Lõhenenud Eesti lipp. Illustratsioon: Bigstockphoto

Inimest või rahvast, kes kellelgi kaelas tolgendab või pugejalikult teistel sabas sörgib, ei pea keegi mitte kellekski, ega millekski. Sirgeseljalisuse väljendajateks on Eestis, Euroopas ja üldse läänes alternatiivne meedia, millega võideldes avab uut maailmakorda peale suruv rahamaailm oma tõelise palge. Rahvas aga peab samal ajal selles halvas poliittsirkuses ellu jääma, mõtiskleb Roland Tõnisson.

Kui „Objektiiv“ alustas oktoobris 2015 oma tegevust, sai sellest Eesti elus omaette sensatsioon. Seda võib kindlasti öelda arvestades kohutavat kisa, mille SAPTKi portaal oma esileastumisega kaasa tõi. Arvestades sedagi, kuidas uus uudisteportaal vastu võeti, kuidas selle uudiseid ja arvamuslugusid neelati. Arvestades, kuidas portaal „Objektiiv“ on tänaseks kasvanud ja muutunud oluliseks tegijaks tänu selle asutajate tööle. Nii oluliseks, et selle eestvedajaid kardetakse avalikkuse ette lasta, nagu on näha hiljutisest arvamusloost Postimehes.

Täpselt sama tõdes ka lugejale tuttav Soome õpetlane ja pereväärtuste eest võitleja Tapio Puolimatka oma raamatu esitlusel Tallinnas – europarlamendi valimistel ei lubatud teda Soome Kristlike Demokraatide esindajana erakondade debatile pereväärtuste küsimuses isegi sellises olukorras kus korraldajad, moderaatorid ja koguni publik olid välja valitud ning ilmselt kõik ka Puolimatka vastalised. Ei lubatud, sest vale kardab Tõde. Nii lihtne see ongi.

Sihtasutuse uudisteportaali sünniajaks olid eestlased jagunenud suures plaanis kahte rühma. Esiteks nendeks, kes elasid õnnelikult kaasa kõigele, mida kartellierakonnad neile pakkusid ja mida kaunilt presenteeriti päevapoliitikat vahendavates meediaväljaannetes. Nad uskusid ja usuvad, et Eesti astub helgesse tulevikku. Et on olemas targad ja ettenägelikud inimesed poliitmaailmas, kes kõike teades ja ette nähes teenivad altruistlikult palehigis rahvast, mõeldes päeval ning ööl, kodus ja „tööl“ sellest, kuidas rahva põlve üha uuemaks ja kaunimaks luua.

Rail Baltic? Fantastiline võimalus sõita Riiga teatrisse! Mis sest, et maaomanikest üle sõidetakse, sest me ei tunne neid isiklikult ja minu maa peale raudtee üldse ei tule.

Kartellierakondade poliitikute finantsmahhinatsioonid? Meid juhivad finantsgeeniused, kelle ettevõtmiste peale, mida meie lihtsurelikena võimelised mõistma, ei hakka ükski seadus!

Riigikogu tagatubades migratsioonilepete heakskiitmine avalikkust teavitamata? Me olemegi liiga lollid, et tegeleda meie maa ja rahva tulevikku käsitlevate küsimustega!

Teise gruppi kuulusid, ja paraku ka kuuluvad, need, kes olid juba aastaid elanud teadmisega, et nendest ei sõltu enam midagi, sest Eesti elu juhivad välismaised pangad, kellel on omad eestlastest jooksupoisid – tänased kiltrid, kupjad ja aidamehed.

Väsimus, lootusetus ja kibestumine ei ole inimese ja ühiskonna parimad kaaslased, ometi on need suurepärasteks hoobadeks inimkooslustega manipuleerimisel ja väsimus, lootusetus ja kibestumine olid viinud suure osa eesti rahvast poliitilise passiivsuseni. Nad olid muutumas massiks, kes ei viitsi enam vaevata oma päid riiki ja omariiklust puudutavate küsimustega, kuna ühiskondliku teadvusega manipulatsioonid on erinevatel tasanditel suudetud suurepäraselt läbi viia – hariduselus, kultuurielus ja mujal.

