Riigikohtu esimees Villu Kõve. Foto: Riigikohus (Facebook)

Progressistlikku riigiusku iseloomustab alati 1984-lik kaksisoimlemine, kuidas partei keelab inimestel uskuda oma silmi ja kõrvu. Tänaseks tuleb tunnistada, et Eestis võib riigikohtu nimetada tõeministeeriumiks, kirjutab Karol Kallas.

George Orwell kirjutab "Tuhande üheksasaja kaheksakümne nelja" seitsmenda peatüki lõpus:

"Partei keelab sul uskuda oma silmi ja kõrvu. See on nende lõplik, kõige olulisem nõue. Winstonil võttis südame alt külmaks, kui ta mõtles sellele muserdavale jõule, mis seisis tema vastas, kergusele, millega iga Partei intellektuaal vaidluses temaga peale jääks, peentele argumentidele, millest ta ei ole võimeline arugi saama, rääkimata neile vastu vaidlemisest. 

Ja ikkagi on temal õigus! Nemad eksivad ja temal on õigus. Silmanähtavaid, lihtsakoelisi ja paikapidavaid asju tuleb kaitsta. Endastmõistetavad tõed peavad paika, neist tuleb kinni hoida! Käegakatsutav maailm on olemas, selle seadused ei muutu. Kivid on kõvad, vesi on märg, lahtised esemed langevad Maa keskpunkti poole. Tundega, nagu räägiks ta O'Brieniga ja nagu püüaks ta ühtlasi tähtsat aktsioomi sõnastada, kirjutas ta: "Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on võimalik, tuleb kõik muu iseenesest.""

Orvelliaanliku maailma esimene eeldus on partei. Eestis on see olemas ja seda nimetatakse ühisparteiks. Ühispartei etendab mitme partei demokraatia näitemängu, mille eesmärgiks on jätta inimestele mulje, nagu nende valikutest midagi sõltuks.

Tegelikult võib partei kanda nime kas Isamaa, Keskerakond, Reforimeakond, Sotsiaaldemokraadid või Eesti 200, kõik esindavad korporatistlikku uut maailmakorda, mis üha enam sarnaneb feodalismiajastule.

Mõelda tohib ainult seda, mida ühispartei lubab ja kuidas käseb. Omasooiharate inimeste abielu on samasugune ühiskonna alustala kui loomulik abielu, inimeste sugu on võimalik "muuta", vihakõneseadusega kaitstakse sõnavabadust, ema kõhus alguse saanud elu ei ole elus ja eksperimentaalne geeniteraapia aitab laboris valmis nikerdatud SARS viiruse vastu.

Progressistlikus riigis puudub võimude lahusus ja kuigi Eestis on näiliselt olemas nii täidesaatev, seadusandlik kui kohtuvõim, siis ometigi valitsus jagab parlamendile käske ning riigikohus tühistab inimeste funktsionaalse lugemisoskuse. Sest uus progressistlik maailmakord ei saa endale lubada, et inimesed usuksid oma silmi ja kõrvu.

Kui ühispartei üritab iga hinnaga jätta muljet, nagu Eesti oleks õigusriik, siis riigikohtu otsused seda ei kinnita.

Valimised

Põhiseadus ütleb, et valimised peavad olema ühetaolised ja toimuma ühel päeval. Riigikohus kinnitab, et e-hääletamine ja paberil valimine on täpselt ühesugused ning toimuvad ühel ajal.

Sellega meie riigi kõrgem kohus teatab, et seaduste lugemise juures pole lugemisoskusega midagi peale hakata.

Covid

Kõikides rahvusvahelistes arstietadust ja -kutset puudutavates lepingutes, ravieeskirjades, Eesti põhiseaduses ja seadusandluses, teaduseetikas ning hea teaduse tegemise viisides järge ajades saab pisukesegi lugemisoskuse abil selgeks, et Kaja Kallase valitsus pani Covidi ajal koos teadlas- ja arstkonnaga toime ränga inimsuse vastase kuriteo. 

Riigikohus on mitu korda otsustanud, et valitsusel oli selleks õigus.

Sellele lisaks tuleb tõdeda, et päris inimõiguseid enam olemas ei ole. On inimväärused ja riigikohus kiidab inimeste kõige olulisemate õiguste äravõtmise suvaliselt, siis kui seda on valitsusele mingil põhjusel vaja, heaks.

Esindusdemokraatia

Põhiseadus väidab, et Eestis on kõrgema võimu kandjaks rahvas. Kuna tegemist on esindusdemokraatiaga, siis rahvast esindab suurema osa ajast riigikogu. 2. novembril langetatud otsusega tühistas riigikohus parlamentarismi aluspõhimõtted, kuna valitsusel on seda vaja.

Moraal

Eesti ei ole ilmselt enam ammu õigusriik ja viimastel aastatel on see saanud eriti selgeks. Seadused ei ole need, mida inimene loeb, vaid mida riigikohtunikud nende kohta kas kellegi käsul või oma suva järele arvavad. Sõnad ei tähenda enam seda, mida inimene mõtleb, et need tähendavad, vaid nende tähendus on selline, mida partei parasjagu ütleb. 

Olukord on kurb. Ennast lohutada saab ainult teadmisega, et kurjus on lõpuks kuri ka kurjategijate vastu. Kurjus tekitab entroopiat ja entroopia tähendab alati suurt pauku. Loomuõiguse pilastamine hukutab pilastajad. Progressismi aktivistid lastakse alati partei poolt maha.

Normaalsed inimesed peavad seni elama lootusega, et kunagi ehk midagi muutub ja salajas uskuma oma silmi ning kõrvu. 

Võib-olla lohutab lisaks teadmine, et kui Winstonit hirmutasid partei intellektuaalid, siis Eestis selliseid inimesi väga palju ei ole. Kui üldse. Progressiusklik peab ajama partei käsul kogu aeg rumalat juttu ja rumala jutu ajamine teeb inimesed rumalaks.