Teadusuudiste portaal Daily Sceptic teeb ülevaate pool sajandit tagasi toimunud hiireutoopia katsest, millest sai karm hoiatus inimkonnale, mis võib juhtuda sotsialistide "suure kanaema" riigi ehitamise tulemusel.
1960. aastate lõpus ja 1970. alguses korraldas etoloog John B. Calhoun hiirtega rea katseid. Ühe eksperimendiga, mis kandis nime "Universum 25", üritati saada aru, millist mõju avaldab ülerahvastumine käitumisele ja sotsiaalsetele koetistele. Katsetus viidi läbi hiirte peal, kelle jaoks loodi näriliste Eeden.
Universum 25 oli hoolikalt kujundatud ruudukujuline tarandik, mille külje pikkus oli 2,7 meetrit ja kõrgus 1,4 meetrit. Selles ruumis lõi Calhoun hiirte jaoks utoopia. Tarandik oli jagatud neljaks võrdseks osaks, mille kõigi keskmes oli pesitsuspiirkond, mille ümber asusid erinevad ronimisrajad, mis viisid mitmete toidu ja vee jaoturite juurde. Selles maailmas ei olnud ühtegi kiskjat ja haigused hoiti regulaarse puuri puhastamisega võimalikult suurel määral eemal. Hiirte päralt oli piiramatu varu toitu ja vett ning neile olid loodud kõik tingimused kolooniate õitsenguks.
Kuid hiirteparadiisi 600. päeval sündis viimane hiirepoeg ja 920. päeval suri viimane asukas. Mis siis juhtus õitsva hiirerahvaga?
Eksperimendi alguses lasi Calhoun loodud keskkonda lahti neli paari isas- ja emashiiri. Universum 25 alguspäevi iseloomustas eksponentsiaalne kasv, ehk tegemist oli ajajärguga, mida Calhoun nimetas "pürgimise ajastuks" (strive period). Keskmiselt 55 päevaga hiirte arv kahekordistus. 315. päevaks elas Universum 25s kuussada kakskümmend hiirt. See võib tunduda suure numbrina, kuid tarandik oleks võinud mahutada kuni 3840 loomakest.
See oli ka hetk, kus hakkasid moodustuma hierarhiad.
Hoolimata asjaolust, et kõigi hiirte kõik vajadused olid kõiges kaetud, hakkas 315. päeval kasvumäär ometi kahanema. Seda hoolimata füüsilistest tingimustest, mis oleksid mahutanud kordades rohkem hiiri. Samuti oli murdepunkt see, kui Calhoun tuvastas hiirte käitumises muutused, mis osutasid väljakujunenud ühiskonna murdumisele.
Isased hiired, kellel ei olnud vaja kaitsta oma territooriumi või võistelda ressursside pärast, hakkasid käituma märksa jõhkramalt. Tavaliseks muutusid vägivaldsed kokkupõrked, mis algasid tihti juhuslikult ja need olid suunatud mitte ainult teiste isaste hiirte, vaid ka emaste ja hiirepoegade vastu.
Calhoun nimetas sellise sotsiaalse korra hävingu "käitumuslikuks solgitoruks" (behavioural sink).
Teiselt poolt, mõned isased hiired, keda katse korraldaja nimetas "ilusateks isenditeks", langetasid valiku täieliku hiireühiskonnast eraldumise kasuks. Need olid hiired, kes olid sündinud keset kaost. Nad lõpetasid paaritumise ja võitlemise ning selle asemel kulutasid oma aja söömisele ning sundmõtteliselt enese eest hoolitsemisele. Need hiired olid jätkuvalt terved ja heas vormis, kuid ei panustanud mitte midagi hiireühiskonna kestmise heaks. Selle asemel olid nad kinnismõtteliselt pühendunud iseenda heaolu tagamisele. Nad ei käinud enam läbi oma kaaslastega ja eelistasid olla omaette. Sellist eraldumist võib kirjeldada psühholoogilise taandumise vormina, mille põhjustasid keskkonna rusuvad sotsiaalsed tingimused.
Samuti ei olnud käitumuslike muutuste osas tundetud ka emased hiired. Nad muutusid eriti agressiivseks, hakkasid oma järglasi eriti innukalt kaitsma ja aeg-ajalt ründasid teisi hiiri, kes juhtusid eksima nende territooriumile, mis tihti lõppes raskete vigastuste ning surmaga. Paradoksaalselt need oma järglasi eriti kaitsvad hiired olid ka need, kes jätsid oma pesa ja järglased maha, mis omakorda suurendas veel emapiimast toituvate hiirepoegade suremuse määra.
Calhouni sõnul jäid hiired "vangi varase arengu lapselikku olekusse".
Kuigi Universum 25 oli vaevalt poolenisti asukatega koormatud, oli ühiskond käimas alla ja teel väljasuremise suunas. Calhoun nimetas seda perioodi "surmafaasiks". Hiired ei tahtnud enam paljuneda ja sündivus langes. Sündivuse määr kahanes märkimisväärselt ja ühiskond tervikuna muutus loiuks ning logelevaks. Viimane hiir sündis Universum 25s 600. päeval ja 920. päevaks oli viimane hiireutoopia asukas surnud, millega ka Universum 25 eksperiment lõppes.
Calhoun kordas eksperimenti mitmeid kordi ja kõigi tulemused olid samasugused.
Universum 25 eksperiment raputas teadlaste kogukonda ja üldsust laiemalt. See esitas ähvardava pildi ühiskonnast, mis hakkab ülerahvastumise tõttu kokku varisema, mis toob kaasa kaose, sotsiaalsete sidemete murdumise ja viimaks väljasuremise. Mõned teadlased tõlgendasid seda hoiatusena inimkonna jaoks, mis juhtub piiramatu kasvu ja ressursside tarbimise tulemusel.
Mõned inimesed osutasid isegi, et tegemist on olukorraga, mille eest hoiatavad uus-maltusiaanid.
Teiste teadlaste sõnul ei näidanud Universum 25 niivõrd ülerahvastumise ohte, kuivõrd seda, mida teeb ühiskonnaga sotsiaalsete rollide ja stiimulite puudus. Calhouni hiirtel ei olnud vaja saada jagu mingitest väljakutsetest, neil ei olnud avastamiseks uusi territooriume ja polnud vaja koonduda ühegi ohu vastu. Nende olemasolu oli taandatud söömisele, joomisele ja enese eest hoolitsemisele ning selles puudusid igasugused mingitki tähendust omavad tegevused või sotsiaalsed struktuurid.
Toimetas Karol Kallas