Kelle asi on rahvastikutaaste ehk kes mille eest vastutab?

Rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor Jaak Uibu. Foto: Luc Saffre, Wikimedia Commons, juuli 2017

13. juunil koguneb riigikogu konverentsikeskusesse Toompea Haridusseminar, mis tõstatab keskse küsimuse: kelle asi on rahvastikutaaste? Haridusseminari prioriteetidest kirjutab rahvastikuteadlane Jaak Uibu. 

Pole enam uudis, et Eesti on rahvastikukriisis. Taasiseseisvumisest alates jääb igal aastal rahvastikutaastest aastas puudu sündidest umbkaudu neljandik. Sündimuse suurendamine isikutasandil taandub iga inimese seisundile ja otsusele, millesse administratiivsete võtetega sekkuda ei saa. Rahvastikuminister Riina Solman on äsja Õhtulehes kinnitanud, et riik ei roni inimeste magamistuppa. See-eest meedia, reklaam ja suurfirmad ronivad sinna häbitult kasumi nimel, sageli mõnitades perekonnaelu.

Riigi ülesanne, mis on sätestatud põhiseaduses, on tagada inimestele keskkond keskendumaks rahvuse püsimisele. Keskkond on kõik, mis inimest ümbritseb ning millel on inimestele tähtsus ja tähendus. Kui see riikliku tegevusega loodu pole turvaline ja riigi edu ei mõõdeta rahvastikuga, siis me ei saagi välja rahvastikukriisist. 

Kahjuks seni rakendatakse sündimuse suurendamiseks vaid materiaalseid toetusi, aga kelle asi on näiteks vaimne keskkond? Kas kultuuriministeeriumi või Eesti Kirikute Nõukogu asi?

Selgust pole vastutuses, mida kannavad rahvastikutaastes mitmesugused institutsioonid. Ka valitsusasutused ei adu oma sellekohast vastutust. Näiteks kavandatakse rahvastikukriisist hoolimata Rail Balticu hirmkallist ehitust EL survel vastuolus säästva arengu definitsiooniga, mille järgi praegusi vajadusi rahuldatakse tulevaste põlvkondade huve ohustamata. 

Justiitsministeerium keeldus õiguslikust hinnangust rahvastikukriisile aastal 2013 ja aastal 2018 jätkuvalt kinnitas, et rahvastikutaaste küsimused justiitsministeeriumi valitsemisalasse ei kuulu.

Õiguskantsler vastas möödunud aastal: „Ülesande tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade paneb Eesti riigile põhiseaduse preambul. See tähendab, et kõik institutsioonid ja ametnikud peavad oma rolli täites selle sihi poole püüdlema“. 

Niisiis õiguskantslerile on püüdlemisest küllalt. Tal on olnud võimalus riigikogule tähelepanu juhtida rahvastikutaaste osas, kuid sedagi pole tehtud. Kui Juhan Peegli sajanda sünnipäeva eel püüdsin avaldada riiklikul eelarvel oleva rahvusringhäälingu netiportaalis artiklit „Juhan Peegel võitles rahvastikukriisiga“, sain kahekuulise oote järel teada, et toimetajal on õigus keelduda, sest ERRi seadus annabki talle sõltumatuse. Kas toimetajagi ei peaks püüdlema liikuda põhiseaduslikul sihil? Kas demokraatia tähendab, et ametnik teeb ise reeglid?

Päringutele vastatakse, et ministeeriumides kõik inimesed töötavad rahvastikutaaste heaks, kuid vastutus rahvastikutaaste eest hajub laiali nii et tegelikult keegi ei oska, tegele ega vastuta.

Täpselt samuti on ka omavalitsustes, kus vallavanemast kuni arendusametnikuni kõik nagu töötaks rahvastikutaaste heaks, kuid tulemusi riigi tasemel ei ole. Kas valitsusasutusel puudub vastav pädevus oskuspädevuse mõttes?

Tundub, et poliitikud ja tippametnikudki ei adu, mis on kasulik, mis kahjulik rahvastikutaaste seisukohalt. Möödunud aasta keskpaiku saatsin kõikidele ministritele ja kantsleritele pöördumise – sõeluda välja kogumikus „Inimloomuse tahumata tahud“ rahvastikutaastele positiivselt ja negatiivselt toimivad ettepanekud. Ei ükski ei püüelnud seda teha. 

Kirjeldatud olukord Eestis ajendas Toompea Haridusseminari tõstatama küsimust – kelle asi on rahvastikutaaste. Teema on ka sõnastatud: rahvastikutaaste – kes mille eest vastutab. 

Eeltööks vastuse otsimisel kogunebki Toompea Haridusseminar 13. juunil riigikogu konverentsikeskusse. Osa võtta töökoosolekust on lubanud peale riigikogu liikmete veel riigikogu esimees Henn Põlluaas. Käesolevaga pöördume nõu saamiseks ka elanikkonna poole. 

Esiteks, kes peaks küsimusele vastuse andma – riigikogu, valitsus, justiitsministeerium? Rahvastikuminister? Sotsiaalministeerium? TÜ õigusteaduskond? Õiguskantsler? Ehk keegi veel? 

Teiseks, vastusevariandid: 

  1. On kogu rahva asi.
  2. On riigi asi.
  3. On rahvastikuministri ja siseministeeriumi asi.
  4. On sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalministri asi
  5. On riigikogu asi.
  6. On presidendi asi.
  7. On valitsuse asi.
  8. On omavalitsuste asi.
  9. On generatiivses eas inimeste asi.
  10. On 1-9 asi, igaühel oma roll ja vastutus, mida on vaja määratleda, (sätestada?)
  11. On ettevõtluse asi.
  12. On nii raske määratleda, et ärme puutumegi. Laseme endist viisi edasi.

Arvamused palun saata meiliaadressil jaak.uibu@mail.ee.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA