Eestlastelt on pihta pandud pealinn, aga on tähtis aru saada tõsiasjast, et seda ei teinud venelased. Seda tegid valimistest kõrvale hoidunud eestlased, Eesti kultuuri ja peresid laimanud ja mõnitanud peavoolumeedia eestlased. Seda tegid meie süvariigi ametnikkonna ülemakstud eestlased. Seda tegid keskerakonna eestlased reformierakonna eestlaste toel. Nüüd tuleks pealinna kaotades hoida rahvusriigina ülejäänud Eestit. Aga seegi on eeskätt eestlaste teha, tuletab meelde Ivan Makarov.
„Mis minu Eestist saab, kõik juhtub minuga…" – Ivanhoe
Ööl vastu reedet ei tulnud und. Volikogu koosolek kestis kaua ja ilma minuta läks teele viimane Rakvere rong. Nii et tuli minna Lasnamäele ööbima, mis ei olnud mul tegelikult üldse plaanis, aga ka ema poolt meie perele jäetud korteris on hea olla. Meelde tulevad paljud armsad asjad, betoonseinte vahel nagu kõlaksid tuttavad hääled ja räägiksid asju, mida oleksin pidanud tegema, kui polnuks nii lootusetult tagantjärgi tark.
Kui teile öeldakse, et suure paneelmaja korter ei või olla kodu, siis ärge uskuge. Võib olla küll. Aga võib muidugi ka mitte olla. Pealt vaadates ei ole, aga nii mõnegi seal elava inimese hinges on. Ja mitte ainult eestlaste hinges: paljude majade ees on vene vanamutikeste poolt armastusega hooldatud klumbid külma võetud lilledega: ka vahel õhtuti akende all kõuehäälselt räuskavad seltskonnad ei ole neid lilli võtnud. Arvasin, et see ei ole võimalik, aga võta näpust…
Nagu nende suurte paneelmajade, nii ka inimestega on tihti nii, et vaatad neid ja nad sulle ei meeldi. Siis aga astud sisse sõbra juurde ja näed lapsukesi, vanaemasid, fotoalbumeid, koerakesi ja kiisusid. Sees pole kodukollet, aga kodu on. Ka Jana Toomi esimest korda lähedalt, kuigi ohutult kauguselt nähes avastad, et kuigi tema tegevus on sulle vastuvõetamatu, võib ta poliitikavälises elus olla tavaline sümpaatne inimene, seda enam et ta on ju paljulapseline ema. Mihhail Kõlvart on vaoshoitud ja viisakas, nii et tema käepigistuski on siiras. Peeter Järvelaid, kes on minult küll saanud mööda päid ja jalgu, on sellegipoolest sõbralik ja avatud naeratusega inimene. Jevgeni Ossinovski on suurepärase eesti keele ja hea huumorisoonega poliitik. Urmas Reinsalu sõnaosavus ja teravate seisukohtade ekspressiivne serveerimine panevad tahes tahtmata võrdlema teda praeguse välisministriga ja nutma taga vanu aegu. Riina Solman, kena ja malbe perekeskse eesti naise sümbol, räägib sõbralikult Monika Helmega, kes on Riinast veidi teravama väljendusviisiga, aga nad on nagu õed, ja seda nii väliselt kui ka oma Eesti peredest hoolimise poolest. Aivar Riisalut oli nii palju, nagu oleks ta tulnud koosolekule koos kogu oma Meie Mehega, kuigi teisi polnud näha ja seega rääkis ta ka kõigi teiste eest, ja seda lakkamatult. Viktor Vassiljev on nagu kuulus dr Viktor Vassiljev ikka, tasase loomuga Urmas Reitelman on endise telediktori kohta vapustava silmaringiga (kunagi ta vist midagi pahasti ütles, aga seda, mida ta ütles vaid ühe korra, on tema vastased korranud meedias sadu kordi, ja seda ilmselge omapoolse naudinguga, nii et targale inimesele ei valmista mingeid raskusi tuvastada, kes tegelikult seda tiražeeris ja milleks). Terase(st) kaasosalise ja veenva oraatori Mart Kallase võimsa selja taga oli turvaline vaikselt istuda.
