääkida ja à la Trumpi valida. Kas ma sain õigesti aru, et Sinu (ja Su kolleegide – Eesti politoloogide) meelest on tänapäeva demokraatias igaühel moraalne õigus kandideerida ja valida, kui täidab põhiseaduslikud tehnilised kriteeriumid ja igasugune piiramine selles osas viiks ainult kaugemale liberaaldemokraatlikust mudelist, st suletud eliididemokraatia poole?

Nende mõtteavalduste esitamisest on juba tükk aega möödas. Ehk Sa oled oma toonaseid seisukohti muutnud. Kas Sa ikka veel arvad (ja seletad üliõpilastele), et inimene, kellel pole aimugi ühiskonnast kui institutsionaalsest süsteemist, tohiks osaleda riigi õiguslikus regulatsioonis (seadusandluses), kõrgemas riiklikus järelevalves kõigi põhiseaduslike institutsioonide tegevuse üle ja sobib ka esindama riiki rahvusvahelises suhtluses? Tõnis, mis see on, mida Sa pead “tänapäeva demokraatiamudeliks”? Kes selle “mudeli” tegi ja miks seda oleks Sinu meelest vaja Eestis normiks pidada?

Sa oled korduvalt möönnud, et rohkem on probleem kodanikuhariduses ja siin ei saa rakendada sunnimeetodeid. Sa oled kirjutanud: “Kui osad inimesed ei soovi end ka baasasjadega poliitikas kurssi viia, siis on see nende probleem. Me ei saa neid sunniviisiliselt harida. Osa valijaid ei vaata ka niivõrd poliitikat moraali ja eetika kriteeriumites, vaid üsna pragmaatiliselt; kas poliitik saab hakkama valitsemise ja majandusega, või ei saa. Isegi, kui on lurjus, kuid majandus kasvab ja teed on korras, siis valitakse. Ja ma ei heida siin midagi ette: igaühel on õigus valida endale kriteeriume, mille järgi ta poliitika ja poliitiku üle otsustab.”

Sunniviisiliselt, tõesti, kedagi harida ei saa, aga rahvaharidussüsteem peaks võimaldama ühiskonna igal liikmel kujuneda kodanikuks, kes adub, mida tähendab kodanikuvastutus. Miks ei või jätta relvi, tikke, lõhkeaineid jms laste kätte? Põhjus on lihtne: lapsed ei ole võimelised ette nägema, mis võib nende asjade tõttu juhtuda. Laste ja teiste inimeste elu ja elukeskkonna hoidmine ei ole “laste probleem”! Ühiskonna hoidmine ei ole ka ei laste ega muude profaanide probleem. (NB! Sõna “probleem” on siin vääras tähenduses, aga sellest kunagi hiljem.)

Ühiskonnakord, mida nimetatakse demokraatiaks, on eriti tundlik ja habras. Kas Sa oled päri, et demokraatia on kultuuri, hariduse, informeerituse ja korra funktsioon. Kui kasvõi üks nendest eeldusest puudub või on väga nõrk, pole teistel enam kuigi palju tähendust; demokraatia moondub farsiks ja inimesed, kes seda “süsteemi” mahitavad, kujunevad naeru- või häbiväärseks. Kas Eesti politoloogid on nende seoste arvestamise osas üksmeelsed? Allpool on hulk küsimusi, millele vastamise kaudu Sa saad võimaluse hajutada kahtluse, et Eesti politoloogidest mõned ei tea, kuidas kujuneb kodanike vastutustunne ja aktiivsus ja mõned ei julge välja näidata, et nad seda teavad.

* * *

Sa oled politoloog ja Sinu moraalne kohus peaks olema selgitada nii üliõpilastele kui üldsusele, millistel eeldustel saab inimene teha eelistusotsuseid. Loodan, et Sa tead ja aitad ka teistel aru saada, et otsustamine on võimalik vaid valikusituatsioonis. Küllap tead ka seda, et absurdses sundsituatsioonis otsustamine võimalik ei ole.

Kas Sa tead, milline osa Eesti elanikkonnast tunneb end valikusituatsioonis ja milline osa absurdses sundsituatsioonis? Kas Sa kujutad ette, miks on nii läinud? Küllap mäletad, et 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate algul nii ei olnud. Palun, seleta rahvale, mis see on, mida Sina nimetad valikusituatsiooniks ja kas teised Eesti politoloogid käsitavad samamoodi!

