Kliimaministeeriumi kantsleri kõne kliimaseaduse avaüritusel on lugemist väärt kraam. Saab teada, et kliimaseadus „paneb aluse vajalikele ühiskondlikele muutustele," kirjutab Renè Allik.
„Kliimaseadus on pretsedenditult olulise tähtsuse ja suure ambitsiooniga seadusloome protsess kaasaegses Eesti ajaloos," märgib Keit Kasemets. „See seab raami ja paneb aluse kõikidele vajalikele ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, mis suunavad meie tegevusi lähikümnenditel ning tagavad järgnevatele põlvkondadele kaitse kliimamuutuste negatiivse mõju eest."
Lugegem uuesti – seadus seab raami ja paneb aluse…ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele. Täiesti pretsedenditu.
Absoluutselt pretsedenditu – et seadusega hakatakse seadma raami ja alust ühiskondlikele muutustele. Kahtlemata raamistab õiguskord ühiskonda seeläbi, et sätestab vundamendina põhiõigused, vabadused ja -kohustused ning sellele ehitub järgnevate seaduste hierarhia. Kas kliimaseadus muutub ülimuslikuks põhiseaduse suhtes, mis sõnastabki põhiõigused, -vabadused ja kohustused? Või on kliima(!)seadus miski, mis hakkab neid tõlgendama ja uuesti sisustama?
Justkui lihtsad naiivsed küsimused, aga sellisele lausele, et üks kliimaseadus hakkab raamima edasisi ühiskondlikke muutusi, saabki vaid must-valge loogikaga küsimusi esitada.
„Piltlikult öeldes on tegemist kõikide valdkondade ülese seadusega," jätkab Kasemets. Ehk siis riigiõigus, karistusõigus, äriõigus, võlaõigus, tööõigus, muidugi keskkonnaõigus… Tõesti suurejooneline seadus, kuna väidetavalt „ei ole ühtegi valdkonda, mida rohereformi elluviimine ei puudutaks." Kuidas meil perekonnaõigusega jääb? Puutub ka rohereformiga otsapidi kokku?
Ilmselt ootab meid ees helge tulevik, sest kantsleri sõnul „läbipaistvus ja kaasatus saab olema selle seaduse koostamise nurgakiviks". Päris hea, peaks nentima. Paraku näitab praktika seda, et ühiskonda lõhestavaid seadusi rammitakse nahaalselt läbi, ettevõtjatele jäetakse neid otseselt puudutava seadusemuudatuse osas arvamuse avaldamiseks paar päeva ja kui lõpuks automaksu kehtestamine lükatakse heldelt edasi, et „oleks ühiskondlik dispuut", siis selgub, et edasilükkamise hinnaks on see, et automaks tuleb veelgi suurem.
Suurejoonelised sõnad ja tegelikud teod ei lähe väga kokku. Või alustaks kaasamist sellestki, et paneks rahvalikule arutelule, mis ühiskondlikke muutusi soovitakse? Paraku on need soovitavad muutused ilmselt kliimaministeeriumis juba teada, sest „seaduses välja pakutud suunad saavad olema teadmiste ja andmete põhised", nagu Kasemets märgib. Muljetavaldav, kliimaministeeriumis loetakse Platonit ja teisi riiki, ühiskonda ja inimest mõtestavaid filosoofe, uuemast ajast näiteks Dietrich von Hildebrandi. Ei, see lause pole minu poolt mitte iroonia, vaid puhas rõõm.
„Kliimaseaduse eesmärk on kaitsta nii praegusi kui tulevasi põlvkondi. Aga ka Eesti loodust ja ökosüsteeme kliimamuutuste kahjuliku mõju eest." Stopp… saan ma õigesti aru, et kliimaseadus kaitseb eelkõige inimesi ja siis alles ka loodust ja ökosüsteeme?
Ja saame teada, et „ühele pildile paneme eesmärkide saavutamiseks…poliitikate kujundamise ühtsed põhimõtted." Tõesti pretsedenditu seadus, sest siiamaani on seadused olnud siiski juriidilised dokumendid. Ja senise praktika kohaselt on olulisemad riigi arengusuunad ja poliitikad, sh poliitikate kujundamise põhimõtted olnud kirjeldatud alama astme dokumentides.
„Sellise tuleviku ehituseks on vaja väga vägevat vundamenti. /…/ kliimaseadusest peabki saama vundament, millele ehitame tuleviku Eesti," lõpetab Kasemets oma kõne.
Pole paha, nendiks mõni irvhammas. Mõni teine hoopis loeb ja imestab – või siis (ridade vahelt lugedes) ei imesta. Kolmandale meenub NLKP pleenumi kõne. Neljas aga võibki seda juttu tõsiselt võtta.