Jah, Tallinnas on väidetavasti võimu üle võtnud „venelased", kelle hulgas, tõsi küll, pole minu teada mitte ühtegi venelast, nagu polnud neid aastaid eetris olnud Tallinna kliki poolt linnaraha eest tehtud saates „Russkij vopros". Kusjuures pole Eesti meedia siin mingi erand: vene telekanalis näidatakse venelasi vaid siis, kui mõni neist auto alla jäi, tüssati kortermaja ehitajate poolt, kukkus kõrghoone aknast välja, „valvab rahu" Süürias, kustutab tulekahju või jääb kaevurina põlevas šahtis rusude alla. Kunagi (veel enne Putini tulekut suurde poliitikasse) küsiti Iossif Kobzonilt, et kas ta kavatseb saada Venemaa presidendiks. Kobzon, kes oli N.Liidu vaimsuse kehastus ja hiljem tulihingeline deržaavamees, vastas, et ei kavatse, kuna tema sügava veendumuse kohaselt peaks Venemaad juhtima ikkagi venelane (Stalini kogemus oli tõesti koletuslik). Eesti pealinna juhivad nüüd tõesti inimesed, kes pole etnilised eestlased, ka peaministri kohale ennustatakse meest, kes ei ole eestlane. Mida arvaks selle kohta Kobzon?
Aga kui nüüd sobrada mälus, siis ei tulegi meelde mitte ühtegi inimest, kes tekitaks seal linnavolikogu saalis otsest antipaatiat, aga see ongi minu poolt korduvalt väljendatud veendumuse kinnitus, et ajakirjanikul ei tohiks olla poliitikasse asja. Et kui kohtud inimesega näost näkku, siis on väga raske teda pärast seda kritiseerida. Õnneks polnud ma kunagi mitte isiku kallal, vaid ikka inimese poolt deklareeritavate vaadete, tema väljaütlemiste ja tegude kallal. Ja pole ka kunagi ajakirjanik olnud ja mulle ei meeldigi, kui mind selleks peetakse või nimetatakse. Olen vaba mees, nagu too Gabriel. Ja rahvusliku kuuluvuse mittekõikemääravuse kohta on mul alati üks ere näide varnast võtta: üks ajaloo eredaimaid eesti näitlejaisiksusi Maria Klenskaja – ja ta vend, kelle nimegi ei tahaks siin mainida.
Kõik need mõtted painasid mind mööblist tühjaks tehtud toas, ja kella kolmeni ei jäänudki ma mitte kuidagi magama. „Hommikuse hobusega" sõitsin maale ja siis helistati ning teatati, et just kell kolm öösel suri haiglas üks meie pere jaoks väga lähedane inimene.
Austades tema pere tundeid ja privaatsust ei hakka ma siin nimesid nimetama, aga kui lühidalt, siis tegemist oli suure, väga tugeva, äärmiselt keerulise iseloomu, kuid kuldsete kätega inimesega, kes oli 1990ndatel edukas ärimees, kohati äkiline, kuid enamasti külalislahke ja heldekäeline, kellele valmistas rõõmu oma perele, sugulastele ja sõpradele rõõmu valmistada. Tema maja oli alati sõpru täis, seni kuni said otsa nii raha kui ka tervis. Ta lõi oma perele imelise maakodu, kus on kõik linnainimesele harjumuspärased mugavused, istutas palju kõige uuemate ja parimate sortide viljapuid. See kõik jääb tema kasulastele ja oma lapsele, kelle vahel ei teinud ta mitte mingit vahet.
Ta ei võidelnud oma elu eest, korduvalt rebis haiglas kõik voolikud maha ja avaldas vastupanu, kui arstid tahtsid teda päästa. Lähedasi tema juurde ei lubatud, sest tegemist oli COVID-i osakonnaga. Nii ta surigi üksi ja hüvasti jätmata. Teda on aastaid vaevanud igasugused kroonilised haigused, saadud traumad ja valud, ta ei saanud vahel mitu päeva majastki välja, aga nooremapoolse inimesena lükkas paljud käigud arstide juurde edasi, oli sellest piinast surmani väsinud ja lõpuks andiski alla. Aga ikka jõudis meie juurest läbi sõita, tuua meile oma vana bussikesega linnas ostetud laudu ja prusse, kinkinud ämbritäie pohli või kukeseeni, mida korjas koos oma naisega metsas, tõi kastide viisi õunu aastal, kui meie enda puud ei kandnud, ja sai õunu meilt, kui ei kandnud tema pere õunapuud.
Miks ma seda siin räägin? Mees oli vaktsineerimata. Seega oleks „uue normaalsuse eetika" kohaselt pidanud ta saatma järjekorra lõppu surema ilma tema valu vaigistamise ja talle hapniku andmata. Inimest, kes sai ajuvigastuse, südamepuudulikkuse, diabeedi ja teisigi eluohtlikke tõvesid, nii et katsetamisjärgus vaktsiinid oleksid võinud teda ka kohe tappa. Aga temast taheti ametlikult teha inimene, kelle kohta ütles Valdo Randpere: „las kärvavad". Kuigi ta polnud ei EKRE ega kellegi teise valija, ta oli kodakondsuseta nõrga eesti keele oskusega Kasahstani küüditatud sakslaste järglane, kes tsiteeris meile liigutatult talle mingi tema pabereid vormistanud eesti ametniku sõnu: „Ka teie rahvast on represseeritud". Ja ta ei läinud siit minema Saksamaale, kus olid tema vanemad, vend ja õde.