Millised on valikusituatsiooni tunnused ja mis siis juhtub, kui inimesi ahvatletakse või sunnitakse osalema mingis valimisprotseduuris, ehkki neil ei ole võimalik tunda end valikusituatsioonis ning pole ka teisi otsustamises osalemiseks vajalikke eeldusi, sh haridust, informeeritust ega kogemust, et ette näha ja ära tunda, mis mida tähendab, mis millega kaasneb?

Tõnis, kas Eesti politoloogid teavad seda sotsiaalpsühholoogias ammu tuntud seost, et inimeste vastutustunne ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise? Kas Eesti politoloogid on uurinud või lihtsalt üheskoos veidi mõelnud, mis siis ühiskonnas juhtub, kui otsustamise asemel toimuvad otsustamismängud? Kas teil õnnestub üliõpilastele selgeks teha, millised tagajärjed võivad olla massilisel pettusel? Usku ja lootust, usaldust, armastust ja kindlusetunnet ei ole võimalik tekitada; see tekib aususe, arukuse, hoolivuse kaudu. Jutule lisaks on vaja ka vastavat kollektiivset kogemust.

Palun, kirjuta lahti, mis on ühiskonnas sotsiaalne ja mis on majanduslik, õiguslik, poliitiline, ideoloogiline, kultuuriline jne. Võib-olla olen mina halvasti informeeritud ja ei tea, et sellest kõigest on keegi kuskil juba rahuldava süsteemsuse ja selgusega kirjutanud. Sel juhul olen tänulik linkide eest, mille abil on võimalik need tekstid üles leida.

Kirjuta ka sellest, mida oleks võimalik ühiskonnas juhtida, mida saaks ja peaks sidustama, haldama jne. Selleks, et saaks toimuda mingi valimine, peavad valimiste korraldajad teadma ja ka arvestama, millistel eeldustel see toiming on üldse võimalik, millest valimised sõltuvad ja mis omakorda sõltub valimistest. Vaja on teada, mis siis juhtub, kui valimiste asemel korraldatakse selline protseduur, mida elanikud peavad farsiks.

Kas politoloogidele on ka silma jäänud, et erakondade ja valimisliitude juhtkonnad üritavad ära arvata, mida neilt loodetakse kuulda ja räägivadki seda, olenemata oma tegelikest kavatsustest, maailmavaatest, ühiskonnas küpsenud vajadustest jms? Kas politoloogid on sõnastanud, mida see tähendab, et põhiseaduse järgi on rahvas Eesti Vabariigis kõrgema võimu kandja? Millised õigused peaksid siis rahval olema, kui võiks öelda, et ühiskonnas tegelikult sõltub midagi ka rahvast (kodanike valdava osa soovist)?

Kas politoloogide meelest on kellelgi õigus rahva staatust naeruvääristada või muul viisil kahjustada? Pole raske näha, et suur osa rahvast on riigist võõrdunud. Miks? Kahjuks on juhtunud ka veel halvem: suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud. Kes politoloogidest teab, miks on Eestis nii läinud ja mida nende põhjustega peale hakata? Kelle aetava poliitika tagajärgedega tuleb nüüd rinda pista? Kuidas politoloogid kommenteerivad seda, et Toompeal ja ka Kadriorus pole taas iseseisvalt riigina toimimise ajal kordagi käsitatud sotsiaalset problemaatikat? (Sõna “sotsiaalne” on pandud tähendama nende inimeste muret, kes ei saa ise endaga hakkama.)

Mis sellest järeldub, et Toompeal ja Kadriorus ei ole ühiskonnas kujunenud sotsiaalseid pingeid veel kordagi käsitatud? Kas politoloogid on tuvastanud mõne sotsiaalse pinge põhjused ja leviala? Kui on, siis kes seda tegi, kus ja millal? Kas keegi on tundnud teie tuvastatud teadmise vastu huvi ja kas seda teadmist on keegi kuskil arvestanud? Kes, kus ja millal seda tegi?

Riigikogu maine on madal. Kas politoloogid on üritanud tuvastada, miks on nii läinud, et sõna “poliitik” on pigem halvustava kui tunnustava tähendusega? Väidan, et kurja juureks on ammu kõlbmatuks osutunud valimissüsteem. Milline on Sinu ja teiste politoloogide arusaam?

