"Naiste marss" Washingtonis 21. jaanuaril 2017. Meeleavaldaja hoiab käes plakatit tekstiga: "Ma ei kahetse oma aborti". Foto: Drew Angerer, AFP/Scanpix

Feministide olulisimaks mureks on õigus tappa oma lapsi, säilitada võimalus elada endale ja muretseda vaid oma isiklike vajaduste pärast. Eriti Obama ajal on see olnud naisliikumisele ka majanduslikult kasulik, kuna sellega on kaasnenud valitsuse või maksumaksja raha ning meedia tähelepanu. Kampades ringilaaberdamine ja märatsemine on boonus omaette, kirjutab Roland Tõnisson.

Meie meedia, mis pole ustav liitlassuhetele meie NATO-partneri Ameerika Ühendriikidega, nagu nad siiani on deklareerinud, vaid konkreetselt sealsetele plutokraatidele ja nende loodud valitsemissüsteemile (establishment'ile), näitab taas üles imelist oskust infoga manipuleerida. Nad ei ole muidugi sellel alal ei originaalsed ega ka mitte teerajajad, ent igatahes on meil võimalik praegu oma silmaga näha, mismoodi sünnivad müüdid ja kuidas inimesed neid ilma mingisuguse kriitikata omaks võtavad.

1940. aasta suvel riigikukutamisest on leida manipuleeritud fotomaterjali, millel on fototöötluse abil jäetud Toompeal seisvast paarisajast mässajast mulje, et laulupidu ei ole selle rahvamassi kõrval ei enamat kui külasimman.

Usbekistani eluaegne president Islam Karimov pidi samuti jätma endast alamatele väärika mulje. Sestap nihverdati fotole, millel vestlesid Vladimir Putin ja George W. Bush, väärikas poosis Karimov ning lugejale jäi mulje, et president Islam jagab oma noorematele kolleegidele õpetussõnu, mida need hoolega tähele panevad. Kuna Usbekimaal ei olevat toona fotoshop'i tuntud, olevat lisandus tehtud vana hea "käärid-liim" meetodil, nagu uudist vahendanud nutikas ajakirjanik ära märkis. Küllap märkasid ka tähelepanelikumad usbekid, et midagi on nende päikeselise isaga pildil viltu, aga mine sa seda ütlema… Tahaks ikka veel edaspidigi kumõssi juua ja dutaarimängu kuulata.

Nõnda on lood ka meiega ja usaldusväärseks nimetatud Lääne peavoolumeediaga. Ainult et kõikvõimalikud lood Trumpi verejanulikkusest, despootlikkusest, rassismist ja sõjardlusest ei kannata tegelikult isegi mitte võrdlust Usbekimaa kääriklõbistajatega. Hoolimata sellest, et "meil" on tehnikat enam kui külluses.

Öeldakse, et sõjad võidetakse inimeste meeltes. See tähendab – paremal manipulaatoril on meie maailmas parem positsioon. Demagoogia suurmeister Göbbels on öelnud, et kui valet pidevalt korrutada ja tõe pähe välja anda, siis saab sellest tõde. Mida segasem on inimeste maailmapilt, seda lihtsam on sinna toppida kõikvõimalikke rumalusi.

On keeruline võtta tõsiselt inimesi, kes püüavad homoseksuaale ja moslemeid viia ühiselt võitlusse rassismiga. Nad ei tea ilmselt, kuidas suhtub kahepalgeline islamimaailm omasooiharatesse, karistades neid surmanuhtlusega.

On võimatu võtta tõsiselt neid Ameerika naisõiguslasi, kes väidetavalt võitlevad praegu tänavatel naiste õiguste eest. Mille eest siis tegelikult?

Ajalehes The Guardian avaldab oma arvamust vanemtoimetaja Melissa MacKenzie:

"Ma ei liitunud marsiga. Mul on kõrini Obama võimuhierarhia konfliktide külvamisest. Naiste protestiliikumisest on saanud rünnak kõigi vastu, kes ei ole täpselt sama meelt feministliku fundamentalismiga.

