Euroopa Liidust on saanud sõnavabaduse ja demokraatia vaenlane

Prantsusmaa president Emmanuel Macron ajalehe "Le Mond" kaanel. Foto: Bigstockphoto

Euroopa suurriikide nagu Prantsusmaa ja Saksamaa äärmusvasakpoolsed vihakõneseadused “lekivad” paratamatusena Euroopa Kohtu praktikasse ja nii saavad kannatada kõigi Euroopa riikide inimõigused ja demokraatia, kirjutab Karol Kallas. 

Prantsusmaa president Emmanuel Macron koos saksamaiste pooldajatega näeb tublisti vaeva sõnavabaduse – ja demokraatia – piiramise nimel. Nimetatud riikide juhtide utsitatud “vihakõneseadused” mõjutavad peale Euroopa Liidu ja Eesti avaliku ruumi kogu maailma ilmavõrku. 

Macron ja selle valitsus soovivad interneti rookida puhtaks kõigist mõtteroimadest, vabandust, vihamõtetest. Prantsuse parlament kiitis käesoleva aasta juulikuu alguses heaks seaduse, mis kohustab internetiplatvorme eemaldama vihakõne kahekümne nelja tunni jooksul alates sellele osutamisest. 

Kui näiteks Google või Facebook seda ei tee, siis võib teenusepakkujat oodata kuni 1.25 miljoni euro suurune karistus. Sarnase seaduse võttis 2018. aastal vastu ka Saksamaa ja seal riigis nähakse karistusena ette kuni viiekümne miljoni eurost trahvi. 

Prantslased ja sakslased on üritanud oma arusaama vihakõnest peale suruda ka USA-le. Lombitaguse suurriigi konstitutsioonis ja seadusandluses on sõnavabadus siiski nii hästi kaitstud, et kaks esimest on otserünnakust loobunud ning üritavad oma demokraatiavastase, olematu reeglistikuga ehk väga uduselt sõnastatud “suure vihakõnevastase plaani” viia ellu mööda nurgataguseid urkaid. 

Eesmärgiks on allutada oma inimvaenulikule – sõnavabaduse piiramine on vabade inimeste ja demokraatia vaenulik tegevus – plaanile üks maailma suuremaid ja seninähtutest parimaid sõnavabaduse ning demokraatia levitamise vahendeid, internet. See kõik sünnib niinimetatud “inimõiguste”, “vähemuste kaitsmise”, vms “demokraatiat edendavate” keskuste kas siis rohkem või vähem lärmakal heakskiidul.

Sellised Euroopa suurimate riikide inimvaenulikud algatused on paratamatusena “lekkinud” ka Euroopa Kohtu praktikasse ja selle asutuse sõna käib üle kõigi Euroopa Liidu riikide valitsuste – olgu AfD, Rootsi demokraadid või EKRE nii mõistlikud poliitilised jõud kui iganes. 

Samamoodi ründab selline eurooplaste kuri algatus (vaimu)pimedusest ka ülejäänud maailma eesotsas USA-ga. USA konstitutsiooni esimene parandus kaitseb inimesi kenasti küll valitsuse poolse sõnavabaduse piiramise eest ja suurem osa Euroopa vihakõneseadustest käivad vastu USA konstitutsiooni. Ent kui USA rahvas on päris kenasti kaitstud Suure venna eest, on see pea täiesti kaitsetu Väikevendade, ehk siis üle maailma tegutsevate internetiteenuseid pakkuvate eraettevõtete ees.

Eurooplased eesotsas prantslastega teavad, et suured internetiteenuste pakkujad ei hakka oma platvorme iga riigi seaduste järele tükkideks hakkima. Prantsusmaa ja Saksamaa vihakõneseadustel on sarnane mõju, nagu autotööstustest tuntud nõndanimetatud “California efektil”. Ameerika Ühendriikides peavad kõik autod vastama ühtsetele heitgaaside emissioonistandarditele. Kuid Californial lubati teha erand, millega too võis kehtestada autodele heitgaaside osas rangemad nõudmised. California tarbeks eraldi autode ehitamise asemel kohandas autotööstus kogu oma toodangu vastavalt nimetatud osariigi nõudmistele. Prantslased ja sakslased teavad, et kui neil õnnestub piirata sõnavabadust enda riigis, kahaneb see üle kogu maailma.

Eurooplasi on sellises sõnavabaduse vastastes rünnakutes saatnud varem isegi edu. 2013. aastal kaebas grupp juudi päritolu üliõpilasi Prantsuse seaduse alusel kohtusse Twitteri, üritades teada saada nende arust antisemiitlike säutsude autoreid. Twitter küll üritas nimetatud üliõpilaste seltskonnaga sõdida, kuid sotsiaalmeediaplatvorm pidi lõpuks Euroopa kohtute otsuste peale järele andma ja andis säutsujad välja.

Macron saab suurepäraselt aru, et tema sõnavabaduse piiramine levib pahaloomulise kasvajana üle interneti. Euroopa sõnavabadus on juba märgatavalt kannatada saanud. Liidus on hulk riike, kes karistab väga hämaralt defineeritud “vihakõne” seaduste egiidi all sõnavabadust. Karistuse põhjuseks võib olla näiteks rasside ja religioonide vastane viha “õhutamine” ning viidatud tunnuste alusel kellegi “alandamine”. Näiteks moedisainer John Galliano mõisteti Pariisi kohtus süüdi antisemiitliku sõimu eest. Mis oli tema süü? Ta sõimas ühes Pariisi kohvikus kolme juudi rahvusest inimest, kasutades selle juures sõnu nagu “räpane hoor”.