Nagu teada, on mitmesuguste psühho- ja sotsiotehniliste vahenditega võimalik mõni aeg paljusid petta, hirmutada, uinutada, ahvatleda tegelema pseudoküsimustega jne, ometi pole võimalik kõiki (kogu rahvast) lollitada ja eksitada lõpmata kaua. Kas politoloogide hulgas on neid, kes tunnevad, et piir on lähedal või juba ületatud ja mõõt hakkab täis saama ka väga kannatlikel? Mis teie meelest iseloomustab rahva kannatlikkust ja millest kannatlikkus sõltub? Miks võib rahva kannatus katkeda?

Kas politoloogid aduvad, et põhjendatud autoriteedistruktuur on eluterve ühiskonna tunnus? KOV-i valimised on ukse ees. Kas politoloogid on selgeks mõelnud, mida tähendab omavalitsus? Seda, et omavalitsus saab olla vaid kohalik, ei tohiks olla raske märgata, aga raske on aru saada, miks te pole sellele tõigale küllalt jõuliselt tähelepanu juhtinud. Omavalitsus ei ole pelgalt teenindusasutus!

Selleks, et valimised saaksid toimuda, peab meie meelest olema

  • inimesi, keda oleks võimalik valida (kes tahavad ja on reaalselt võimelised esindama, hoidma, kaitsma nii oma valijaid kui ka loodust, kultuuri ja kultuuriväärtusi, sh emakeelt, perekonda, kogukonda, ühiskonda, vabadust, iseseisvust, väärikust);
  • inimesi, kellel on õigus valida ja ühtlasi kohustus vastutada selle õiguse kasutamisega kaasneva eest;
  • inimesi, kes koostavad valimisnimekirjad, korraldavad valimiskampaaniat, avaldavad teavet kandidaatide kohta;
  • inimesi, kes korraldavad valimisprotseduuri täpses kooskõlas kirjutatud ja kirjutamata reeglitega;
  • inimesi, kes seda kõike kommenteeriksid, ausalt analüüsiksid ja üldistaksid, süsteemiks seoksid, hinnanguid annaksid, järeldusi teeksid jne;
  • sõnaselgelt fikseeritud, mida peab inimestele tagama (mille eest, kelle ees, kuidas, millal ja millega vastutab) riik ja mida peab tagama (mille eest vastutab) omavalitsus.

* * *

Järgnevalt vaatame lähemalt peamiselt neid, kes on juba “valitud” Riigikogu või mõne muu otsustus- või esinduskogu liikmeks, ja eeldusi, millele tänu oleks võimalik rahvaesindajana toime tulla.

Mis Sa arvad, milline osa Riigikogu saadikutest teab,

  • millised on Riigikogu liikme kohustused;
  • mida oleks vaja Riigikogus teha;
  • mida oleks vaja Riigikogus saavutada;
  • mida oleks vaja Riigikogus tagada:
  • mida oleks vaja Riigikogus vältida;
  • mida tähendab nõue mõelda ja käituda riigimehelikult?

Mida tähendab Riigikogu liikme vanne ja millistel eeldustel oleks võimalik tegelikult täita seda vannet, mille Riigikogu liige annab nüüd (tänu TV-le) kogu rahva ees? Milliseid printsiipe peaks Riigikogu liige järgima? Mille (milliste kriteeriumide süsteemi) alusel oleks vaja ja võimalik anda hinnang Riigikogu liikme tegevusele ja tulemustele? Kuidas (millal, kus, millises vormis) peaks Riigikogu liige vastutama oma tegevuse tulemuste ja tagajärgede eest? Kas kandideerimine kõrgeimasse seadusandlikku kokku täie teadmisega, et seal vastutustundlikuks tegutsemiseks tegelikult eeldusi ei ole, tähendab osalemist grupiviisilises pettuses? Kelle ees, mille eest ja millises vormis peaks Riigikogu liige aru andma oma tegevusest ja tulemustest? Milline osa saadikutest kujutab ette, mis iseloomustab Eestis kujunenud olusid ja teavad, millised olud on kujunenud Eesti majanduselus, kultuurielus, teaduselus, hariduselus, keskkonnakaitses, korrakaitses? Milline osa saadikutest teab, mille poolest ja tänu millele on Eestis kujunenud olud naabermaadest paremad või halvemad ning millised olud on enam-vähem samasugused? Milline osa saadikutest teab, mis iseloomustab Eestis kujunenud olukorda ja teavad,