Uueks reaalsuseks on Eestiski saanud väljamõeldud mängumaailm selle väljamõeldud probleemidega, millest on kunstlikult kujundatud ühiskonna elu suured küsimused.

Tänapäeval on selleks „võrdõiguslikkuse“ sildi all läbiviidav, tervet inimloomust hävitav soolise identiteedi „problemaatika“ ja feministide, vasakäärmuslaste ja „seksuaalvähemuste“ diktatuuri kehtestamine. Neid, kes selle demagoogilise mässuga Looduse, ja seega Jumala Loomingu vastu kaasa ei lähe, nimetatakse „natsideks“ ja inimkonna hävitajateks.

Kui vanasti võis andetu muusik või kunstnik teenida aplausi lauldes Stalinist, Hitlerist, Mao Zedongist ja Leninist või maalides kommunistide koosolekuid, siis tänapäeval on aplaus ja kopsakas riiklik subsiidium garanteeritud juhul kui maalitakse-kirjutatakse „patriarhaati“ paljastavatel ja liberaalrevolutsioonilistel teemadel. Teistsugused sunnitakse vaikima.

Mõisa ajal hoidis eestlasi vaos peksupink. Tänapäeval teeb seda meedia. Kui peksupingist tõusis inimene püsti läbiklohmituna, ent siiski teatava sangarioreooliga, siis meedia häbipostis olles suudavad ajaleht ja televisioon häälestada tõrksa taltsutamisele ka tema rahvuskaaslased. Meedia peksupingilt enam ei tõusta. Inimene tõmmatakse siruli ajakirjanduse suval ja enne kui kohtunik on vaevunud suudki avama, on inimese elu, sisuliselt juba hävitatud.

Ometigi – tänu sellele, et Eestis on olemas igati arvestatav opositsiooniline ajakirjandus, mida riigimeedia spetsialistid nimetavad ka „natsionalistlikuks,“ „fašistlikuks“ ja „putinistlikuks,“ on väga suur osa rahvast leidnud lootusrikka veendumuse, et meie keel ning ajalooline mälu koos olemasolu enesega ei ole häbiväärsed rudimendid, mille peaks euroremontijatel laskma eemaldada vastuhakuta, naeratuse ja kummardusega.

Võideldes kiusatusega teha liigsagedasi ekskursse ajalukku, peame siiski endale meelde tuletama rahva minevikus tehtud vigu selleks, et neist õppida. Seda peame tegema, sest paljukiidetud tänapäev oma e-riikluse ja liikmelisusega Euroopa Liidus – mida meile serveeritakse õnnetoova imelaekana, kus sees kõik õnn ja rõõm leiduvat – kujutavad endast püüdlikult varjatud manipulatsioonivahendit. Sellel on olemas ka oma repressiivorganid, mis ei ole veel täiel määral valla päästetud. „Sina mitte lööma seda Schweinhundet!“ karjus üks mõisnik kupjale, kui pärisorjus koos ihunuhtlusega oli Eesti- ja Liivimaal kaotatud. „Sina ütleb talle „siga!“ Sina ütleb temale „tõbras!“ Sina ütleb talle „lits!!!“ Aga piitsa enam ei saama!“ Mõisahärra oli jõuetus vihas sõrmi rusikasse surunud, et nukid valged. Küllap tahaks nii mõnigi uuemat vurhvi eurokubjas üpris üliväga Võpsiku-Varrole ja Märsi-Markusele reaalselt sada tulist ära soolata.

