Kolumn: kas nüüd on võimalik meie lõhestatud rahvas uuesti kokku liita?
Rasketel aegadel peab väike rahvas kokku hoidma ja viskama kõrvale oma sisemised erimeelsused ja vastuolud, tõdeb Malle Pärn.
Rasketel aegadel peab väike rahvas kokku hoidma ja viskama kõrvale oma sisemised erimeelsused ja vastuolud, tõdeb Malle Pärn.
See, kes nõuab teistelt seaduste täitmist, peab neid täitma ka ise.
Liberaalsesse demokraatiasse ei kuulu konservatiivide ärakuulamine, nendega arvestamine.
Keegi kuskil tahab, et ka Eesti aitaks kanda seda koormat, mille Euroopa liidrid on oma piiridesse ise tekitanud.
Uus põlvkond peab ometi ükskord mõistma, et ühe väikese rahva kaheks lõhestamine on väga suur ajalooline eksimus.
Sõnavabadus tähendab eelkõige seda, et igal inimesel on võimalus neid mõtteid välja öelda, mis ka teistele olulised võiksid olla. Inimeselt endalt nõuab see ennekõike korralikku ettevalmistust, toonitab Objektiivi kolumnist Malle Pärn.
Liberaalide plakatid on alati valed, toonitab Malle Pärn, osutades sotsiaalministeeriumi poolt algatatud järjekordsele kampaaniale, mille keskmes on sõnum "Teiste elu ei muutu sellest, milline mina olen.
Liberaalidel ei ole praegu mingit õigust konservatiividele "reljeefset retoorikat" ette heita, manitseda neid viisakusele, kui nad ise käituvad nagu viimased laadalised või kõrtsikaklejad, toonitab oma arvamusloos Malle Pärn.
Jumal, kes on meile andnud tunded ja mõistuse, tahab kindlasti, et me ka neid mõlemaid maksimaalselt kasutaksime.
Noori tuleks kasvatada nii, et neile jääks vähemalt võimalus ise kunagi valik teha, kas nad tahavad laisalt ja lodevalt poris püherdada või kõiki oma võimeid arendades ilu ja arukuse parnassile püüelda, kirjutab Malle Pärn oma mõtiskluses kunsti ülesehitavast või lammutavast toimest ühiskonnas.