Kahepäine kotkas, poolkuu, draakon, eesel koos elevandiga ja muud loomad

Venemaa president Vladimir Putin kohtumas kõrgete kaitseametnike ja sõjaväelastega. Foto: Aleksei Družinin, AP/Scanpix

Kolumnist Roland Tõnisson kirjutab seekord selle maailma vägevate geopoliitilistest mängudest lähiminevikus ja tänapäeval.

Kes on lugenud “Švejki”, teab hästi, mille eest raamatu nimikangelane soolaputkasse pisteti – orienteerumata poliitiliselt korrektselt poliitilises situatsioonis jagas ta naaberriike oma arusaama kohaselt Austria vaenlasteks ja liitlasteks. Ning ajas kõik totaalselt sassi. Pealekauba teenis sellega ära salapolitsei huvi oma isiku vastu.

Et vahva sõdur Švejk kinnimajja pandi, on igati normaalne, sest tavakodanik ei võigi selle maailma vägevate mängudes orienteeruda. Tal ei ole teha muud kui oodata, millal talle tukk pihku pistetakse ja saadetakse tapma teisi temasarnaseid, kelle ainuke süü seisneb selles, et nad elavad teises riigis ja räägivad teist keelt või murrakut.

Eelnevalt on tavakodanikku, kelle elu ülimaks eesmärgiks on saada tapetud mõne poliitilise rühmituse huvide eest, töödeldud propagandaga, mis teeb teda vajalikul määral verejanuliseks ja kättemaksuhimuliseks. Tänapäeval tegelevad sellega rahvuslik-riiklikud meediakanalid, mis söödavad tarbijatele ette oma “Tõeministeeriumide” produkte. Otseselt propagandaks nimetas seda vaid doktor Goebbels. Meie kaasaegsed on nutikamad ja leiavad oma asutustele teistsugused nimetused. Ei ole ühelgi riigil enam ka sõjaministeeriumi, nagu enne viimast suurt sõda, vaid kõiki neid nimetatakse kaitseministeeriumiks. Sest keegi ei õhuta sõda, vaid ainult kaitseb oma huvisid. Vahel ka ennetavalt.

Meie teame, mis on Molotov-Ribbentropi pakt. Palju vähem teame seda, et Nõukogude Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa sõlmisid 15. oktoobril 1939 – s.o. kolm nädalat peale MRP-d – salajase koostööpakti, mille eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid London ja Pariis Stalinile õiguse okupeerida Soome, Baltimaad, Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra. Mõistlik riik käitub tõesti nagu seelikukütt, kes kutsub ühe daami restorani, ent hoiab igaks juhuks valmis ka märkmiku teiste silmarõõmude telefoninumbritega, kui õhtu ei peaks minema plaanipäraselt. Hitleri pruudivalik läks muidugi igati aia taha, ent vana Joss suutis kõik panna tantsima oma pilli järgi. Jättes veel kõigile mulje, et nad on ise balalaikamuusika tellinud.

Kuidas on täna jaotumas jõujooned? Kes on kelle peale solvunud? Kes saab poliitilises liivakastis endale paremad mänguasjad ja suurema kühvli? Seda saavad lihtsurelikud teada siis, kui riiakad poisid hakkavad värviliste lelude pärast kaklema.

Juba mitmes kord on omavahel karvupidi kokku minemas Venemaa ja Türgi. Venemaa mobiliseerib reserviste ning nagu teatas 8. veebruaril Vene Föderatsiooni relvajõudude ülemjuhataja armeekindral Sergei Šoigu, kehtestati Lõuna sõjaringkonnas täielik lahinguvalmisolek.

Ühine vaenlane on juba mõningat aega lähendanud üksteisele Türgit ja Ukrainat. Nagu kinnitas Ukraina asemajandusminister Natalia Mikolskaja Nairobis WTO kohtumisel, „ei ole saladus, et meie maad pööravad oma suhetes uue lehekülje. Need suhted fokusseeruvad ka kaubandusele ja investeeringutele.“ Türgi ja Ukraina liiguvad vabakaubanduslepingu sõlmimise poole, millest on neile mõlemale kasu arvestades, et Venemaa on teinud mõlemale olulisi kitsendusi. Türgi ja Ukraina majanduslik koostöö oli aga tõusuteel juba enne Maidani – 125 miljonilt dollarilt aastal 1992 tõusis see 5 miljardini aastal 2014. Võib arvata, et Türgi on huvitatud ka Ukraina suutlikkusest vastu pidada sõjatandril.

