Tänapäeval moodustatakse grupikesed mingi imeliku ideoloogia põhjal, nad vastandatakse üksteisele ja sellega aetakse nad omavahel tülli. Ikka on teatud grupid eelistatud ja teatud grupid kuulutatakse vähemtähtsateks. Sellega haavatakse inimeste õiglustunnet, ja tekivadki konfliktid, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Lugedes uudiseid, nii meilt kui mujalt, tuleb aina imestusega küsida: mis toimub?
Ja seda juba mitu aastat.
Keegi nagu juhiks seda karusselli, mille peal me kõik istume. Mingisugune mootor ajab seda ringi, ja me ei saa selle pealt maha astuda.
Mul oli mõni aeg tagasi probleem hüdroforiga, ta ei lülitanud ennast alati välja, läksin andsin kerge müksu musta lülitikarbi pihta, siis jäi kuulekalt seisma. Kas meie karussellil on ka väljalülitamisseade rikki läinud?
Nõukogude ajal jaotati inimesed klassidesse: töölised, talupojad, teenistujad, kes olid siiski samal ühiskondlikul tasandil, üht klassi ei eelistatud teisele. Ka palgavahed ei olnud nii suured nagu praegu. Üsna demokraatlik, võrreldes tänapäeva Eestiga? Nüüd on ehitatud üles mingi kunstlik monstrum, mis on oma loojate vastu mässu tõstnud, ja mida ei ole enam võimalik valitseda.
Tänapäeval moodustatakse grupikesed mingi imeliku ideoloogia põhjal, nad vastandatakse üksteisele ja sellega aetakse nad omavahel tülli. Ikka on teatud grupid eelistatud ja teatud grupid kuulutatakse vähemtähtsateks. Sellega haavatakse inimeste õiglustunnet, ja tekivadki konfliktid.
Mingi grupi põhjendamatu teistele eelistamine, temale eriliste eesõiguste ja täieliku puutumatuse nõudmine tekitab teistes inimestes õigustatud rahulolematuse. Inimesed on ju võimelised mõtlema ja olukordi analüüsima. Nad näevad ja mõistavad, mismoodi meie ühiskonda väänatakse ja moonutatakse.
Agressiivse ja rumala propagandaga ässitatakse nii-öelda normaalsed, tavalised inimesed vähemusgruppide kallale, ja siis süüdistatakse neid vihakõnes ja vihkamises ja teistsuguste halvustamises ja enda teistest paremaks pidamises.
Tegelikult toimub just vastupidine: tavaline inimene sunnitakse alluma liberaalsele diktatuurile. Ta ei tohi enam tõtt rääkida, ta peab vahetama oma klassikalised inimlikud väärtused uute, liberaalsete väärtuste vastu, mis tema silmis aga üldse väärtused ei ole.
Iga psühholoog teab, mida selline käitumine ühiskonnas tekitab. Lõhesid, asjatuid tülisid, mis on kunstlikult üles puhutud, mitte põhimõttelistes küsimustes, mitte olulistes asjades, sageli isiklikul pinnal.
Ja siis tuuakse riikidesse sisse võõraid, ja sunnitakse kohalikke neid üleval pidama, poputama, ilma midagi vastu saamata, lihtsalt, nad on võõra kultuuri ja tavadega, ja nad kuulutatakse jällegi eelisgruppideks. Nendele ei esitata mingeid nõudmisi, kohalikud peavad oma kultuurist loobuma ja hakkama nende kultuuri järgi elama. Sest nemad on suutelised õppima ja arenema, nood võõrad lihtsalt ei ole ega tahagi olla.
Luuakse niisiis ühiskonnas täiesti põhjendamatud eelisgrupid ehk kõrgklassid, mis mitte mingeid hüvesid tegelikult ei loo ega paku. Mis vaid kurnavad maksumaksjaid. Põlisrahvas, terve mõistusega, ausad ja seaduskuulekad kodanikud muudetakse alamaks klassiks oma isade maal.