  1. milline olukord on kujunenud Eesti eri eluvaldkondades;
  2. milline olukord on kujunenud Eesti eri piirkondades;
  3. milline olukord on kujunenud Eesti eri kihistustes (straatides);
  4. milline olukord on kujunenud Eesti eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel;
  5. millistes eluvaldkondades on Eestis kujunenud olukord parem või halvem kui olud ja olukord naabermaades ning EL teistes maades?

Milline osa Eesti elanikkonnast tunneb end tõeses ja milline osa mängulises situatsioonis, miks? Milline osa elanikkonnast tunneb end probleemses ja milline osa absurdses situatsioonis, miks? Milline osa elanikkonnast tunneb end valiku- ja milline osa sundsituatsioonis, miks? Milline osa elanikkonnast tunneb end stabiilses ja milline osa labiilses situatsioonis, miks? Milline osa elanikkonnast tunneb end rahulikus ja milline osa ekstreemses situatsioonis, miks? Milline osa elanikkonnast usub veel, et arukuse, harituse, tasakaalukuse, töökuse, visaduse, järjekindluse, aususe jt isiksuslike omaduste abil on võimalik elada Eestis elamisväärselt ja millisel osal elanikkonnast seda usku enam ei ole, miks? Milline osa elanikkonnast loodab veel, et siin on võimalik saavutada selline elatustase, mida saab pidada rahuldavaks, tänu millele? Milline osa elanikkonnast usaldab Riigikogu ja teisi põhiseaduslikke institutsioone, tänu millele? Milline osa saadikutest valdab

  1. psühholoogiat (sh teab, millised on psüühilised protsessid, seisundid ja nähtused);
  2. sotsiaalpsühholoogiat (sh teab millest sõltub inimese olek ja käitumine vahetute suhete, vahetu suhtlemise või kohtlemise süsteemis);
  3. sotsioloogiat (sh teab, milline on inimese kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja olek ning käitumine makrokeskkonnas);
  4. majandusliku, õigusliku, poliitilise, administratiivse, sotsiaalse, kultuurilise jm regulatsiooni meetodeid, et hoida ja tugevdada iseregulatsiooni;
  5. demagoogiavõtteid vähemalt sellisel määral, et kaitsta ennast ja teisi inimesi enda lähikonnas ja ühiskonnas massilise lollitamise eest?

Milline osa saadikutest eristab ja seostab

  1. juhtimist, täitmist ja iseregulatsiooni;
  2. valitsemist, allumist, korda ja korraaustust;
  3. haldamist, hooldamist ja kasutust;
  4. sidustust, koostööd ja sünergiat;
  5. funktsioneerimist, muutumist ja arengut;
  6. sidet, edasisidestust ja tagasisidestust;
  7. õigusi, kohustusi ja vastutust;
  8. õigust ja õiglust:
  9. olemuslikku ja nähtumuslikku;
  10. au ja väärikust;
  11. süsteemsust ja komplekssust;
  12. regulatsiooni- ja juhtimistasandeid;
  13. kohustusi, kohusetunnet ja kohusetunde kujunemise eeldusi ning toimeid;
  14. vastutust, vastutustunnet ja vastutustunde kujunemise eeldusi ning toimeid?

Milline osa saadikutest oskab

  1. käsitada Eestis kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni kui PROBLEEME;
  2. seada sihte ja eesmärke ning valida vahendeid sihil püsimiseks ning eesmärkide saavutamiseks (praegust seisu vt siit);
  3. prognoosida (menetlusse võetavate või menetluses olevate) õigusaktide võimalikke toimeid (nii neid, mis võivad ilmneda kohe ja hiljem, avalikult ja varjatult, lokaalselt ja globaalselt, rahva ootuste ja vajadustega koosõlas või vastuolus)? Kas Sa tead, neile, kes on vaadanud riigikontrolli aruandeid, on tulnud hirm peale?
  4. mõtelda (sõnastada, määratleda ja piiritleda, süstematiseerida ja klassifitseerida, modelleerida ja ekstrapoleerida, analüüsida ja sünteesida)?