Sel ajal kui Euroopa riigid on drastiliselt vähendanud oma kaitsejõude ja kaitsekulutusi ning valijate hääli kalastades läinud üle täielikult kutselisele kaitseväele, on Hiina ja Venemaa mõlemad moderniseerinud ja kasvatanud oma sõjalist potentsiaali. Globaalset tulejõudu arvestades kuuluvad maailma võimsaimate militaarjõududega riikide esikolmikusse USA, Venemaa ja Hiina. Suur roll on Vene relvajõudude arendamises olnud armeekindral Šoigul, kes on alates 2012. aastast kaitseminister. Tema teeneks loetakse praegust palgalistest ja ajateenijatest koosneva armeestruktuuri rajamist. Kusjuures praegu teenib kaitsestruktuurides palgalisi rohkem kui ajateenijaid. Kaitseminister Serdjukovi ajal toime pandud riigi vara riisumine ülisuures ulatuses ei ole oluliselt pidurdanud relvajõudude arengut ning Venemaa suudab näidata muskleid nii Ukrainas, Süürias kui ka vehkida rusikaga NATO suunas.

Venemaa ja Hiina kompavad üksteist ning täielikku usaldust ei või nende suurte naabrite vahel olla. Olukord on üsna sarnane 1930. aastatele Euroopas, mil Stalinit häiris ülimalt mõte Saksa-Poola ühisest liidust Nõukogudemaa vastu. Selline liit oli toona täiesti võimalik, sest Saksa ja Poola sõlmisid mittekallaletungi pakti juba jaanuaris 1934. Hitler ei olnud veel jõudnud aastatki olla kantsler. Seega – leping oli talle äärmiselt oluline. Kasulik ei olnud see erinevatel põhjustel aga ei Inglismaale, Prantsusmaale ega Nõukogude Liidule. Londoni osav diplomaatia mõjutas Varssavi poliitilise eliidi nende poole ning slaavlasliku entusiasmiga hakati Poolas rääkima sellest, kuidas peagi antakse fritsudele kõva keretäis – poolakad ühelt poolt, inglased-prantslased Reini tagant… Kuidas ja kelle vahel suur verevalamine alguse sai, seda teab iga koolijütski.

Venemaal ja Hiinal on ühiseid huvisid ja Moskva ehitab üles Euraasia Liitu, mille haare võiks olla palju enamat kui koostöö Šanghai Koostööorganisatsiooniga (loodud 1996. aastal, Hiina ja Venemaa on asutajaliikmed) ja Valgevenega. Kriitikud küll kardavad, et lõpuks saab Venemaast vaid Hiinale toorme tarnija. Kardetakse ka kõigi Uuralitest ida poole jäävate alade kaotamist, sest maavaradest rikas Siber on võrreldes Hiinaga inimtühi. Kahe riigi piirialadel elab Vene poolel 6–7 miljonit inimest (kogu Siberis ja Kaug-Idas 38 miljonit) ja Hiinal 90–103 miljonit.

Kartustel on ka alust, sest keskne osa Hiina militaarõppustel on praegu tanki- ja maavägede tegevusel, mille käigus harjutatakse maavägede ümberpaigutamist suurtel distantsidel.

Viimase kümne aasta jooksul on Hiina armee uuenenud. Tegevväes on praegu umbes 2,5 miljonit inimest ning armeeteenistusse suhtutakse austusega – ühele vabanenud reamehe vakantsilegi on keskmiselt viis kandidaati. Mitte kutselistele mõeldud vakantsile, vaid ajateenijale ettenähtud kohale.

Venemaal on ajateenistus äärmiselt ebapopulaarne. Määrustikuväliste suhete (ehk kiusamise ja mõnitamise) tagajärjel sooritatakse igal aastal sadu mõrvu ja enesetappe. Venemaa võimet kaitsta oma piire peetakse nõrgaks ning tegelikult on tuumaheidutus Venemaa ainsaks võimaluseks säilitada selles piirkonnas jõudude tasakaal. Kuigi Venemaa positsioneerub USA järel oma militaarjõult teiseks ja edestab Hiinat, on statistika üks asi ja numbrite taga peidus olev reaalsus midagi muud.