Erinevalt mõisahärra poolt vahkvihas väljaöeldust on massimeedia tunduvalt paremas olukorras – ta ilmub suurtes tiraažides ja ilmutab seal kauneid imelugusid, mis viivad lugeja imelisele muinasjutumaale, mille eest on veel vaja kõvasti võidelda, seniilsete natside kiuste.

Mis sellest, et veel 15 aastat hiljem ei ole täitunud euroliitu astumise eel välja käidud lubadus „parem on saada palka tuhat eurot kui tuhat krooni.“ See on väga paljude tööd tegevate Eesti perede jaoks veel kättesaamatu. „Euro hinda ei tõsta!“ – selle peale ei oskagi midagi öelda… Võib olla on see kõik liiga madal mõtisklus võrreldes selle mänguga, mis Euroopas käib? Kas peame mõtlema oma egoistlikele, argistele vajadustele kui maailmas on toimumas nii mastaapsed ja olulised, inimkonna- ja keskkonnasõbralikud protsessid nagu Euroopa põlisrahvastiku väljavahetamine ja kristliku kultuuri likvideerimine Euroopas ja Lähis-Idas?

Ehk on väga väikekodanlik ja natsionalistlik mõte sellest, et kümned tuhanded Eesti pered elavad alla elatusmiinimumi samal ajal kui Eesti peab vajalikuks suunata sadu miljoneid eurosid Euroopasse, Aafrikasse ja Aasiasse? Ehk on liiga vanamoeline rõõmustada lapse sünni üle selle asemel, et mõõta seda kohutavat ökoloogilist jalajälge, mida ta tekitab alates oma esimesest hingetõmbest? Ehk ongi õigus abordi-, suitsiidi- ja migratsioonipropagandistidel, sest miks muidu kaasaeg neid nii lahkelt soosib ja sponsoreerib?

Ehk ongi suur osa eesti rahvast pahad, kitsarinnalised ja juba oma sünnipärase loomuse poolest juhmid, oma mättast kinni hoidvad talumatsid, kelle ainus õigus ongi oma uskumatu lollusega lõpuks ikka peksupoisi rolli jääda? Ehk ongi nii, et eestlastel ei tohi lasta valida ise endale presidenti, sest seitsekümmend protsenti eestlastest on sulaselged idioodid, nagu ütles targemate ja paremate eliiti kuuluv vuntsiline suunamudija? Ehk tulebki eestlaselt kapist ära võtta tema relv ja võtta lõpuks ka õigus hääletada valimiskabiinis, sest ta on loll nagu granaadiga ahv ja sellisena näeb teda globalistide teenistuses olev eliit, ehk uuskupjad ja uusaidamehed?

Ehk ongi kõik nii, aga mats on olnud nagu umbrohi, mis on üle elanud ordud, mõisnikud ja punaparunid. Elab üle ka europarunid, kuigi praegu on Eesti elu nagu Ameerika võmmifilmis: „Sul on õigus vaikida ja iga sinu sõna võidakse kasutada sinu vastu.“

Mõistlik, ratsionaalne inimene ja rahvas olekski sellises olukorras vait. Südametunnistusega inimene ja rahvas käib aga püstise peaga, sest reaktsioonid stiilis „„Sina ütleb talle „siga!“ Sina ütleb temale „tõbras!“ Sina ütleb talle „lits!““ näitavad, et teatud instantsides ei ole igatsus soolavitsade järele kuhugi kadunud. Sisuliselt seesama aidatagune peksupink, millele on ilus sinine kaleviriie peale tõmmatud, on ooterežiimil. Küürus selg ei too aga rahu, vaid julgustab nii mõisnikku kui kubjast vitsade jaoks veelgi kangemat soolalahust kokku segama.

Head iseseisvust! Head „ärarippumatust“ öeldi vanasti ja see kõlaks tegelikult paremini, sest inimest või rahvast, kes kellelgi teisel kaelas tolgendab või, veel hullem, pugejalikult sabas sörgib, ei pea keegi mitte kellekski, ega millekski.