Milline osa saadikutest orienteerub

  1. iseendas ja oma kohas maailmas/selles riigis, selles ajas;
  2. ühiskonnas;
  3. inimkooslustes, sh kogukonnas;
  4. tegevussüsteemis;
  5. tunnetussüsteemis;
  6. keskkonnas;
  7. eesmärgistatud protsessides;
  8. kommunikatsiooni- ja interaktsioonisüsteemis?

Ole, Tõnis, nii hea ja aita mind (loe: paljusid) leida mõni saadikukandidaat, kelle puhul võib arvata, et tema ettevalmistus, kõlbeline olek ja muu isiksuslik sobivus tegutsemiseks Riigikogus, on väljaspool kahtlusi. Mingi ülevaade on siin.

* * *

Kas Sinu meelest Eestis on veel (juba?) mõni selline koht, kus suudetakse teha ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid? Kui tead, et on, siis palun, kirjuta, kus see koht asub ja kes on selle labori/instituudi teaduslik juhendaja. Milliseks Sa hindad Eesti elanikkonna võimalusi kujuneda kodanikuks ja käituda kodanikuna, st sotsiaalse juhtimise ja valitsemise, haldamise ja sidustamise subjektina, kes saab ja tahab käituda nõudlikult, nagu on parlamentaarses riigis kõrgema võimu kandjale kohane? Kas petuskeemide punumine on siin ja mujal “demokraatiaks” nimetatud süsteemiga kaasnev fataalne paratamatus, või rahva, eeskätt haritlaskonna, hoolimatuse ning ahnuse või koguni oma maa ja rahva reetmise tagajärg?

Mis Sa arvad, kas demokraatlik ühiskonnakorraldus on võimalik sellisel maal, kus

  1. kultuuriväärtused ja -normid ei suuna inimesi olema ausad ja õiglased, hoolivad ja nõudlikud;
  2. hälbiva käitumisega ei kaasne HÄBI (st moraal ja sotsiaalne kontroll ei toimi);
  3. inimesed eelistavad vaikida ja valetada, noogutada ja seletada, et see, mis siin toimub, ongi demokraatia, ehkki teavad, et tegemist on petuskeemide süsteemiga;
  4. haridus on nii räbal, et inimesed ei saa aru, kuidas ja miks ühiskond funktsioneerib ja muutub või seisab hangunud olekus, areneb või käib alla ja mandub;
  5. pole võimalik olla informeeritud;
  6. riik on edasi- ja tagasisidestamata (kus isegi need mõisted on nii sassi aetud, et poleks võimalik nendel teemadel arutleda)?

Tõnis, Sind peetakse autoriteetseks politoloogiks. Kirjuta veidi pikemalt, mida Sinu meelest tuleks arvata nendest meestest ja naistest, kes üritavad rahvast petta ja/või osaleda petuskeemides? Nende hulgas, kes skeeme punuvad, on omakasupüüdlikke korraldajad ja nende korraldajate käsualuseid, on ka pettusse ahvatletud lihtsameelseid isikuid, keda koheldakse allaandlike voonakestena. Kelle kohus oleks kaitsta kodanikke võimuiharate petturite eest? Kas õiguskantsleril, riigikontrolöril või peaprokuröril ei oleks siin vaja initsiatiivi ilmutada ja põhiseadusliku korra kaitseks meetmeid võtta? Politoloogid peksid teadma, millisel päeval peaksid toimuma Riigikogu korralised valimised. Igaks juhuks meenutan, et selleks (üheks!) päevaks on märtsikuu esimene pühapäev. Põhiseadus ei näe ette mingeid muid variante! Põhiseaduse järgi peavad valimised olema salajased ja ühetaolised. Ütle, kas Eesti politoloogid ei tea seda, ei saa sellest aru, või on neil ükskõik, mis riigist ja rahvast saab või koguni hõõruvad käsi ja aitavad allakäigule kaasa?

Millest saaks alustada? Esimeseks sammuks peaksid olema korrektsed KIRJELDUSED. Vaja oleks selliseid kirjeldusi, milles on usaldusväärselt, küllalt süsteemselt ja kompleksselt (igakülgselt) fikseeritud, milline olukord on praeguseks kujunenud; mis on ja kuidas on, või oli, kes, kus, millal midagi tegi jne. Paraku pole praegu isegi kirjeldusi. Kirjeldused EELNEVAD uuringutele ja on vajalikud, vaid probleemide sõnastamiseks.

