Toetades rahvaalgatuse taastamist tõestaksid sotsid, et nad pooldavad demokraatlikke lahendusi mitte ainult siis, kui see teenib nende endi huve, vaid põhimõtte pärast, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Eelmisel nädalal Arvamusfestivali raames peetud arutelul tõusetus oluline küsimus sellest, miks ei poolda sotsid rahvaalgatuse taastamist nii, et Eestis saaks rahvas sarnaselt enne 1934. aasta riigipööret kehtinud korrale algatada parlamendis eelnõusid või vajadusel ka rahvahääletusi uute seaduste vastuvõtmiseks või juba vastu võetud seaduste tühistamiseks.
Sel EKRE alal peetud arutelul, kus see küsimus tõusetus, sai teiste hulgas sõna ERRi šveitslasest töötaja Dario Cavegn, kes selgitas rahvaalgatuse toimimist oma kodumaal ning toonitas samas, et ta pooldab rahvaalgatuse õiguse kodanikele andmist mitte sellest hoolimata, et on elupõline sots, vaid paljuski just selle tõttu.
Tõsi, sotsid on ju ajalooliselt esitlenud end jõuna, mis vastandub elitaarsusele ning seisab lihtsate inimeste huvide ja võimaluste eest, rõhutades nii demokraatliku ühiskonnakorralduse olulisust kui ka kõigi inimeste võrdsust.
Pidades silmas, et rahvaalgatuse taastamine oleks selgelt kitsa parteilise ringkonna ülemvõimu kahandav, tõelisele kodanikuühiskonnale võimalusi loov ja päris demokraatlikku ühiskonnakorraldust soosiv samm, võiks eeldada, et sotsid positsioneeruks selle peamiste pooldajatena.
Toetades rahvaalgatuse taastamist tõestaksid sotsid, et nad pooldavad demokraatlikke lahendusi mitte ainult siis, kui see teenib nende huve.
Ometi ei ole see Eestis sugugi nii. Üldjuhul ei võta sotsid küll rahvaalgatuse taastamise vastu sõna, aga samas ei väljenda nad sellele ka vähimatki poolehoidu. Pigem suhtuvad nad vastavatesse ettepanekutesse põlgusega, justkui oleks see kantud mingitest varjatud valelikest ambitsioonidest.
Kui sotsid soovivad rahvale poliitiliste otsuste langetamises osalemise võimaluste andmisele vastu, oleks aus see selgelt välja öelda, et valijail oleks ka teada, milliseid positsioone nad sotse toetades edendavad. Tunduvalt parem lahendus oleks aga see, kui õnnestuks saavutada parteide ülene üksmeel rahvaalgatuse taastamiseks ja seeläbi Eestist mitte ainult deklaratiivselt, vaid ka sisuliselt demokraatliku riigi kujundamiseks.
Fakt on see, et rahvaalgatust saaks üht moodi kasutada nii parem- kui ka vasakpoolselt meelestatud jõud. Rahva kaasamine poliitiliste otsuste langetamisse looks aga eeldused tõelise kodanikutunde tekkimiseks ja päris kodanikuühiskonna arenguks. Mis kõige olulisem – see looks ka vahendi ühiskondlike tüliküsimuste lahendamiseks kõigi osapoolte poolt tunnustatud moel ning aitaks seega kasvatada ühiskondlikku sidusust.
Kõike seda silmas pidades tuleks rahvaalgatuse taastamiseks parteide üksmeele saavutamise nimel jätkuvalt pingutada, otsides sellele sammule ka vasakpoolsete toetust. Oleks ilus, kui vastuoludest lõhestatud ühiskonnas suudetaks niisugustes põhimõttelistes küsimustes konsensus saavutada.
Toetades rahvaalgatuse taastamist tõestaksid sotsid, et nad pooldavad demokraatlikke lahendusi mitte ainult siis, kui see teenib nende huve. Ultimatiivselt just selles rahvaalgatuse taastamise toetamisel või mittetoetamisel küsimus ongi.