Üle terve Ameerika tulid naised eile kokku Washingtoni ja väljendasid kollektiivselt kisendades oma raevu uusima vihaobjekti peale, kelleks on Donald Trump. Naised on hirmul. Nad kardavad  oma õiguste pärast. Nad usuvad, et president Trump võtab neilt ära õiguse kontrollida sündivust, laseb neil rasestuda ilma lootuseta abordile, jätab ilma tervisekindlustuseta ja viskab nad tagasi kööki. Või kardavad veel muud, mida praegu välja ei mõtle."

Mackenzie arvates on nüüdseks endine president Obama ja tema sotsiaalse õigluse sõdalased, kellega täideti tema administratsioon, paisanud maa konfliktidesse erinevate grupeeringute vahel:

"Selline vastik konfliktiolukord on paratamatu, kui seda soosib võimuvertikaal. Sellises olukorras saab kõige suurema arve esitada sellele, kes on kannatanud enim. Selline olukord ei kannusta inimesi otsima lahendusi, vaid tekitama veelgi suuremaid probleeme, et saada teatud gruppide nõudmistele tähelepanu. Kuna lahendused vähendavad palavikulist emotsionaalsust ja meedia tähelepanu, ei suudeta arusaamatusi lahendada ja kui see peakski juhtuma, luuakse uued probleemid."

Seega on feministide olulisimaks mureks säilitada õigus tappa oma lapsi, säilitada võimalus elada endale ja muretseda vaid oma isiklike vajaduste pärast. Eriti Obama ajal on see olnud naisliikumisele ka majanduslikult kasulik, kuna selle juurde on kuulunud valitsuse raha ja meedia tähelepanu. Kampades ringilaaberdamine ja märatsemine on boonus omaette.

Vihaste egotsentrikute marssimine on ainult pool häda. Olles julgustatud eelmise administratsiooni poolt nii sõnade kui dollaritega, on uue presidendi ja riiklike struktuuride vastast märatsemist koos feministidega organiseerimas ka Ameerika moslemid, kelle esikõneleja, palestiinameelne Linda Sarsour on avaldanud oma sügavat nördimust selle üle, et veel mitte kõigis Ameerika osariikides ei ole lubatud tegutseda šariaadikohtutel. Proua Sarsour, Araabia-Ameerika Ühingu juht, on ka seotud džihadistidega (terroristiderühmitus Hamas, Salah Sasour – Milwaukee osariigi islamiaktivist, 1990. aastatel Iisraelis vanglakaristust kandnud islamiterrorismi rahastamise tõttu), ent see polnud takistuseks tema sidemetele Obama administratsiooniga Valge Maja poolt organiseeritud ühingu Champion of Change kaudu.

Ehk selgitab feministide ja islamistide koostöö sedagi, miks ei ole Ameerika feministid võtnud sõna naiste olukorra kohta islamimaades, kus naisi sandistatakse, tapetakse, vägistatakse. Ei olnud kuulda, et Ameerika feministid oleksid nõudnud islamimaades vohava seksikaubanduse lõpetamist. Aafrikas Kongos on seksuaalkuritegevusest saanud pea epideemia, Pakistanis vägistatakse grupiviisiliselt naisi, sest see on üks viis karistada nende abikaasasid kuritegude eest, mida nood on sooritanud. Guatemalas laialdaselt levinud koduvägivald – see jätab feministid ükskõikseks. Sest kogu küsimus tiirleb vaid nende endi egotsentrilise heaolu ümber.

Mackenzie sõnul oli naiste protestiliikumise eesmärgiks tõsta nad sotsiaalselt kõrgemale tasemele. Sellest sai süstemaatiline sõda kõigi vastu, kes ei järgi vasakpoolset feministlikku doktriini. "Niisiis jätsin ma Naiste marsi kõrvale. Pärast kaheksat aastat inimeste omavahel tülliajamist sooviksin ma näha, mismoodi riik taas terveneb."