Tõnis, näita, palun, kasvõi ühe (ükskõik, millise) ühiskonnas olulise PROBLEEMI käsitust. Tean, et ilma metodoloogiata ei tule probleemide sõnastamisest, kuigi palju välja. Võiksid vaadata, kas “arvamusfestivalil” keegi sõnastas mõne probleemi, kas keegi avas mõne probleemi tekke, püsimise ja (või) süvenemise ning laienemise põhjused ning kutsus looma meetmete süsteemi nendest põhjustest jagu saamiseks. Kas politoloogide hulgas on neid, kes söandavad ja oskavad tegelikke olusid, olukorda ja situatsiooni adekvaatselt kirjeldada? Korralikud kirjeldusedki oleksid juba saavutuseks, ehkki mitte küllaldaseks.

Kirjeldused eelnevad uuringule. Vaja on teada mitte ainult seda, milline seis on, vaid ka seda, miks nii on. Meetmeid oleks võimalik võtta mitte olukorra ja situatsiooni, vaid nende põhjuste (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi) muutmiseks ja sedagi alles siis ning ainult siis, kui on selgeks mõeldud, mida ei või muuta (mida peab hoidma ja kaitsma, tugevdama, kindlustama, sest muidu hävib kõik).

Tõnis, kas Eesti politoloogidel on ühiskonna koosseis ja struktuur modelleeritud? Milline on Eesti ühiskonna struktuur elulaadi ja -stiili, elurütmi ja -pinge, elujõu, elukvaliteedi, stratifikatsiooni jm olulise alusel? Kui see teadmine on olemas, siis kus saaks seda lugeda; kui ei ole, siis kuidas seda seletada? Poliitika on (peaks olema) IGAS eluvaldkonnas. Lisaks sise- ja välispoliitikale on oluline ka majanduspoliitika ja sotsiaalpoliitika, haridus-, teadus- ja kultuuripoliitika, rahvastikupoliitiku ja rahvuspoliitika, keskkonnapoliitika jne.

Küsimus on, KES mingit poliitikat rajab ja ajab. Küsimuseks on, mida poliitikud taotlevad ning kas poliitika teenib avalikku, korporatiivset või erahuvi. Küsimus on ka selles, kas poliitika on avalik või salajane, kas selle toime on lokaalne või globaalne, otsene või kaudne, kas toimed ilmnevad kohe või hiljem, sunduse või soovitusena.

Kas kurss mahitada igal juhul ja kõikjal koostöö asemel konkurentsi, on poliitikute otsus, mida politoloogid meeleldi, kasvõi kinnisilmi järgivad, või on see kellegi teise poolt esitatud nõue, mille sobivuse üle on keelatud kahelda? Kas Sa oled nõus, et poliitilised otsused on põhimõttelise tähtsusega ja seetõttu on nende tegemiseks vaja eriti suurt asjatundlikkust ja nõudlikkust? Praktikas on sageli just vastupidi. Nende puhkudel, mil otsus on meelevaldne, öeldakse selgituseks, et tegemist on “poliitilise otsusega”, millest tuleb aru saada nii, et argumentatsiooni ja vastutajat pole vaja otsida.

Kas Sa tead, kes on ajanud ja heaks kiitnud seda poliitikat, mille tagajärjeks on Eesti suurte alade tühjenemine, massiline väljaränne ja rahvastikukriis? Ammu on avastatud, et tegevuse efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon. “Majandusteadlasi” on sadade viisi aga nad on õpetatud mõtlema ja rääkima, et eesmärgiks on kasumi teenimine looduse, kultuuri ja teiste inimeste arvel (mitte tänu loodusele, kultuurile ja töövõtjatele).