Ma nägin, kuidas jälle nutsid mu pere kallid vaoshoitud eestlased – nagu nad nutsid siis, kui lahkus mu ema, ja seejärel mu isa. Minu eestlastest pere viimne kui liige armastas ka seda venekeelset sakslast, kuigi meie suhetes oli ka keerulisemaid aegu. Aga ajad mööduvad, inimesed jäävad. Õigemini peaksid jääma. Kindlasti mitte nii vara lahkuma.
Ja inimesed peaksid jääma inimesteks. Ka poliitilised vastased. Kui ma sain teada, et Siim Kallase seisund on raske, hoidsime me talle pöialt. Põhiline, et inimene jääks ellu ja saaks ka edasi töötada. Mis sest, et ma absoluutselt ei tolereeri tema poolt geniaalselt moodustatud poliitmajanduslikku perehüdrat. Nüüd, kui inimene on tulnud võitlusest elu eest võitjana, võib tema tegevusest edasi rääkida. Soovides talle hinges head tervist, nagu ka kõigile neile, kes pole sadistid, mõrtsukad ja pedofiilid.
Meie peavoolumeedia on aga reeglina isiku kallal, ja sellise õelusega, et tekitab kahju ka rünnatava organismile: Tõnis Mäe „tühistamine", Varro Vooglaidi mustamine… Tähelepanuväärne on see, et Vooglaid ei võitle inimestega, ta võitleb hoopis süsteemiga, mis diskrimineerib neid inimesi. Aitab ebaseaduslikult vallandatud ausatel meestel saada õigust kohtus ja võimalust edasi töötada. Kas te olete kunagi kuulnud tema poolt midagi halba vaktsineeritute aadressil? On ta neid nimetanud „ühiskonnaheidikuteks", nagu Jürgen Ligi inimesi, kes on sundvaktsineerimise vastu? On Vooglaid pakkunud saata vaktsineerituid haiglajärjekorra lõppu, sest nad on ju niigi paremini kaitstud? On ta rõhunud sellele, et vaktsineeritutelt peaks nõudma tasu vaktsiini eest, sest seda maksid kinni ju ka vaktsineerimata elanikud? SAPTK on toetanud arste, kutsunud üles usaldama politseid, kuid neid avaldusi ja üleskutseid keegi millegipärast ei maini. SAPTK on korraldanud aktsiooni pisikese perekohviku kasuks, kelle omanikku kiusatakse riigi poolt taga ajal, kui PÖFFil eputavad tuhanded maskideta friigid, kel on vaja just pandeemia ajal vaadata oma terve maskideta massiga üheskoos filme ja siis levitada viirust ja seksuaalhälbeid soosivat suhtumist üle Eesti.
Te tulete jälle oma veripunaste roomikutega kollase meediatankiga kallale inimesele, kellest üritasite juba mitu aastat üle sõita. Ta on väärikas härrasmees, hea pereisa, rafineeritult intelligentne, aus, ja tema tegevus on Eestis ehk kõige põhiseaduslikum üldse. Mis teil on vastu panna? Roosabanaanikest, kes äsja ütles Postimehele, et „vanameestel on aeg kohvrid pakkida?" Mis mõttes? Kas juba jälle toimub selles lehes peatoimetaja vahetus?
Eile elust lahkunud minu koolipõlve rokikangelane, suur laulja, multiinstrumentalist, poeet, teisitimõtleja Aleksandr Gradski ütles mulle minu raadiotee alguses: „Poliitika on see, kui keegi tahab midagi pihta panna".
Eestlastelt ongi tõesti lõpuks pihta pandud pealinn, aga on tähtis aru saada tõsiasjast, et seda ei teinud venelased. Seda tegid valimistest kõrvale hoidunud eestlased. Seda tegid Eesti kultuuri ja peresid laimanud ja mõnitanud peavoolumeedia eestlased. Seda tegid meie süvariigi ametnikkonna ülemakstud eestlased, sest isegi vene meedia rõhutab tihtipeale, et seal on venekeelseid vaid mõni protsent. Seda tegid meie euroeestlased. Seda tegid keskerakonna eestlased reformierakonna eestlaste toel, kes kasutasidki interliikumise taastoodetud kaadervärki lihtsustatult öeldes nii, nagu Lukašenka aifoonidega iraaklasi Poola piiril. Poolakad aga ei lubanud oma riiklust mõnitada.
Nüüd tuleks pealinna kaotades hoida rahvusriigina ülejäänud Eestit. Aga see on ikkagi eeskätt eestlaste teha, sest mitte keegi seda eestlaste eest tegema ei hakka.