Meile räägitakse, et me elame demokraatlikus vabariigis, ja mõned isegi kuulutavad, et õigusriigis. Kui rahvas ei näe seda demokraatiat ja õigusriiki, kui see eksisteerib ainult valitud klassidele või gruppidele, kui ülejäänud peavad elama feodaalajastus, siis on endastmõistetav, et rahvas läheb rahulolematuks ja ründab neid eelistatud gruppe.
Ebaõiglus on see, mis ajab inimesed kõige rohkem vihaseks. Ja seda viha ei tohi alahinnata ega tähelepanuta jätta. Sest see on õiglane viha, ja see peab olema lausa inimõigus! Inimene peabki alatust vihkama, kui ta ei vihka, siis ta ei ole enam normaalne inimene!
Riik, valitsus on kohustatud oma rahva elu korda seadma, mitte rikki ajama, – selleks on meil juhid valitud, selleks makstakse neile korralikku palka. Valitsus on rahva teener!
Ja loomulik on, et see diktatuur läheb laste kallale. Täiskasvanud ei ole piisavalt lollid, ei ole piisavalt arad ja kuulekad, nad hakkavad vastu. Lapsed on ju palju kergem saak: nemad usuvad veel muinasjutte. Ja mõeldigi nende jaoks välja täiesti harripotteri stiilis kliimamuinasjutt: kohekohe tuleb kohutav maailmalõpp, kui teie ei lähe tänavatele ja ei hakka oma vanemate vastu sõdima! Minge ja nautige oma võimu, see hakkab teile pähe nagu šampanja, küll te näete, hüsteeria on mõnus!
Ja neile tuleb varakult hakata suguelust rääkima, nende normaalne areng tuleb väärastada, neil tuleb enneaegselt tööle panna suguhormoonid, et neist saaksid uue maailmakorra kuulekad orjad. Himurad ja ahned tarbijad, kõige vaimse ja loomuliku vihkajad, mõistuseta roki, räpi, arvutimängude ja porno fännid, kelle eneseväljendusviisid on kanakarja kambakas ja seakisa.
Miks on inimesel vaja teha seakisa? Võiks ju ometi inimlikult kuulata, mõtelda ja vastata selges eesti keeles? Inimene on ju mõistusega olend? Või liberaal ei taha enam olla mõistusega olend? Mõistus ei kuulu liberaalsete väärtuste hulka?
Väiksemate riikide majandus ja põllumajandus tuleb laste ristisõja abiga hävitada, et kõik oleksid sõltuvad ainult oligarhide suurfirmadest, suurtootmisest ja elektrijaamadest, ikka niiditõmbajate valikul. Raha on inimesed hulluks ajanud, see on ravimatu ja kiirelt progresseeruv haigus.
Vahendeid valimata on vaja lihtsalt hävitada normaalne inimlik elu ja ühiskonnakorraldus.
Kes selle kõige taga vandenõud ei näe, on lihtsalt pime või ärapetetud. Kinnimakstud teavad seda niikuinii. Nemad tahavad olla võitjate poolel.
Aga selles sõjas ei ole võitjaid. Kui rahvad allutatakse sellele uuele maailmavallutusplaanile, siis oleme kõik kaotajad. See on nagu vähktõbi, mis tapab inimese, aga sureb ka ise.
Lisaks lastele kasutatakse ära ka lapsemeelseid täiskasvanuid, naiivseid, muinasjutu-usulisi, tundelisi, ja loomulikult neid, kes kogu sellest tohuvabohust oskavad ja tahavad isiklikku kasu lõigata: andetuid, laisku, aferiste, pettureid, poliitkarjeriste, väljapressijaid, laimajaid, oma rahva vihkajaid – nendele jagatakse preemiaid ja autasusid, neid tõstetakse esile kui uusi eeskujusid.
Ulfsak, Nõgisto, Pang, Avandi, Rooste, vennad Rauad, terve kari tigedaid ajakirjandusbroilereid – see nimekiri on ikka väga pikk, kes kõik on astunud uue maailma ehitamise armeesse. Kas keegi neist kunagi mõistab, mille või kelle teenistusse ta on astunud? Oma rahva vastu? Oma lastelaste vastu?