Kas poliitikud ja politoloogid peaksid aduma, mida see tähendab, kui kehtestada riigis kord, et maksumäärad on kõikjal ühesugused ja infrastruktuuri iseärasusi ei tohi arvesse võtta? Tõnis, kas politoloogidel on selgeks mõeldud, mis see on, mida nimetatakse OTSUSEKS? Kui te olete otsuse ja otsustamise selgeks mõelnud, võiksid ju teistele ka kirjutada, mille alusel on võimalik hinnata otsustajaid, otsust, otsuse täitmist ja kõike seda, mis otsuse täitmisega kaasneb. Mis iseloomustab head otsust? Küsin nii seetõttu, et ühiskonna tasandil on need otsused, mis toimivad pikemas perspektiivis ja globaalselt väga otstarbekalt, paistavad üpris talumatud neile, kes tahaksid siin ja praegu kohe kasu saada.

Erakonnad, kes pingutavad peamiselt valijate häälte saamise pärast, ei söanda juba seetõttu midagi sellist ette võtta, mis oleks ühiskonnale tervikuna tõeliselt oluline ja tegutsevad enamasti “peost-suhu” põhimõttel, lootuses meeldida võimalikult paljudele. Loodetavasti Sa tead, et tegeledes majandusega ei ole võimalik edendada majandust. Majanduse edendamiseks on vaja tegeleda kõige sellega, millest sõltub majandus. Kes Sinu meelest vastutab (peaks vastutama) selle eest, et Eesti on vaene ja kidub (loe: et Eestis aetakse sellist majanduspoliitikat, mille tagajärjel 2/3 elanikkonnast elab suhtelises või absoluutses vaesuses)?

Politoloogina, peaksid teadma, kuidas kujunevad ja murenevad, seonduvad ja toimivad hoiakud, seadumused ja suhtumised, väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused, aated ja ideaalid – kogu dispositsioonide süsteem ja selle elemendid. Kui teil see teadmine on, siis miks te seda nii kiivalt varjate? Kas Sa oled mõelnud, millistel eeldustel saaks pidada politoloogiat teadusharuks? Minu meelest saaks politoloogiat pidada teadusharuks, kui on vähemalt selgelt sõnastatud uurimise objekt ja aine, uurimise eeldused ja tõkked, tulemused ja nende toimed eri metasüsteemides.

Eeskätt oleks vaja tunda INIMEST kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat, ning ka kui kogukonna ja perekonna liiget ja esindajat nii organisatsioonides kui institutsioonides. Vaja on tunda regulatsioonimehhanisme ja nende toimemehhanisme. Vastasel juhul ei ole võimalik ette näha võimalike otsuste võimalikke toimeid ega prognoosida eri alternatiivide rakendamise tulemusi ja tagajärgi.

Lisaks inimesele on vaja tunda ka inimkooslusi, tunnetussüsteemi, tegevussüsteemi, keskkonda, s.o ühiskonda kui diskreetse iseloomuga institutsionaalset süsteemi ja selle struktuuri ning kultuuri kui holograafialist süsteemi. Vaja on tunda ühiskonna kui terviku ja selle alasüsteemide ning elementide funktsioneerimise, muutumise ja arengu (ka taandarengu ja hävingu) seadusi ja nende seaduste avaldumise seaduspärasusi.

Küllap oled pannud tähele, et poliitika ja poliitilise tegevuse tähendus ilmneb eeskätt õiguse kui poliitika dialektilise vastandi foonil. NB! Tegeledes poliitikaga, pole meie meelest (põhimõtteliselt) võimalik jõuda kaugemale poliitika kui fenomeni ja kui protsessi kirjeldamisest. Selleks, et poliitika tähendusest ja tähtsusest aru saada, on vaja asetada poliitika eri metasüsteemidesse.

Kirjuta, kes peaks rajama eeldused selleks, et Eestis saaksid inimesed kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektideks (mitte jääda manipuleerimise objektideks). Aita näha, millistel eeldustel inimesed saaksid käituda subjektidena (kohuse- ja vastutustundlike isiksustena)? Palun, kirjuta, milliste sammude jada võiks olla (peaks olema) see protseduur, millega Eestis hakkaks kehtima kompetentsuse printsiip ning riigis toimuv tegevus oleks edaspidi edasi- ja tagasisidestatud.

Küllap saad minust palju paremini aru, et kui Eestis kompetentsuse printsiibi kehtestamiseks jõudu ja koosmeelt ei ole ning edasi- ja tagasisidestuse puudumise tõttu pole juhtimine võimalik, ei saa riik kestma jääda.

Juba ette varsti saabuva sisulise vastuse eest tänulik,

Ülo Vooglaid

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!