Loomulikult ei ole Venemaa enam sellises situatsioonis nagu Nõukogude väed 1988. aastal, mil näiteks Potsdamis asuvates rohkearvulistes tankivägedes vaid iga kümnes lahingumasin oli võimeline angaarist välja sõitma, sest ülejäänud olid varuosadeks lammutatud. Tänapäeval on Venemaal arvestuslikult 15 398 tanki Hiina 9150 vastu. Ja neid masinaid võib ilmselt usaldada. Jalaväe lahingumasinaid vastavalt 31 298 ja 4788, raketisüsteeme 3793 ja 1770.

Tegevväes ja reservis on Venemaal 3 251 000 ja Hiinal 4 635 000 sõjaväelast. Iga-aastane ajateenistusikka jõudvate meeste hulk on vastavalt 1 355 000 ja 19 550 000. Sõjaväkke mobiliseerimiseks kõlblikke on Venemaal arvestuslikult 47 miljonit ja Hiinal 750 miljonit kutsealust.

Vene-Hiina konflikti ennustamine on aga spekulatsioon. Eelkõige saab (kui saab) maailmal olema tegemist Moskva-Ankara kähmlusega. Täpsustuseks olgu lisatud, et Türgil (reitingus 10. kohal) on maavägedes muuseas umbes 600 000 meest, igal aastal saab sõjaväkke mineku ealiseks 1 375 000 meest ja sõjaväkke mobiliseerimiseks kõlblikke on 4 165 000 meest.

USA-l, kes ei või antud konfliktis kõrvalseisjaks jääda, on 2,5 miljonit inimest elavjõudu, potentsiaalseid nekruteid igal aastal 4,22 miljonit ja sõjaväkke mobiliseerimiseks kõlblikke 120 miljonit. (Hea lugeja võib saada täpsema ülevaate siit.)

Erinevalt Euroopast, mis on vist täielikult minetanud suutlikkuse mõelda oma enesesäilitamise peale, ja erinevalt Venemaast, kus riik siiski püüab tõsta inimeste eneseteadlikkust ja uhkust oma keele, kultuuri ja traditsioonide suhtes, ei ole Hiina komparteil vaja pingutada. See maa elab koos islamimaailmaga läbi järjekordset tõusuperioodi. Seda ajal, mil Euroopa on ilmselt läbimas oma languse põhja. Ja inimeste meelsus või valmidus tuua ohvreid ei ole statistikaga mõõdetav.

Me võime prognoosida ka rahvusvahelisi konflikte, ent tundub, et kõik on juba salajastes tagatubades paika pandud. Nii on see ju alati olnud. Kui õnnis tsaar Nikolai II oli kord enne suurt ilmasõda oma kuulsa jahiga “Standart” Läänemerel seilamas, kohtas ta Bornholmi saare juures, kas juhuslikult või mitte, samasugust mereretke nautivat Saksa keisrihärrat Wilhelm II. Nikolai ei võinud lasta oma lähedast sugulast niisama mööda seilata ning kutsus ta “Standarti” pardale tutvuma jahi baarikapiga. Kui sakslaste Villu vastu hommikut oma purjelaeva taarus (ilmselt tugeva lainetuse tõttu), oli mõlemal valitsejal taskus visand Saksa-Vene sõprus- ja koostöölepingust.

Kui Nikolai lõpuks oma merereisilt Sankt-Peterburgi saabus, ootas teda seal juba ärev ministrite kabinet, kes tegi talle selgeks, miks selline sõprusleping on paha mõte ega või teoks saada. Sõda süttis ning nii Villul kui Kollal ei olnud võimalik teha muud kui anda oma allkiri sõjakuulutusdeklaratsioonile.

Tutvudes ülal viidatud artikliga näeb hea lugeja, et Eesti on tagasihoidlikul 108. kohal. Ehk tunneb hea lugeja end seetõttu ka veidi õnnetult, ent olgu veel kord öeldud – statistika ei määra midagi ja elu oma väljakutsetega ning nendele vastu astumisega võib vahel anda väga huvitavaid tulemusi.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!