Või: prantsuse poliitiku Marine Le Peni isa sai trahvi, kuna osutas mustlaste puudulikele hügieenipraktikatele. Prantsuse ema kaevati kohtusse, kuna tema laps läks kooli särgiga, millele oli kirjutatud “Ma olen pomm”. Saksa mees arreteeriti, kuna tema telefoni helinaks oli Hitleri lause. Saksamaa konservatiivne poliitik sattus uurimise alla säutsu tõttu, milles süüdistas politseid “barbaarse grupivägistajatest moslemimeeste hordi varjamises”. Isegi toonane justiitsminister Heiko Maas on sattunud enda seaduste küüsi, kui pidi vastust andma säutsu eest, milles sõimas immigratsiooniskeptikust majandusteadlast Thilo Sarrazini “idioodiks”.

Selliste segaste seaduste tulemus on etteaimatav. Hiljutisest avalikust uuringust selgub, et ainult 18 protsenti sakslastest arvab, et nad võivad avalikkuse ees omi mõtteid vabalt väljendada. Rohkem kui 31 protsenti ei julge kõiki oma mõtteid isegi tuttavatele rääkida. Ainult 17 protsenti sakslastest tunneb ennast internetis vabalt ja 35 protsenti tunnistas, et sõna on vaba ainult lähemate sõprade ringis. See on hirmutav tulemus nii inimeste vabaduste kui demokraatia mõttes.

Kui see ei osuta ametlikule orwellilikku kaksisoima ja mõtteroima vaimse türannia levikule, siis mis veel? Vägisi tundub, et sarnaselt Okeaania valitsuse sõnastatud uuskeele eesmärgiga, on Euroopa suurvõimude sooviks luua jaburate seadustega olukord, kus inimesed ei ole võimelised enam “valesti” mõtlema. 

Saksamaal paistab, et kaksisoim – sotsialistlik reaalsusekontroll – töötab hirmuäratavalt hästi. Lisame veel siia äärmusvasakpoolsete aktivistide kuriteod vaba vaimu vastu – nagu näiteks hariduse “dekoloniseerimise” idee – ja me oleme päris kohutava düstoopia äärel.

Samamoodi pommitatakse ühe suurema intensiivsusega ÜRO-d, et too kehtestaks mingit laadi rahvusvahelised vihakõneseadused. Nõndanimetatud migratsioonipaktiga on suur samm selle poole juba astutud, millega tahetakse igasugune migrantide kritiseerimine – olgu need millised tõprad tahes – ära keelata ja muuta kuriteoks. 

Moslemiriigid soovivad vihakõneseadustesse sisse kirjutada karistused oma jumala ja usu teotamise eest ning Iisrael tahab kriminaliseerida antisemiitlust. Isegi USA-s, ühes maailma sõnavabaduse poolest turvalisemas riigis, soovib pool üliõpilastest vihakõne karistamist. 

Prantsusmaast, mis kord oli vaba mõtte, sõna ja inimõiguste kants, on tänaseks saanud suurim oht kõigele kolmele. 

Mis on sõnavabaduse ja vihakõne karistamise tulemus? Üle aastakümnete ulatuv moslemimeeste vägistamisdžihaad valgete alaealiste tüdrukute vastu, kus vangi pandi kannatanud, mitte moslemitest kuritegelikud pedofiilid. Rootsi ajakirjanduse kaksisoim, kus politsei palub abi tumedanahaliste vägistajate leidmisel, kuid ajakirjanike roimstopi tulemusena keeldub see kurjategijate nahavärvi avalikustamast. 

Lisaks puudutab see otseselt demokraatiat, sest sellised seadused teevad sisuliselt võimatuks normaalsete parteide poliitikasse sisenemise ja avaliku diskussiooni arendamise, et miks kõigi mutikulti ühiskondadega käib kaasas plahvatuslik kuritegevuse kasv, hariduse degradeerumine ja ühiskonna desintegratsioon?

Või olekski sellised vihakõneseadused ausad ja õiglased, millega mõõdetakse kõigile ühe puuga. Ei! Moslemid (ka vägistajad ja sõjakurjategijad) on alati kannatajad, kristlust võib sõimata, kuidas pähe tuleb, aga Prohveti kohta ei tohi öelda ühtegi halba sõna ja šaria seadused käivad nii või naa üle moslemite uue kodumaa seaduste.

Euroopa Liidu inimsuse vaenulikkuse ja ähvardavad eesmärgid on kenasti võtnud kokku 2014. aastal üllitatud raamatus “Kuidas olla konservatiiv” Roger Scruton:

“Need kogemused aitasid mul jõuda veendumusele, et Euroopa tsivilisatsioon sõltub rahvuslike piiride säilimisest ja et Euroopa Liit, mis kujutab endast vandenõud nende piiride lahustamiseks, on saanud ohuks Euroopa demokraatiale. Euroopa kohtute tegevuse ja oma seadusandliku ülesehitusega on Euroopa Liit loonud poliitilise klassi, mis ei ole enam vastutav inimeste ees – klassi, mille tüüpiliseks esindajaks on paruness Ashton, endine TPK (Tuumarelvastuse Piiramise Kampaania) aparatšik, kes pole elus kordagi valimistel kandideerinud ja on edasi liikunud läbi leiboristliku partei organisatsiooniliste valikute ja vasakpoolsete valitsusväliste organisatsioonide, saades nii välissuhete eest vastutavaks Euroopa Liidu kõrgeks esindajaks ehk teisisõnu meie kontinendi välisministriks. Euroopa Komisjon ise võtab vastu seadusi, mida rahvuslikud parlamendid ei saa kehtetuks tunnistada ja mida on suletud uste taga arutanud bürokraadid, kes ei pea kunagi oma otsuste kohta vastust andma.” (Roger Scruton: Kuidas olla konservatiiv, lk 27–28. EKSA 2018)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!