Terve rida sallivaid, sõbralikke, kes oma rahvast kirglikult põlgavad ja häbenevad – terve mõistus tuleb teha naeruväärseks nagu religioon nõukogude ajal.
Ajakirjanikud ei tohiks ometi olla nii naiivsed, aga nendelegi on võimu eufooria pähe hakanud. Nad on ilma suurema vaevata neljandast võimust purjetanud lausa esimese kõrvale? Nad ju ei näe neid niite, millega nende nukujuhid neid liigutavad, mis ometi igale terasele kõrvaltvaatajale silma paistavad.
Eks tekita ju eufooriat see, kui riigi tegelik võim ja valitsus antakse nende võimusesse? Kui neile antakse vabadus mitte arvestada riigi seadusi, riigi kombeid ja tavasid, koguni igi-igavesi inimlikke moraaliseadusi: tehke mis tahate, ainult hävitage ära demokraatlik riigikorraldus, rahvuslik kultuur ja universaalne inimlik moraal.
Opositsioon püüab nüüd mängida EKREt, nagu nad olid opositsioonis, kui nende kriitikat sadas ministritele kaela iga kord, kui need riigikogu ees seisid. Aga see oli alati mõistuslik kriitika, mitte rumal laim ja hüsteeriline hala: astuge tagasi, te ei kõlba ametisse…
Miks need ülitähelepanelikud "õigluse rüütlid" ja "heade kommete kaitsjad" ei ole märganud mitte ühtki kellegi teise tehtud viga või hea tava rikkumist? Kas KÕIK muu on meie elus selle viimase aasta jooksul olnud täiesti ideaalses korras? Kas mitte keegi (peale EKRE juhtide ja ministrite) ei ole sõnades või väljenduses vääratanud? Või te ei vaatagi mujale, teie binoklid on suunatud ainult EKREle? Teised tehku mis tahavad, peaasi, et saaks EKRE parnassilt maha lükata?
Kas pole selline käitumine riigikogu liikmetelt ülimalt silmakirjalik ja ebausaldusväärne? Lausa lapsikult pahatahtlik ja lühinägelik? Kas isekus, pahatahtlikkus ja vaenulikkus kuulusid endiste valitsuste ajal hea tava hulka? Miks siis toona sõimati EKREt, kes opositsioonis olles kritiseeris valitsust? Kuidas nüüd korraga kõik ümber pööratud on?
Lausa lasteaia tasemel jant on see praeguse opositsiooni kius ja kiimlemine.
Sihilikkus paistab läbi. Kui teid tõesti huvitaks see, mis Eestis toimub, sisuliselt ja eetiliselt ja kultuuriliselt, kui see teile muret teeks, nagu te valetate, siis te hakkaksite vastu ka meedias levitatavale laimule ja roppustele. Mis enamasti on suunatud konservatiivide vastu. Mitte kunagi ei ole ükski "hea tava" jutlustaja astunud välja ülekohtuselt kiusatud konservatiivi kaitseks!
Kadedus ei ole meeldiv iseloomujoon poliitiku juures. Aga see, et teie sõda EKRE vastu on puhas võimukadedus, sellest saavad küll kõik juba aru.
Teie president on juba mitu korda näidanud end täieliku riigivõhikuna, aga teie olete vait. Ütlege talle kasvõi omavahel, et ta rohkem vait oleks. Tallinna linnavalitsus sooritas tohutu sõnavabaduse piiramise operatsiooni, sulgedes Tallinna Televisiooni, aga teie olete vait. Ei teinud häält ei Inimõiguste keskus ega võrdõigusvolinik.
Peaasi, et eelisgrupid oleksid vabad ja õnnelikud, teised ei tule arvesse. Mitte keegi teist ei ole isegi mitte kordagi võpatanud, kui sõimatakse ekrelasi? Kas te soovitegi sooritada poliitilist enesetappu? Ükski arukas inimene ei saa enam teie poolt hääletada.
Paraku on teiesuguseid ikka veel liiga palju ka valijate hulgas.
Ja selles on küll meie meedia süüdi, sest ta järjekindlalt blokeerib konservatiivide kainestavat sõnumit.